Miks ei õitse Eestis äri arbuusimüüjal, kes kinnitab oma kauba kohale sildi “kodumaine”? Mispärast on suurem tõenäosus petta saada, kui ostad Adidase dresse, mitte kodumaiseid sportpükse? Miks on lurjusest poliitikul teist korda raskem riigikogusse pääseda? Ja miks armastavad teismelised noorukid kanda militaarrõivaid?
Kas ei aimdu nende küsimuste tagant üldisemaid seaduspärasusi, reegleid, mida on teadlikult või alateadlikult järginud kõigi aegade edukamad petised ja manipulaatorid. Kas ei peitu selle ostap-benderliku eluvaate taga üks ürgne, kuid paljuski veel avamata teooria, igivana seadustik, mis peaaegu märkamatuks jäädes ometigi meie kultuuri kõikjal mõjutab? Ehk oleks aeg veidi eesriiet kergitada, heita uudishimulik pilk jäljendamise varjatud masinavärgile?
Lugeja võib ehk küsida, et kust on autor ammutanud jultumuse või elukogemuse säärase teema kallale asuda. Ja vähe on tal enda kaitseks öelda. Pole ma võitnud ei börsimängudes ega oma ka südametevallutaja kogemusi. Naabrimeestele olen käru keeranud üsna keskpäraste tulemustega. Kuid ometigi on mul keegi, keda õpetajaks pidada. Käes paber ja pliiats, olen püüdnud välja pigistada elutarkust Looduselt eneselt, sellelt petturite petturilt ja kõigi sulide esiemalt. Olen vaadanud, kuidas erakmesilased hämmastava järjekindlusega, et mitte öelda nüridusega, kuldkinga lõhnavatesse õiekannudesse kukuvad. Näinud lugematuid saagijahte, pea kuuldamatut sammhaaval hiilimist ning sellele järgnevat välkkiiret sööstu. Näinud musträstanoorukit, kes tohmakal ilmel nokka maigutades püüdis vabaneda ebameeldiva maitsega, ent eredavärvilisest lepatriinust. Samuti liblikaid, kes näisid kui tükike lahtirebitud puukoort, ning ühepäevikuid, kelle lend meenutas kuumuses värelevat õhku.
Kultuuri ja ühiskonna keerukusest hoolimata on inimsugu pettuse alal välja mõelnud vähe uut. Tavaliselt laseme endil naha üle kõrvade tõmmata samade seaduspärasuste alusel, mille järgi tõmmati haneks ka meie karvased esivanemad.

Jäljendada tasub väärtuslikku 
See reegel põhjendab meile, miks piraatfirmad jäljendavad Sony ja Panasonicu raadiotehnikat, aga keegi ei kipu järele tegema �iguli automobiile või Suva sokke. Samuti leiab siit põhjenduse tõsiasjale, et riigikogu valimiste aegu on kandidaatide näopilte plankudel rohkem kui kohalike omavalitsuste valimiste ajal. Eesti missi valimiste aegu pole üldse selliseid pilte plankudel. Samuti järeldub sellest reeglist, et murdeeas noormehed ihaldavad mobiiltelefoni ja BMWd või riietuvad musta ja tõmbavad tanksaapad jalga ning et teismelised tütarlapsed kannavad push-up-rinnahoidjaid, püüdes näida nii pisut täiskasvanumana, kui nad tegelikult on. Mitmeid paralleele leiame loodusestki – näiteks kärnkonn, kes ennast ohtlikus olukorras õhku täis tõmmates kõrgemaks kergitab, et nii suuremana näida. Ka pesa äärel toitu ootavad toonekurelapsed, kes ohu korral oma pikki, saledaid kaelu maopäraselt kõigutavad, püüavad sarnaneda paremini kaitstud elusolendeile. Looduses on väärtuslikkuse peamiseks kriteeriumiks enamasti kaitstus või ka populaarsus vastassoo ees – moes on ellu jääda ning elu jätkata. Inimühiskonnas on asjalood märksa keerukamad ja nii mõnelgi korral pole jäljendamise otsest põhjust või motiivi võimalik üheselt määratleda. Kuid enamasti leiab jäljendamist ikka suurem, uhkem, ilusam ja atraktiivsem. Läbi aegade on ikka võltsitud suurte kunstnike töid, nagu van Goghi või Michelangelot, ent keegi ei soostu võltsima Kursi koolkonna liikmeid või Navitrollat, vähemalt praegu veel mitte. 
Kokkuvõtlikult: jäljendada tasub seda, mis on antud ajal ja kultuuriruumis piisavalt väärtustatud, mille turuhind on kõrge, mida ostetakse palju või millel on lootust läbi lüüa. Keskpäraselt väärtustatud asju ostes ning kultuuri keskkihtides liikudes pole tõenäolisus petta saada kuigi suur. Muidugi võivad järgmisel aastal või hooajal asjalood pisut muutuda ning seetõttu peab algaja pettur olema pidevalt teadlik sellest, mis parasjagu ühiskonnas toimub. Ehk moodsas keeles – ta peab orienteeruma turusituatsioonis. 

