Eesti muusika päevade esimene täispikk kontsert läks peaagu tervenisti kümnesse. Ega vist osatud aimata, et Mustoneni orkester ja eesti muusika nii hästi kokku sobivad, sest Mustpeade maja Valge saal ei olnud rahvast väga täis.  
Kõik olid teosed, kus sai näidata põhjamaist energiakiirt: eelkõige Lepo Sumera "Syn-phonè", kuid ka Jaan Räätsa "Digitalia", Erkki-Sven Tüüri "Lighthouse" ja Heino Elleri "Videvik"  kõlasid ebatavaliselt "õigesti" – ilma intellekti liigse pidurita, elamuslikult. Seda, et Rein Rannap on väärt Räätsa-esitaja, näitas ta juba eelmistel eesti muusika päevadel,  "Digitalias" tegi ta seda veel kord koos Hortus Musicuse Akadeemilise Orkestriga. Ja Rääts ise oli ju ka hea tüki kirjutanud: heliredelid ilmusid ja kadusid just nii, et publik sai parasjagu naerda. Hortus Musicuse orkestri kontserdi üks iseloomulikke jooni oli kõrvutistele teoste äärmine kontrastsus: hoogsamate ja asisemate lugude vahele tulid igavikumeeleolus René Eespere Flöödikontsert ja Arvo Pärdi "Magnificat-antifonid". Pärt seekord mõjule ei pääsenudki, tundus kohati magusa filmimuusikana (kuigi, filmilikuna tundub vist viimasel ajal peaaegu kõik), Eespere Flöödikontsert mõjus kui mälestusmärk meie hulgast lahkunud muusikuile, eriti oma viimases lõigus "Cadenza", kus mängis trio: flööt, esimene viiul ja harf. 
Sumera teose pealkiri "Synphonè" olevat kreeklastele tähendanud kooskõla, ja nagu Sumera ise tabavalt annoteeris (omakorda Jaan Einastot tsiteerides), on siin sümfoonilise muusika aegruum "nagu enne Suurt Pauku". Midagi olemuslikku, mis meid sümfoonilises muusikas puudutab, oli sisse võetud ja teatud konventsioonid, mis meid enam ei puuduta, olid välja jäetud; kõlatulemuses oli  impulsse John Adamsi erakordsest "Shakerloops'ist", kuid veel enam Sumera surematust sümfonismist. 
Tüüri "Lighthouse'i" ("Tuletorn") on mängitud Soomes ja Saksamaal, nüüd kanti see ette ka Eestis. "Tuletorn" mängis Tüürile iseomases helikeeles, kokkukõlava ja lahkusegatu piiril põigeldes. Keegi teisigi ettekandeid kuulnu ütles , et esitus saaks olla kristalsem. Kuulsin esimest korda ja mulle meeldis. Võibolla peitus avakontserdi õnnestumise võti esinejate karismas. Ehk on oma roll ka Mustpeade maja Valge saali akustilisel nüansil – see  kaardub kergelt paremale. Inimene pidavat paremini muusikat tajuma, kui keerab pea natuke viltu. 
Eino Tambergi Neljas sümfoonia (ERSO, Arvo Volmer) on kahtlemata  meistri taies, teatavas mõttes Tambergi loome summa. Eesti muusika pideva publiku puhul toimib nii Tambergi kui teiste järjekindlalt esitatud autorite muusika kuulamisel kontakt varemkuulduga – viited muule muusikale viivad kuulaja otse kunstmaailma sisse, muusikalise kuju mällu. Ja seda põnevam, et kunagised kõlamuljed ja mälestused ei ole ju täpselt sildistatud ja katalogiseeritud. Täpsemaid ja udusemaid viiteid andis Tambergki – kusjuures väga konkreetsed samasused võivad mõjuda isegi häirivalt, näiteks "Desiderium concordiae" motiivid lehvisid teosest välja nagu plakatid, mis tuletasid meelde ebakõlasid NYYD-ansambli ümber viimasel aastavahetusel.  
ERSOt on Tambergi esituse eest kiidetud ning mitte asjata, kuigi ansamblimängu saab alati täiustada – kogu oma ligi pooletunnise kestuse juures eeldas ju Tambergi Neljas, et suur orkester kehastuks sisendusjõuliste solistide ansambliks. Loodan väga, et ERSO ei ütle, et nüüd on see "tehtud" ja teost oma kavast maha ei arva. Seda lugu võiks maailmale näidata. 
Üks praegu aktuaalseid teemasid on, kuidas ja millist kõlapinda leiavad eesti autorid laias maailmas – sellele teemale pühendati terve hommikupoolik sümpoosionil teatri- ja muusikamuuseumis, kus kogemusi jagasid ja vahetasid Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüür, Eino Tamberg, Peeter Vähi ja Raimo Kangro. Leiti, et olulised on isiklikud kontaktid, eriti just suurte plaadifirmade ja kirjastustega. Arvati, et üksteist tuleks aidata. Erkki-Sven Tüür avaldas mõtteid eesti muusika identiteedist – eesti muusika tugev külg "suurel turul" on tema märkamist mööda see, et eesti heliloojad ei pelga avada emotsionaalset tasandit. 
