Märk-aja märkaja ja hüperühiskond
 

 
 
 
 
  
Umberto Eco "Reis hüperreaalsusse" ainetel 
"Hüper" võib tähendada "üle-", "üli-". Seega võib mõiste "hüperreaalsus" tähendada ja tähistada ülireaalsust - reaalsust, mis on mõeldud reaalsusest üle. Ülireaalsus pole ära tuntav mingi fenomeni kaudu, seega puht metafüüsilises plaanis võib ülireaalsusena näha idee(si)d, Jumalat, Universaali, Absoluuti. 
Kuid "hüper" võib esitada ennast ka  eesliite "liig-"kaudu. Umberto Eco, tehes juttu hüperreaalsusest, ei näe niivõrd ülireaalsust, kuivõrd just liigreaalsust, mis tahab ülireaalsuse kombel olla reaalsusest reaalsem. Kuid Eco kirjeldatud liigreaalsus ei saa olla reaalsusest reaalsem -- liigreaalsus Eco nähtuna ongi reaalsus. Tänapäevaline reaalsus kui selline on seega liigreaalsus -- "hüperreaalsus". "Disneyland'i sõnum on see, et tehnikal on meile rohkem anda kui ehedal loodusel", kirjutab Eco. Tehnika pürgib seega loodusest -- algsest tõelisusest, mille reegleid järgides on tehnikal üleüldse võimalik tehnikana olla -- tõelisemaks ja seega on tehnika tõeline. 
Samas on liigreaalsus reaalsusena saanud uueks ülireaalsuseks, milles ei leidu enam endiste ülireaalsus(t)e vertikaalsust. Sinna Eco enda ja lugejate sammud seabki -- meie kõigi kodudesse, muuseumi, tänavale, teleriekraani ette. Reaalsusesse, mida saab märkida eesliitega "hüper". 
Umberto Eco, käsitledes paavst Johannes XXII otsust pühalikustada Aquino Thomas, kirjutab: "See oli samasugune äpardus nagu Nobeli auhinna saamine, pääs Prantsuse Akadeemiasse või Oscari võitmine. Sinuga juhtub see, mis Mona Lisaga: muutud klišeeks." Seega vormis paavst Thomase reaalsemaks, kui too eales olnud oli. Paavst andis Aquino Thomasele hüperreaalsuse. 
Umberto Eco semiootik. Kas ei sisalda see lause terves oma kestvuses klišee hüpermõtet? Eco tsiteerib keskaegset mõtlejat: "Autoriteedil on vahast nina, millele võid anda sellise kuju, nagu soovid." Eco tsiteerib ühte teist keskaja mõtlejat: "Me oleme kui kääbused hiiglaste õlul. Hiiglased on kaljukindlad autoriteedid, kes näevad palju selgemini ja kaugemale kui meie, oleme küll pisikesed, kuid sellegipoolest näeme nende õlgadelt veelgi kaugemale." Niisiis, loete praegu ühte õlalistujat, kes püüab raputada enda õlalt hirmu eelmainitud klišee -- semiootika ees. Jevgeni Gornõi kirjutab oma artiklis "Mis on semiootika?": "Ajapikku jõudsin arusaamiseni, et õieti ei tea ma ka ise, mis on semiootika." Gornõi toob esile definitsioone. Näiteks: "Semiootika on teadus märkidest ja/või märgisüsteemidest." Või: "Semiootika on see, mida nimetavad semiootikaks inimesed, kes nimetavad end semiootikuteks." Üldiselt öeldes, semiootika tahab märkida: me ei saa mõtelda ilma märkideta. Mis on sel juhul -- näiteks Eco juba tema eluajal vahaks sula(tata)va aju jaoks -- märk? Arvab õlalistuja -- märk on seos idee ja eseme vahel. Ecole eelkõige keeleline märk, väljendatuna kõnes või kirjas. 
Siinkohal meenub klišee -- Umberto Eco öeldakse: postmodernistlik mõtleja. Mis ja milline on postmodernism? Esiteks: postmodernism pole keskpunktiga suundumus ega teooria. Seega pole Umberto Eco ei puhas teadlane, ega puhas kirjanik. Teiseks: Jean-Francois Lyotard: "Ma defineerin postmodernset kui umbusku metanarratiivide suunas." Postmodernsed mõtlejad kasutavad mõistet "kohalik", mis näitab erinevate diskursuste üheaegse paljususe, vaimse keskpunkti puudumise suunas. Jorge Luis Borges kasutab sel puhul Paabeli Raamatukogu kujundit -- kera, mis koosneb kuue seinaga kärgedest, kusjuures iga kärg on kera keskpunkt ja kera ümbermõõt on mõõtmatu. Kõneldes diskursustest keeldub postmodernism endas diskursust nägemast. Postmodernism -- nagu kõik meie ainulise hüperreaalsuse piires olev -- meenutab Paabeli Raamatukogu. 