Igaühele oma 
Oleks üsna lihtsameelne arvata, et sama pettus mõjub võrdse efektiivsusega eestlasele ja ameeriklasele, õpetajale ja traktoristile. Saadikukandidaat või müügiagent, kes läheneb raietöölisele ja ülikooli professorile sama strateegiaga, ei saa olla just eriti edukas. Siit tuleneb pettuse ja ka igasuguse reklaami sihtgrupi mõiste. Just reklaami vildaka orienteerituse tõttu kipub keskmine eestlane, vaadates viiekümnendat korda Poolas toodetud hambapasta või pesupulbri reklaami, paratamatult muigama. Kui sedagi. Reklaamikampaania on seda edukam, mida enam ta arvestab sihtgrupi iseärasustega, pettus on seda edukam, mida kindlamalt on määratletud tema võimalik ohver ja mida madalama intelligentsiga ohver on. Ka looduses veetakse rohkem ninapidi linde ja liblikaid kui kõrgemaid imetajaid, kellele on loomuomane esmalt asjaoludega põhjalikumalt tutvuda. Mis puutub mu vihjesse lindude kohta, siis siin tuleb mängu veel üks oluline tegur, nimelt otsustamise kiirus. Linnud, kes peavad tihti sekundi jooksul määratlema, kas saakloom kõlbab süüa või mitte, langevad just seetõttu sagedamini pettuse ohvriks. Ka inimühiskonnas on olukordades, kus otsustamine toimub lühikese aja jooksul või vähese informatsiooni põhjal, pettuse kordamineku tõenäosus suurem. 
Olukordade tarvis, kus sama pettur või jäljendaja võib kokku sattuda mitme eri taseme ja lähenemisviisiga interpreteerijaga, keda kõiki on kasulik ninapidi vedada, on loodusel varuks erimeetod. Nimelt on pettur sellisel juhul varustatud mitmete eri raskusastmel tunnustega, mis teineteist täiendavad ja kopeerivad. Nii on näiteks nastikul hulk erinevatel tajukanalitel edastuvaid paralleeltunnuseid: madujas kehakuju, kollased kõrvalaigud, hoiatussisin, hoiatuslõhn, ründekäitumine jne., ning seega on tõenäosus, et interpreteerija leiab nende seast endale arusaadavad, suurem ning teade jõuabki pärale. Inimese puhul, kes tavaliselt püüab vaadeldavat esmalt silmadega hinnata, ning seejärel käega katsuda, sellist paralleelsignaalide rohkust muidugi ei esine. 

Pettus eeldab distantsi ja anonüümsust
Pereliikmetele või elukaaslasele võib ehk edukalt aprillinalja teha, ent läbimõeldum ja pikaajalisem näivus kipub omade ringis siiski läbi kukkuma. Märgatavalt hõlpsam on orki võtta võõrad inimesed, kes sinust suurt midagi ei tea. Seetõttu eelistavad ka pettur-firmad jääda anonüümseks, tihti vaid pangaarveks ja nimeks äriregistris. Nad ilmuvad ootamatult, teevad oma töö ning kaovad sama mõistatuslikult. Petturid on üldse üsna liikuva eluviisiga seltskond, pikka aega samas ringkonnas tegutsedes nende efektiivsus langeb. Teiseks võimaluseks on muidugi hoida isiklik elu ja töö lahus, järgides nii printsiipi, mille kohta vanarahvas ütles, et hunt kodu ümbert ei murra. Sellel seaduspäral on tegelikult mitmeid põhjusi. Esimene neist, vahest kõige ürgsem, seondub otseselt mäluga. Enamikul elusolenditel on omadus meelde jätta, milliste tulemustega üks või teine olukord nende jaoks lahenes, et seda teadmist edaspidi kasutada. Inimesel kulub vahest paar kogemust, et taibata, keda oma tutvusringkonnast usaldada tasub ja keda mitte; musträstanooruk peab ebameeldivat maitset tundma kümneid kordi, enne kui hakkab eristama, millise välimusega putukad kõlbavad süüa ja millised mitte. Aegamööda aga õpivad kõik. Teiseks ning märgatavalt inimlikumaks põhjuseks on tagasiside vältimine. Enamikus meist äratab pettasaamine ürginimese loomuliku instinkti haarata nurgast malakas ja pahategijale üle turja anda. Viimasele on selleks ajaks märgatavalt tervislikum juba kaugel olla. Ning kolmandaks seab teatavad piirid inimese vajadus identiteedi järele. Edukalt saab petta aeg-ajalt, läbimõeldud ja teadvustatud tegevuse käigus. Seda aga, kes veab kõiki kontrollimatult ninapidi, ähvardab oht kaotada reaalsustunnetus. Seega on ka pettur inimene, temagi vajab enda ümber teatavat maailmavaatelist kindlustunnet ning kaaslasi, keda usaldada, samuti ideaale, millesse uskuda.

