19. juunil toimus Tallinnas säästvat arengut ja meedia rolli käsitlev ümarlaud, mis pidi korraldajate kavatsuse kohaselt arutama, mis mõjutab arengut üldiselt ja milline on sealjuures meedia roll. Loodeti vahetada mõtteid meedia eneseteadvuse üle – kas meedia kaldub propageerima säästvat või tarbijalikku, ühepäevaperemehe eetikat? Taheti arutada, kas Eestis on säästev ja tasakaalustatud areng mõeldav ning kas säästva ja tasakaalustatud arengu teabevajaduse tekitamisel on meedia partner või oht säästva arengu elluviimisel? 
Tegelikult piirdus ümarlaud katsega meediat lokaliseerida: on ta ühiskonna esirinnas või on tegemist toimuva kajastamiselt kasu lõikava sabassörkijaga? Räägiti meediatöötajate pädevusest, haridustasemest ja missioonitundest. Järjekindel soovimatus minna säästmise teemasse sügavuti, selle asendamine "linnukese" kirjapanekuga teisejärguliste asjade üle vaieldes, on iseenesest arutamist väärt. See on võrreldav ühe teise tabuga – ei vaielda ka  demokraatlik ühiskonna aluste üle, sest need pühad. Säästev areng ja demokraatlik korraldus ei seisa lahus. Esiteks kasvõi selle poolest, et mõlemat ümbritsev vaikimine pole tingitud niivõrd meie kuritahtlikust kavatsusest, pigem alalhoiutungist Üks demokraatiat püsti hoidvatest teguritest on sotsiaalse rahu tagamine majandusliku heaolu "pistisega". Me väidame demokraatia tunnusteks esindatuse, valitavuse ja sõnavabaduse. Et "rahva võimu" üheks põhiliseks atribuudiks on ka tarbimisvabadus, sellest tahaksime vaikida. Nõukogude süsteemis elanud "keskmine" inimene õhkas enam Londoni kaubamajade kui Hyde Parki poole. Mis rahvast ärritas, oli see, et "midagi polnud saada", ja sõnavabaduse piiramine tähendas rahva silmis samuti ennekõike keeldu rääkida sellest, "et midagi pole saada". Tarbimisvabaduse kui demokraatia atribuudi tänaseks ilminguks Eestis  on rahva pahameel varanduslikust seisust tingitud erineva tarbimisvabaduse pärast. Massiajalehe arvamusosakonda saabuvad lugejakirjad näitavad, et paljud inimesed seostavad ka tänase sõnavabaduse tarbimisvabadusega – minu kogemuse põhjal süüdistatakse kirjutavaid ajakirjanikke sõltumises "ülitarbijatest", kes keelavad kirjutada Eestis laiutavast sotsiaalsest ebaõiglusest.
Hheaoludemokraatia
Demokraatia ning tarbimisvabaduse olemuslikku seost ei tohi ajada segamini krestomaatilise väitega, et igasugune diktatuur tähendab rahvahulkade viletsust. Tegelikult suurendas Hitleri re�iimi kehtestamine saksa rahva enamuse tarbimisvabadust.Enamgi veel, saksa noorema põlve ajaloolaste revisionistlik suund, mis uurib natside võimu sotsiaal-majanduslikke tunnuseid, väidab, et sõjajärgses Saksamaa LVs üles ehitatud sotsiaalne turumajandus ei tekkinud vaakumis, vaid toetus sõja eel natside poolt läbiviidule. Natsidele oli liitsõna "rahvussotsialism" teisel poolel programmiline, mitte aga propagandistlik tähendus. Hitler väitis enne sõda, et "saksa tööstuse tulevik on tarbekaupade tootmine" ja
selle plaani elluviimisel pärast "nulltundi" sõjajärgne heaolu tekkiski. Kuna demokraatia tahab ühiskondliku heaolu kirjutada enda aktivasse, oleme demokraatia apologeetidena kohustatud kirjeldama natside võimu kui lõputut tarbimise kitsendust juba sellel ajal, kui Saksamaa polnud veel maailmasõda alustanudki (Brechti "Kolmanda riigi hiilguses ja viletsuses" kujutatud vaimsele mandumisele sekundeerib stseen talumehest, kes toidab salaja siga, olles Reichi ees süüdi jõusööda raiskamises. Brecht sisendab, et keeld talumeestel loomi pidada tähendas linlaste toitumist sünteetilisest margariinist, mis 30ndate teisel poolel Saksamaal ei vasta tõele). 