Kui mõtelda, et Eco on postmodernne, siis ei tohiks ta tunnistada eesmärki, vaid mängu, mitte hierarhiat, vaid anarhiat, mitte metafüüsikat, vaid irooniat. Tõesti paistab, et Eco ei ehita rada, vaid mängib juba olemasoleval rajal, ta ei paista astuvat püramiidil, vaid labürindis, ta ei pühalikusta ühiskond-metatasandit, vaid mängib sellega ja selle sees, tihti isegi hüperreaalselt. Näide: "Ameerikas peab õnn võtma armsa kutsika või vatiteki kuju." Seega peab õlalistuja tegema ponnistusi nii hüperreaalsuse märkide kui ka Eco enda märgivaliku suunas. Hüperreaalsuses viibides kipub kõik välja nägema hüperreaalsena. Näiteks Umberto Eco on reaalsem teatud diskursust esindava märkideotsijana kui Umberto Eco endana, Umberto Eco Umberto Econa pole piisavalt (hüper)reaalne. 
Armastuse (mis tundukse olevat Aquino Thomase lipp) asemel lehvib klišee hüperhiiglaslikul näol muigvel analüüs. 
Millise mulje jätab ühele õlalistujale Eco  maalitud Absoluut -- ühiskond, mis tahtmatult kasvatab ennast enda sees Absoluudini? Absoluut on Võim. Võim pole aga "võim kui niisugune", see, mida keegi selgelt omab ja keegi teine selgelt ei oma. Eco annab Võimule uue tasandi: "Võimu kui niisugust ei ole enam. Kui lohutav tundus selle olemasolu! /.../ Võim on tabamatu ning pole enam teada, kust "projekt" on alguse saanud." Seega on Võim olemas metafüüsilise "eimiskina", samas on Võimust võimatu eemalduda. Selle mõtte katteks küsib Eco: Kes otsustab T-särgi edu ja elu üle? Disainer? Vabrikant? Kandja? Poplaulja? Seega -- peale selle, et Võim on ümbritsev, on ta ka tabamatu. Igaüks meist on Võim(us). Justkui rakk hiiglaslikus amööbis. 
Eco: "Tänapäeva Californias /.../ kus riigivõim keeldub jagamast surma peab surmaigatsus võtma muidugi aktiivsemad vormid. Lühidalt öeldes: Do it yourself." Jim Jonesi ja tema tuhande jüngri massmõrv Guajaana metsas paneb mõtlema: Absoluut ei kontrolli kulutust. Ning kas ta tahabki seda teha? Igatahes ei anna ühiskond ecoliku Absoluudina teatud küsimustele eales vastuseid. Kasutaja kasutab Võimu, Võim kasutab kasutajat -- ja kui meenutada Derrida tähistaja-tähistatava suhet, polegi selge, kumb tähistab täpsemalt kasvõi Jim Jonesi juhtumit. 
Eco väidab, et tänapäeva Absoluudil pole keskkohta. "Võim on kõikjal, mitte sellepärast, et ta hõlmab kõike, vaid seetõttu, et ta tuleb igaltpoolt." Amööb on meid pidevalt neelamas, neelamine on lõputu protsess. Eco näeb absurdi terroristides, kes hoiavad kinni riigimõistest kui ettekujutusest, kus vastasel on süda/pea. "Võim on palju peenem, kasutab palju kapillaarsemat konsensust ning kosub igast haavast, sest kuhu ka haav ei löödaks, osutub see koht alati perifeerseks." Võimu sund "ei rajane üksikisiku otsusel ja sellel puudub reegleid kehtestav keskpunkt." Eco retk võib kiskuda edenedes üha enam uuele, läbinisti (meta)füüsilisele inimolemise tasandile -- üha tõelisemalt ligiolevale, üha tõelisemalt tabamatule. 
Nii nagu võimul, pole ka keelel keskpunkti, leiab Eco. "Võimu, nagu Foucault teda mõistab, ei saa samuti kunagi kukutada, ja selle poolest sarnaneb ta keelega." Gornõi: "Semiootika on keele metafoori omistamine kõigile (tavalisest, mittesemiootilisest vaatepunktist) keelevälistele nähtustele." Tegutsemine on alistumine. Kõnelemine on tegutsemine.  Eco lõikab ühis-olemise Absoluudi nii kaheks, teineteisest läbi põimunud tasandiks: Võimuks ja Keeleks.  Võib-olla väänab kääbus hetkel semiootikahiiglase nina, kuid olemasolevat Võimu tuleb ju (hüper)kasutada. 
Sel viisil paistavadki kõik märgid viitavat Eco jaoks Uuele Absoluudile, mis pole Üks, vaid Rohkem Kui Mitu. 
Eco hüperreaalsust oleks huvitav võrrelda Orwelli ingsotsialistliku ühiskonnaga -- on ju mõlemad horisontaalsed Absoluudid. 