Mammutkontsert (NYYD-ansambel, pianist Ralf Taal, kanneldaja Kristi Mühling, ansambel Brass Academy jt. – igalt esinejalt peaaegu  kontserdijagu muusikat) oli ettearvatult liiga pikk. Meeldiv oli aduda  NYYD-ansambli puhkpillikvinteti musitseerimist, eriti Tambergi "Karjaseviisides" ja Harrison Birtwistle'i "Viies kauguses..." (viimane oleks olnud veel parem, kui võetuks tõsiselt helilooja ettekirjutust, et mängijad peavad istuma üksteisest võimalikult kaugel – Mustpeade maja Valges saalis oleks see ju tähendanud , et üks mängija  istub rõdul ja teised neljas ilmakaares). 
Õhtu üks tippe oli  Galina Grigorjeva "Poly-phonie" Ralf Taali esituses. Grigorjeva on rahvuselt venelanna, kes sündinud Krimmis ja õppinud mõned aastad Odessa konservatooriumis ning lõpetanud Peterburi konservatooriumi. Eestisse tõi ta abielu eestlasega. Tema muusikat on kuuldud viimase kolme aasta eesti muusika päevadel. Kaks aastat tagasi kõlanud klarnetipala ja eriti tänavu esitatud klaveripala puhul võis märgata erakordset meisterlikkust ühelainumal pillil palju äraütlemises. Seekordne klaverilugu meenutas ehk eelkõige Messiaeni – muusika voolas mitmes kihis, impulsiivsus oli kohati äärmuslik, aga siiski mitte iialgi üle ääre vahutav. 
Kannel on täiesti arvestatav pill muusikapildis, kui leidub  tasemel mängijaid nagu  Kristi Mühling. Noore autori Mirjam Tally loomingust, mida seekord esitasid kanneldajad kõige arvukamalt, valisin  välja "Struktuurid" soolokandlele. Tally kontrollib oma lugude vormi üpris ratsionaalselt, kohati tahaks sinna mingit impulsiivsemat "plärakat". Nimetatud loos oli see olemas – pala teises pooles lisati nüanss roobi taga mängides. 
Tore oli jälgida,  Rauno Remme ideede  kristalliseerumist, mis avaldub ta kontseptuaalsete teoste väga selges ja samas kunstipärases vormistatuses. Remme ideed on üpris elurõõmsad – nagu vallatud tõdemused sellest, mis toredaid asju ikka maailmas olemas on. Remmet mängiti sellel festivalil päris palju. Tooksin esile tema pala "Railway to London", kus on elektrooniliselt kokku pandud jaamahoone helid (kaunite kolmkõladega on näiteks harmoniseeritud valjuhääldist tulev kõne) ning mitmesuguseid tükikesi eksootiliste kultuuride diskost ja muidu muusikast; õnnestumine oli ka Remme "Kolm vaskset etüüdi", ära oli tabatud midagi vaskpillidele väga olemuslikku (pasundamine) ja sellest  kokku pandud kaunis lugu. Ja vahva oli vaadata, kuidas muidu nii tõsistel pasunapoistel seda teost mängides näod laia naeru täis läksid. 
Kitarrimuusika kontserdil esitati peamiselt ansamblilugusid. Anti Marguste "Concerto piccolo't" kitarritriole võiks kõrgelt hinnata cross culture' publik, kui kasutada terminit, mida tarvitas ka Peeter Vähi sümpoosionil oma  plaadiprodutsenditööd tutvustades. Noor temperamentne flötist Janika Lentsius mängis nagu eelmistelgi eesti muusika päevadel eriti hästi just Sumera muusikat, seekord oli kavas "Quasi improvisata III" flöödile ja kahele kitarrile. Seekordsel kitarrimuusika kontserdil esines isegi neli kitarristi (Heiki Mätlik ja noored Meelis Milli, Aleksandr Statsenko, Jorma Puusaag), kuna kavas oli kitarrikvartettide konkursi lõppvoor. Võitja Timo Steiner sai Eesti Kitarriseltsi eripreemia. Tema "Minotauruse päevaraamat" oli haarava motokujundiga dramaturgiliselt seiklusrikas üheksaminutine lugu – ei märganudki, et aeg nii kiiresti möödus. 
Veidi ka teisest konkursist, mis festivali raami seatud. Koorilaulude konkursitöödest valisin sisimas välja loo, mis �ürii arvates oli kolmas. Kunstiküpse laulu "Millest see" (tekst Anna Haava) autor on muusikaakadeemia üliõpilane Lilyan Kaiv. Huvitav, kui rikkalt võib mõne noodiga kõlama panna koori – soovitaksin seda lugu profikoorile (seekord esitas selle tehnikaülikooli segakoor). Võitja Ester Mägi "Suitsupääsuke" (Kalju Lepiku tekst) oli efektne ja omalgi moel perfektne, põneva tunnusmeloodiaga, mis viitas nagu setudele, aga rohkem vist ikka pääsukese laulule. 
Eesti muusika päevad on tihe üritus, millest tervikliku ülevaate loomine kipub üle jõu käima. Lõpetan sooviga, et kogu hea muusika leiaks väärilise koha siin maailmas ja neil, kel läheb juba hästi, läheks veelgi paremini.  

Liina Fjuk