Huvi boheemia ja Barki vastu Hispaanias
 
Hispaania kirjandus- ja kultuuriuurijate noorem põlvkond näikse endale tasapisi avastama hakkavat üht seni üsna perifeerseks peetud ala -- XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse boheemlaskonna loomingut. Madridi kirjastus Celeste on tänuväärselt algatanud kirjanike-boheemlaste enamasti unustusse vajunud teoste taasüllitamise ja kommenteerimise sarjas "Biblioteca de la Bohemia". Selle esikraamat "Los proletarios del arte" ("Kunstiproletaarlased", 1998) nägi trükivalgust äsja. Küllap vajaks Eestistki vaadatuna lühikajastust ja kommentaari asjaolu, et nimetatud raamatu esimese peatüki "Manifestid ja autoportreed" avab Ernesto Barki artikkel "Boheemlasring" (1913) ning et sarja kolmanda raamatuna on juba välja kuulutatud Barki teose "La santa bohemia" ("Püha boheemia", 1910) uusväljaanne.
Kes siis oli Ernesto Bark? Jõgeva lähedal Kaave mõisas 1858. aastal sündinud baltisakslane, algupäraselt Ernst Bark, kelle soontes vanaema poolt võis voolata koguni eesti verd. Kirev-tormiline elutee viis ta pärast gümnaasiumiõpinguid Tartus, tsaarivene sõjaväest deserteerumist, kokkupuuteid C. R. Jakobsoniga, ülikooliaastaid Saksamaal, osavõttu tsaarivõimuvastasest revolutsioonilisest tegevusest (sealhulgas koostööst ja sõprusest Andres Didoga), Siberisse saatmist ja sealt põgenemist läinud sajandi lõpul Hispaaniasse, kus temast sai Madridi boheemlaskonna juhtfiguure ja kus ta lisaks arvututele sõnavõttudele ajakirjanduses ning sotsialistlik-dissidentlikule tegevusele avaldas hispaania keeles ligemale poolsada sotsioloogilis-filosoofilise ja poliitilise sisuga raamatut, nende seas kolm romaani (sic!).
Parim (kompaktseim ja korrektseim) eestikeelne sissejuhatus Barki ellu ja loomingusse sisaldub hispaania kirjandusuurija Dolores Thion-Soriano Akadeemias (nr. 3, 1995) ilmunud artiklis "Ernesto Bark -- balti vabadusvõitleja Hispaanias". Sealsamas on avaldatud ka Barki ainus teadaolev foto ning seni kõige täielikum Barki (raamatuina ilmunud) teosete bibliograafia. Samal 1995. aastal kaitses D. Thon-Soriano Sorbonne'is mahuka doktoritöö Barki ajakirjanduslikust tegevusest: paraku on see trükis ilmumata. Palju varem kirjeldab värvikat kohtumist Madridis Barkiga Friedebert Tuglas oma "Teekonnas Hispaania" (1918). Peamiselt Barki kirjanduslik-filosoofilist tegevust puudutav peatükk leidub minu raamatutes "Teekond Hispaaniasse" (1985) ja "Hispaaniast Ameerikasse" (1992). Lühiartikleid Barkist on ajakirjanduses avaldanud nüüdseks kahjuks lahkunud koduloouurija Helve Anton. Barki seoseid Andres Didoga mainib Keeles ja Kirjanduses (nr. 9, 1972) kadunud kirjandusteadlane Meelik Kahu.
See on kõik -- ja ometi ei tea Barkist praegune hispaaniakeelne publik sedagi. Seal toetutakse Barkist kirjutades tänaseni -- nagu ka äsjases raamatus "Los proletarios del arte" -- sajandialguse entsüklopeediate-leksikonide puudulikele ja vigastele andmetele. Barki eluloos ei olegi veel kõiges täit selgust. Faktilist kinnitust pole tema surmadaatumile, kuigi allikate põhjal tundub surma-aastaks  olevat 1924. Ometi näitavad Dolores Thion-Soriano uurimused (millele on Eestist jõudumööda kaasa aidatud) veenvalt, et ülim aeg on lõpetada Barki nimetamine "poola emigrandiks", nagu seda muide tehakse veel raamatu "Los proletarios del arte" lühinotiitsiski. Ekslikke elulooandmeid Barki kohta esitab suhteliselt uus "Hispaania ja hispanoameerika kirjanduse leksikon" (Alianza, Madrid, 1993).
Jääb seega vaid loota, et kirjastuse välja kuulutatud Barki "La santa bohemia" kordustrükk koondab uut täpsustav-mõtestavat valgust Eestist pärit silmapaistvale literaadile ja vabadusvõitlejale. Poleks liigne seegi, kui lisaks Oscar Wilde'i kujule ilmuks tulevikus Tartusse sobiv mälestustähis siinses gümnaasiumis läinud sajandi lõpul õppinud ning hiljem laias ilmas nimekate vaimuinimestena tuntuks saanud koolivendadele, ea- ja mõttekaaslastele Ernst Barkile, Maurice von Sternile ja Andres Didole.

Jüri Talvet