Eco  kasutatud "Do it yourself" on slogen. Orwelli maailma valitsevad slonganid. Sõda on rahu. Kaks pluss kaks on viis. Orwelli slongid aga on metafüüsiliselt kõigutamatud tõed. Kui Eco kasutab slonganit "Do it yourself", teeb ta seda oma lokaalsest maailmavaatest mõjutatuna teatud kõverpeegli all. "Do it yourself" võis eile müüa hambaharju, täna kutsuda suusamaratonile, homme aga olla inglise keele õpik -- ta viitab oma ajastu metafüüsika suunas, olles reaalsusest "üle". Sest keegi pole enam võimeline tegema asju "Yourself" -- ilma Võimuta. Kodanik on, mittekodanik pole. Tegemine on eelkõige, ainult koostegemine. "Kaks pluss kaks on viis" -- tähendab aga "kaks pluss kaks on viis" -- Orwelli slogan pole märk, vaid tõde. 
Eco: "Mis puudutab ühiskonda, siis kaitseb ta keelt, lastes keelt ähvardaval kirjandusel kõlada ainult selleks ettenähtud kohas. Nõndamoodi ei toimu keeles kunagi revolutsiooni -- revolutsiooni etendatakse laval, kus kõik on lubatud ja koju minnes räägitakse normaalselt." Orwelli poolt kirjeldatav keeleuuendus on aga üksainus keele kaotamise revolutsioon. Mitte miski ei tohi keeles jääda väljaspoole revolutsiooni, mäss revolutsiooni vastu on keelatud. Keele ainuke funktsioon on kadumine, iseenda väljasuremine. Keegi ei mäleta Orwelli nägemuse Shakespeare'i või Orwelli. Kuid Ecol on põhjust rõõmsalt teatada: "Keelega võib sobi teha. Seda tervendavat ja vabastavat sobimängu kutsutakse kirjanduseks." Nii on ka Eco osaline keele hüperreaalses sobimängus. 
Mõnevõrra üllatav ja mõnevõrra ootuspärane, et Eco ja Orwelli maailmad leiavad keele tasandil ka kokkupuutepinna --  Eco lausega: "Ma ei tea, kas võib öelda, et keel on võimu vahend, /.../ kuid kindel on see, et ta on võimu mudel." Siiski on võim Orwelli nägemuses hulga painajalikum Eco omast. Kuigi ka Suur Vend esindab keskpunktita rakuvõimu mudelit, kuigi ka Orwelli maalitud Võim kosuks igast talle löödud haavast, ei ole Orwelli maailmas haava löömine võimalik. Suur Vend valvab sind, ütleb metaslogan. Kuid Eco kirjutab, kuidas jalgpallist rääkimine "võimaldab võtta seisukohti, avaldada arvamust, ennustada tulemusi, kartmata arreteerimist". Kuigi Eco tahab sellega öelda, et kõikjalttulev võim ja kõikjaltkostuv keel hoiavad meid rakkes, on haava löömine võimalik ja isegi kerge. Eco lööb haavu -- löömine kui teatud sorti seisundi pärast. 
Ühesõnaga -- kui ühiskonna Absoluut väljenduks mõttes: "Kõikide sõda kõikide vastu", siis Eco maalitud Absoluut väljenduks: "Kõikide edutu sõda kõikide edutute sõdade vastu", ja Orwelli oma: "Kõikide edukas sõda kõikide edukate sõdade vastu." Eco maailm on diskursuste paljususe maailm. Orwelli maailm saab diskursuste puudumise maailmaks. Eco maalitud Absoluudi mustris kasvab entroopia, Orwelli omas negentroopia. "Te olete viga mustris," ütleb piinaja piinatavale, kelle asemele sobiks hästi üks postmodernist või semiootik. Kui piinatav küsib: "Kas Suur Vend on olemas samuti nagu mina olemas olen?, vastab piinaja: "Teid ei ole olemas." 
Eco lööb tänapäevalist inimest korduvalt. Selgeimalt avaldub tema löökeetilisus järgmiselt: "Kommunikatsiooni ajajärgul ei võideta lahingut inimese kui vastutustundliku olendi ellujäämise pärast mitte seal, kust kommunikatsioon lähtub, vaid seal, kuhu ta saabub." Peale juba korduvalt arutatud Võimu laialijaotamise tundub ülaltoodud lauses ilmnevat Eco sügav soov -- et inimesed võtaksid jõu kokku ja hakkaksid ronima. Hüperreaalsus ei ole ainult koopasein. Ning ronimine ei tähendakski siis üksnes ronimist hiiglaste õlgadele, silmade ronimist koopaseina küljest lahti, vaid ka koopaseina kui koopaseina -- kui märgi ja iseendast reaalsemaks tahtva reaalsuse -- märkamist. Inimese iseenese rohkemat märkamist ja märkimist. Et inimeses kasvaks märkaja. Et märkaja ei tunduks märkajaile hüper-inimese (nagu on seda Eco), vaid inimesena. 
Siinkohal lõpetab allakirjutanu voolimise. 

Jan Kaus