Natsionaalsotsialismil oli eeldusi Hitleri võidu korral kasvada "natsionaalkommunismiks" ja kuna natsid kui tublid maltuslased eitasid heaolu võimalikkust kõigile inimestele, tähendas see härrasrahva heaolu ning minimaalset tarbimist allutatud rahvastele ehk heaolu kellegi arvel. Meie väidame tublide antimaltuslastena vastupidist. Meie üldise heaolu realiseerimine käib juba kogu looduse ehk biosfääri arvel (Austrias toodeti 1994. aastal inimese kohta 610 kg prügi ja Lätis kõigest 190 kg, millest võib järeldada, et austerlaste elatustase on 3,2 korda kõrgem lätlaste omast; sellest suhtarvust lähtudes võiks hinnata keskkonnale tekitatava kahju, kui idaeurooplastel õnnestub lõpuks tõusta lääneeurooplaste elatustasemeni).
 Muinasjutt päästjast
 Ameerika filmitööstuse võime rahuldada publiku ootusi on vaieldamatu, see täidab ühiskondlikku tellimust. Näib, et "päästja müüt" on väga nõutud. Mõtlen siin lugusid kangelastest, kes päästavad maailma. Üks parim seda laadi filmidest "Seitsmes märk" jutustab lähenevast maailmalõpust, mille saabumist ennustab piiblis loetletud märkide täideminek. Maailma erinevates kohtades hakatakse täheldama üleloomulikke nähtusi, kuid inimesed on mõistagi pimedusega löödudega, soovimärgata apokalüpsise lähenemist. Maailmalõpus on otsustav roll mängida ka ühel last ootaval naisel (tema lapse sündimine surnuna oleks maailmalõpu seitsmes ja viimane märk), kellel õnnestub oma usu ning lootusega maailm siiski päästa (ta sureb sünnitamisel, jättes lapsele elu). Iva on selles, et hoolimata teda ümbritsevatest ignorantidest, kelle hulgas on täiesti tüüpiliselt ka tema enda abikaasa, kangelanna siiski võidab. Sõnum? Inimkond võib teha, mida tahab, ja olla löödud nii suure pimedusega kui tahes, aga lõpuks leidub meie seas ikkagi see üks ja õige, kes parandab kõik vead. 
Teine moodsa müüdi näide on äsja jooksnud film "Kontakt", mis näitab transtsendentaalset kontakti inimeste valmistatud mehhanismi abil, mis, tõsi küll, tehakse tähtedelt saabunud õpetuse põhjal, kuid on ometigi inimestest mehhaanikute ning teadlaste kätetöö. Film räägib paradiisi saavutamisest teaduse abil. Sõnum? Kui teadusele on selline asi jõukohane, siis pole meie ees mingeid piire. Miks muretseda?! Meie asi on elust rõõmu tunda; küll kurjade aegade saabudes ilmub kusagilt päästja uue Neitsi Maarjana või (nais)teadlasena .
 Roheline diktatuur
13. veebruari Sirbis võis lugeda Juhan Rossi esseest "Kuhu lähed, inimene?" väidet, et Maa biosfääri taluvuse ülempiiriks on kaks miljardit inimest. Kui nii, siis ei kesta meie rõõm enam pikalt. Küsimus on vaid, milline on peo lõpp ? Ehkki tänaste kindlameelsete iroonias eelmiste apokalüptikute üle on suur annus poosi,tunnistagem, et eelmise sajandi pessimistide kartused hakkasid täituma juba 1914. aasta saabumisega – ei luba hea maitse matkida eelmise fin de siclé´i tusameelt. Minu nägemus inimkonda päästma tulevast rohelisest diktatuurist pole maailmavalulemine vaid pigem meid iseloomustava mõtteviisi (paradigma) proovilepanek. Roheline diktatuur tagaks uue plaanimajanduse, mille otstarbve on tarbimise piiramine. Rohelise diktatuuri ideoloogiliseks õigustuseks on loodusliku tasakaalu loomine ja hoidmine. Igale inimesele kehtestatud tarbimisnorm arvutatakse biosfääri taluvuse ning inimkonna suuruse jagamisest. Kui igale indiviidile vajaliku miinimumi tagamine osutub võimatuks, vähendatakse inimkonda. Menetlust ei nimetata genotsiidiks või "lõpplahenduseks", vaid näiteks "protsessist väljalülitamiseks". Kuna inimesed kalduvad natuke üle tarbima ning keegi pole vabatahtlikult nõus enda "väljalülitamisega", loob roheline diktatuur midagi samalaadset nagu Beria või Himmleri juhitud äärmiselt funktsionaalsed (praeguses kõnepruugis "julmad") repressiivorganid. Selle stsenaariumi nõrk punkt on, et erinevalt kommunistlikust või natslikust revolutsioonist, millest esimene osutus võimalikuks ka ühes riigis ja teine oligi algusest peale määratu ühe riigi tarbis, peab ökoloogiline revolutsioon olema ülemaailmne).