Petturid olgu vähemuses
Pettus saab olla efektiivne ainult teatava tõepärasuse foonil. Me ju laseme end haneks tõmmata, ostes mittemängiva raadiokeskuse firmalt Sony ainult seetõttu, et oleme veendunud analoogse nimega Jaapani firma heas kvaliteedis. Ning lubame lipsustatud ja lõhnastatud müügiagendil end pehmeks rääkida osalt seetõttu, et sellise välimusega identifitseerib ennast ka suur osa auväärsemaid kodanikke meie ühiskonnas. Kui enamik ülikonda kandvatest inimestest meie ümber oleksid kaabakad või enamik Eestis müüdavatest muusikakeskustest keelduksid mängimast, siis ei õitseks ka petturite äri. Kokkuvõtlikult: igasugune võltsing on seda edukam, mida harvem on ta esinemissagedus originaaliga võrreldes. Sedagi tõdemust toetab loodus – kägusid on alati vähem kui laululinde, kelle pessa mune poetada. Samuti on oksaraage jäljendavaid vaksikuröövikuid, rahvakeeli maamõõtjaid, kaduvväike hulk, võrreldes puistute tegeliku oksamassiga. Mida vähem esineb konkreetset võltsingut, seda väiksem on ka tõenäosus, et petetav on sellelaadsega varem kokku puutunud. Teisalt tekitab liigne petturite asustustihedus omavahelisi hõõrdumisi ja kokkupõrkeid, küllap on kuulsad Ameerika maffiasõjad siin parim näide. Kui petturite tsunft reguleerib oma suurust ise, siis sama oluline on ka ühiskonna kui terviku reaktsioon. Ning seegi on arvukusest sõltuv: mõne üksikult tegutseva petise võib kogukond märkamata jätta, ent nende hulga kontrollimatu kasvu puhul võetakse tavaliselt midagi ette. Siin toimib tegelikult lihtne energia kokkuhoiu printsiip – kuni on petiste poolt tekitatav kahju väiksem kuludest nende elimineerimiseks vajalikele ümberkorraldustele ühiskonna masinavärgis, seni võivad petturid rahuliku südamega tegutseda. Siit tuleneb üks väga oluline praktiline järeldus – kuigi teataval määral ühiskonna stabiilsusest sõltuv, on petiste esinemine ilmselt siiski paratamatu. Ühiskond võib oma vahenditega ebaausat toimimist küll vähendada, ent päriselt seda välja ei juuri. Meil pole erilist lootust tuhandeaastasele rahuriigile, vähemalt mitte niikaua, kuni inimene allub samadele seaduspärasustele koos herilaste ja kärbeste ning neid eristavate kärnkonnadega. 

Märgid teevad oma tööd 
Asjad on need, mis nad on. Adidase spordijalatsid on teatav kombinatsioon kautšukist, nahast, polümeeridest ning plastidest. Mobiiltelefon on aga teatav kombinatsioon teineteisega ühendatud keerulistest elektroonilistest jublakatest. Asjad iseenesest on ju ohutud, neil on vaid omadus aegamööda laguneda. Ent ühel hetkel tuleb mängu inimene ja hakkab asjadele väärtusi omistama. Adidase spordijalatsid ja Nokia mobiiltelefon pole siis enam tavalised esemed. Nad omandavad tähenduse, isegi kultusliku statuudi, näidates midagi oma kasutaja kohta ja andes seeläbi kellelegi teisele kummalisi märguandeid, mille sisu tuleneb pigem ühiskonnas toimuvast, kui nende esemete endi omadustest. Asjad kannavad endas signaale ja märke, ühiskonna poolt antud tähendus pole enam kattuv nende tegeliku olemuse ja väärtusega. Siin peitub ka eduka pettuse saladus – sind pannakse uskuma, et asi, mida sa parajasti vaatad, on teistsugune, kui ta on tegelikult: õilsam, parem, vastupidavam. Ning üsna tihti lähed sa õnge, pöörates tähelepanu nimele, firmamärgile, välimusele, jutule, lubadustele. Pealispinna all, seal, kus märgi tähendus teeb ruumi märgikandjale – sellele, mis on tegelikult, võib peituda midagi sootuks erinevat.
Pettuse avastamise kunst on seega eelkõige süüvimise kunst. Vaevalt, et pettus meie ümbert niipea kaob. Ent mõistes ja analüüsides selle mehhanisme, suudame ehk mõnegi lihtsamakoelisema kelmuse läbi näha. Mis omakorda sunnib jäljendajaid oma ametioskusi lihvima. See on suletud ring.