Peep Ilmet ei ole kokku kirjutanud luulemägesid ega proosajõgesid, aga tema sõnamägi on tugev ja selgete kujunditega ning väga lähedane minu hingele. Ega me asjata teineteist taevasteks vendadeks kutsu. Selle tagapõhi on materialistlik, sest oleme Roti aastal sündinud Skorpionid ja olen Peebust 12 aastat ning 3 päeva vanem.
Kui 27. oktoobril, Peep Ilmeti austamisõhtul ja tema luulekogu "Tuuldnunud luule" esitusel Kirjanike Maja saalis Doris Kareva tegi mulle ettepaneku kirjutada luulekogust arvustus, oli minu esmane reaktsioon eitav, aga ettepanek jäi minu hinge kriipima, ning mida tund edasi, seda tugevamaks muutus soov avaldada Peebule oma lugupidamist.
Olen palendanud tema kaks luuleraamatut, "Tuul tuli" 1986 ja "Tuulatud luuletused" 1988, ning mäletan, kui huvitav see töö oli, kui kerge oli minna ta luuleridade vahele ja kuidas pildid ise trügisid esile. Küsimusele, kuidas tõlkida kilde teistele tuntud keelde oli lihtne vastata - tõlkida polnudki vaja! Killud, millest meie elu koosneb, on materjaliks nii luuletajale kui kunstnikule ja ainult hetkeks kestab kildude kirendav melu, kuid kunst on igavene nagu ka elu. See elu ei ole ainult vaatleja ja küsija oma, vaid võitlus on teda õilistanud ja kuigi silmapiiril näib paistvat sadu tuuleveskeid, ei ole õiged võitluses asjatud.
Tuul, liikumine, nähtamatu, kuid tuntav, nii paitav kui lõhkuv. Tuuletus, puuleht ei liigu, kuid sügisel langeb niigi. Tuult ei ole alati vaja, surm saabub ka vaikuses.
Kui saabub meeleheide ja tahaks tagasi sünnieelsesse või kuhugi tundmatusse peituda, kui mäe taga ei aima enam midagi ja mäel on tühjus ning vimm, siis joonista sellest, haara pliiats ja koltunud paber ning moonda need odaks ja kilbiks ja vaata, see on hea.
Aken, lind ja rahutu mure, pilt läbi ruudu ja ärkamine teadmisega, millega peale ebaluse pole midagi teha. Akna taga kaunis muru ja taamal vesi, võibolla ka veelinnud, võibolla koolnud. Peep lausub sõnad luigena Toonela taevasse ja ainult see saab neid näha ja kuulda, kes näeb ja kuuleb ja nägema peab, sest sinisest taevast mattuvad valged sõnad ronkmusta Maavalla mulda. Läbi surma puhtusse, sest teist teed ei tohi õigel olla. Sinna peab suunama kogu oma loomingu jõu ja lennu. Mitte koperdama võikuses, jälkuses, vaid pea kuklasse taeva poole, kus tiibade sahinal lendavad soovitud sõnad.
Samas möllab torm läbi ilmamaa, omaette ja inimestest eraldi. Inimolevused tihedalt koos, kitsastel tänavatel tunnevad ennast looduse ülikutena, aga nende pehkinud tuletornilt laperdab laudu merre. Nad võivad hullunult naerda või nutta, peksta või karjuda, kuid tormipeegel näitab tühjust - või kui halastab, siis inimlooma väiksust. Ainult igijääga küllasõitnud rändrahnud rändavad ajas ja ei hooli inimelu hetkelisest sähvatusest nende kõrval. Olgugi need elukesed üürikesed, jõuavad saamahimu, kuulsusejanu ja võimuiha laastada ja purupaljaks röövida iga maastiku nii laias laanes kui inimhinges. Ei karda laastaja ohvri needust ega taplust varanduse pärast ning suurel loodusel tuleb kõik nurjatused tasapisi tasandada.
Inimlikke sigadusi ei saa võrrelda looduse loomuliku ja näiliselt võika tegevusega, sest see on imeline kangas, kus kaunil lilleaasal vaglad õgivad kuldnoka laipa või imeilusas äblikuvõrgus rabeleb liblikas.
Inimene tihti rapsib ja heitleb, lõhub ja tapab asjatult, olles nagu väljaspool süsteemi, kaotanud mõtte ja sihi, milleks -- kuhu? Inimesele on abimeheks vaja rahu ja varju, sellist varjuaia kultuuri, mille roheline piir kaitseks hinge pealetungiva labasuse ja jõhkruse eest. On see üldse võimalik? Kas pääsemiseks on põgenemine või võitlus, või kordamööda nii see kui teine?