Demokraatlikus süsteemis etableerunud rohelised parteid on võimetud midagi tegema just selle pärast, et nad on osa demokraatlikust süsteemist. Kui saksa rohelised esinesid üheksakümnendate alguses plaaniga tõsta bensiiniliitri hinda enam kui kolm korda, et takistada Saksamaa autostumist ja aidata kaasa ülemaailmse kasvuhooneefekti vähenemisele, teatasid kõik ülejäänud parteid täie õigusega, et rohelised tahavad saksa majandust põhja lasta (vaikimisi tähendas see süüdistust demokraatia hävitamise katses). Bensiini hinna kunstlikuks üleskruvimiseks, aga ka selle kunstlikuks allasurumiseks, on võimeline ainult plaanimajanduslik diktatuur. Ökorevolutsionäärid on meie seas juba olemas; mõelgem nähtusele nimega Greenpeace. Oletame, et kuuldus Greenpeace’i rahalisest sõltuvusest mingitest naftatöösturitest vastab tõele, sest ökorevolutsionääride suunamine karusloomakasvatajate või innuiitidest hülgeküttide vastu diskrediteerib roheliste üritust ning hoiab samas seda kontrolli all. Kui aga Greenpeace saavutab ideoloogilise sõltumatuse, sõnastab inimkonna päästmise miinimumprogrammi ja hakkab seda terroristlike vahenditega ellu viima? Roheliste hulgas on fanaatikuid, kes ei kohku millestki tagasi. Roheliste ründerühmlasteks pole kaugeltki ainult performanceieid esitavad õblukesed tudengiplikad, vaid ka noored isased, kes on võimelised turnima tööstusrajatiste hiigelkonstruktsioonidel või seilama kipaka purjekaga Vaikse ookeani tuumapolügoonidele. Ajaränduri paradoks Me arvame teadvat, et Suureks rahvasterännuks nimetatud ahelreaktsiooni vallandas Aasia kliima kuivenemine esimese aastatuhande alguses. Kas Rooma impeeriumi kanduv ajarändur suudaks mõjutada 3. ja 4. sajandil Rooma keisreid otsima riigi väljatoomiseks kriisist teisi vahendeid kui maksude tõstmine ja nende tõhusam väljanõudmine, mis andis tulemuseks rahva absoluutse kaugenemise keskvõimust? Mida ajarändur saavutaks? Kui ta on hea oraator, siis ainult Rooma päevavaraste ning linnas ametiasjus liikuvate orjade põgusa tähelepanu. Tõenäoselt ta lõpuks vahistatakse korratuste põhjustajana, talle antakse suurejooneline võimalus viimseks esinemiseks koos lõvidega Circus Maximuse areenil – päästetavate vurlede meeleheaks.
Ajarändur ei hoiaks ära Rooma hukku, sest kes võtaks tõsiselt mingi fantasti süngeid ettekuulutusi Kesk-Aasias puhkenud põua tagajärgede kohta. Kas saaks ajarändur hoida ära Musta Surmana tuntud pandeemia leviku 14.sajandi Euroopasse? Saaks ta veenda Genua ja Veneetsia kaupmehi katkestama suhteid Idamaadega või sisendada ülejäänud Euroopa võimudele, et tuleb valmistuda Vahemere regiooni karantiiks? Ajaränduri saavutuseena tekiks ehk mõni uus religioosnee sekt, mille inspireerijana ta ilmselt pälviks inkvisitsiooni tähelepanu. Ta lõpetaks tuleriidal ja Must Surm tuleks ikkagi.
Millised v oleks ajaränduri äljavaade ära hoida XXI sajandi esimesel poolel saabuv ökoloogiline katastroof? Hakata XX sajandi lõpus hoiatama peatse hävingu eest, kutsuda inimesi piirama tarbimist ning valmistuma demokraatlike vabaduste piiramiseks? Kes teda kuulaks? Kas on üldse inimestele antud midagi vältida? Ülim, mida ta suudab, on juba saabunud õnnetustega võitlemine. Kui arutada massimeedia suutlikkust säästva arengu suupärase(ma)ks tegemisel, ei saa vältida arutlust ajastu vaimu diktaadi üle. Ajakirjandus ei saa ujuda vastuvoolu. Elades reklaamirahadest, ei saa ta keelduda avaldamast kuulutusi, mille ainus sõnum on tarbimine. Ajakirjandus esindab maailma, kus peetakse vajalikuks käia kaks korda päevas dušši all ning kus suhtutakse sekundaarsest kraamist elatuvatesse prügimäeinimestesse paremal juhul kui eksootilistesse elukatesse. Ühiskonna valvekoeraks nimetatu võib ju omaenda saba kergelt näksata, kuid radikaalseks amputeerimiseks pole ta mingil juhul võimeline.

Andrei Hvostov