Igas kultuurimetsas tuleb edasiminekuks maha jätta nii uhkus kui vara. Tuul koolutab, murrab me puid, hambad löön huulde, tahaks sulgeda suu, kuid ei suuda, ikka purskuvad hingest sõnad ja värvid. Tuul endiselt koolutab puid ja rüüstab maad. Peab muutma selle sõnalis-pildiliseks maastikuks, kust hinged, kes näevad ja kuulevad, saavad lootust ja tuge. Ainult meid pole kogu aeg kuulamas ja nägemas, sest linnamajad ei kooldu tuules, vaid tühjades aknaavades nagu koolnusilmades on kuulda ta soiguvat heli, kivilinna karjatust ja kaduviku eelaimdust.
Mees seisab sooserval suure puu all ja vaatab sookurgede rännueelset kogunemist. Mees tõstab käed nagu tiivad, ohkab ja istub kivile. Temale langeb valgus ja temast langeb vari nagu teate edasiandmine ühest olekust teise. Lend peale paigalseisu ja maandumise rahulolu. Linnud pole süüdi, et neid aetakse lendama. Inimesed pole süüdi, et lennata ei saa. Tiivad raiuvad taevasse astmed ja võibolla pääsevad inimhinged nende abil ülespoole, pealepoole pilvi ja allapoole taeva, võibolla pääseb mööda taevatreppi, koos tiivulistega, lähemale tõele?
Rännak läbi kõrbe võib olla tingitud uudishimust ja seiklusjanust, aga kui rahvas läbi kõrbe on teel haljendava oru poole, ei heiduta neid varitsev nälg ega janu. Olgugi et see org, see vaba maa, vajab pidevat tööd ja pingutust, olgugi et rahvast on võõrsile viidud ja tapetud taigas, mõõgaga minema aetud ja tasasel tulel praetud, ei kao meie hingest see eestluse iva.
Kui veelkord peaks puhkema sõjaõud, siis koguneme saarele ja meie ainsaks kaitseks saavad sünnimärgid -- keel, meel, maa. Sellel saarel, ümber laua istub seltskond, murrab leiba ja jagab vaikse ümina saatel paljudele. Kuni leib ei lõpe, seni lootus ei sure. Meie lootust tugevdab ühine mure ja teadmine, et siin kurjuse meres on teisigi saari, kus leidub me haavatud hingedele tröösti, kus leiva kõrvale ulatatakse veel joogipeeker. Kui sellel saarel oma puhastatud lipu ülesse tõmbame, peame kontrollima, kas lipuvarras mäda ei ole, kas maskide taga ei irvita soed.
Kui musta lakke peegeldub valguslaik, peab teadma kust pärit on vesi, mis valguskiirekese tuppa tõi, kas on see porilomp õuel või vabaduse meri. Kas on see unenäo ja ärkvelolu piiril sinitaevas nähtav valge pilvelaev või mustalt mullalt ärasuland lumi?
On aegu, kus valguse nägemine, sellest rääkimine on hädaohtlik. On näilise valguse aegu, kus pimeduselt peegelduv helk tundub vabastavana, kuid võib selguda, et see täidab mullaga suu, mitte rõõmuga südame.
Kui kurjade vahele panna Jääpeegel ja oleks võimalik kurjale näidata kurjust, kurjusele kurjust, siis leevenduksid mõnedki mured ja veel parem, kui peegel räägiks tasasel häälel õpetusest ja tõest, räägiks lohutust räsitud hingele läbi loodusmüütide ja kultuurikanga.
Samas pole kerge pidevalt mõelda maast, kus elad, ja veest, mida jood. Pole isegi ohutu oma mõtteid sõnades ja värvides teistele näidata, pole ohutu nii ihule kui hingele, sest tuulaja tuulab müüride vahel, näol õel irve, nagu sooviks oma unede mõrvu ärkvel olles täide viia. Pidevast hirmust tekib kartus, ohvritalledena hoitakse teineteise ligi ja needmised neelatakse alla, mis sest, kui keegi ropult hingel tallab ja sinna sügava jälje pressib. Kartus pole asjatu, sest tänane õigus võib homme olla väär ja kaitsetuid võim ei kiirusta kaitsma.
Paljastatakse hambad ja kurjade silmade all näilise naeratuse valge kihvarida on edu pant. Eriti püudlikult pead paljastama hambad, kui kaitsed tippu viiva redeli järgmist pulka. Suusättimisega ametis olles võid pulgast mööda astuda ja leida end silmini sogasest veest. Olgugi, et soov oli sinitaeva poole, kuid tee oli valitud vale ja kohtumine  valgete pilvede ning sinitaevaga lükkub edasi, sest mustast mullast oled sa võetud ja selleks ka saad, vastu ööd kõik pilved söestuvad.
Aitäh Peep!

Jüri Arrak