Harakkiri. Erakkond. Tallinn-Tartu-Viljandi, 1999. 175 lk.

Nii nagu Erakkonna esimene etteaste “Üheksavägine”, rõõmustab ka “Harakkiri” kohe silma oma hea väljanägemisega. Autoreid on nüüd üheksa asemel üksteist, neist viiel on ilmunud ka iseseisvad raamatud. Kusagile on kadunud Kristiina Ehin, minule üks huvitavamaid “Üheksavägisest”. Kui “Üheksavägine” tekitas eelkõige suurt lootust, on “Harakkiri” selle ka täitnud – niipalju kui nõnda noorte autorite puhul üldse täitumisest juttu saab olla.
Eestimaale on viimastel aastatel tekkinud palju uusi luuletajaid, ka palju uusi luulerühmitusi, neist NAK ja Erakkond suurimad – ja ka suurimate erinevustega. Kui NAK tõukub sotsrealismist Prii du Beieri laadis ning pop- ja tänapäeva linnakultuurist, siis Erakkonna juured on hoopis teisal. Lähtudes Noor-Eestist ja Siurust, on nende esteetilised kriteeriumid täiesti teistsugused – maailma, mis ümbritseb NAKlasi, pole siin õieti ollagi. Midagi pole kuulda ka Smuulist või Lahest – seega tõesti kontrrevolutsioon. Ja vahest olekski juba õige aeg lahutada kirjandusajalugu ajaloost (mis pole etteheide näiteks NAKile – ajaloo võib ju ka kirjanduseks ümber panna). Igati on Erakkonna järjepidevus hoopis teine kui NAKil.
Tegelikult ma ei tea, kas raamatu avatakti – Aare Pilve kaunist stilisatsiooni – üldse annabki lugeda, ilma et meenuks Tug las. Vanema kirjaniku elu-, aga eelkõige tundekogemuse va hen damine nooremale kolleegile sajandialguse stiilis – millen niu miläheduses mõjub see roosa pilvena vanal maalil. Lu gemist jätkates muutub see tekst võtmeliseks kogu raamatule.
Rühmituse luulekeelemõistmine on üllatavalt lihtne, isegi sel les, et suhteliselt hästi on välditud maneristliku estetismi põhilisi karisid – liigset ilutsemist ja sellest tulenevat sisulist kattetust. Siin on teatud erand eelkõige Marko Kompus – Kolm kõlab kella isemoodi hella./ Naer nagisedes narmastuma hakkab/ ja pilge pimestunult pimestatuist kiitleb – kuigi selles on oma teatud võlu (mis ju ikka olnud on!), mõjub siin kõrval Lauri Sommeri suurem tagasihoitus siiski paremini. Luuleruumi sisuline täidetus on suurim Kalju Kruusal ja Mehis Heinsaarel. Kruusa on oma väljendusis täpne ja hästi läbitunnetatud, mõju des Kompuse ja Sommeri kõrval lausa napina. Mehis Heinsaare pessoalik mitmetahulisus haakub tõesti hästi ka noore geeniuse elulooga. Keeleliselt lihtsamad on Anu Kree ja Margus Lattik – aga sümpaatsed selles lihtsuses ja siiruses, sobides ka hästi raamatu üldisesse konteksti. Raamatu teine naisluuletaja Kadri Tüür on komp litseerituma keeletarvitusega, aga teemad on lihtsad temalgi. Timo Maran kirjutab karget loodusluulet – ja eile ma nägin unes/ et pihlakal Toome taga/ istus seitseteist siidisaba. Andreas Kalkunit on keeruline lugeda murde tõttu, mis näib põlva ja setu segakeelena. Pärast läbimurret selgus, et tegemist on müstilis-ekstaatilis-erootilise luulega. Ja oll illos. Raamatu ainus prosaist Berk Vaher (Aare Pilve stiil on nii poeetiline, et sobib pigem luule alla) kaldub ka müstikasse, otsides keerulistele asjadele lihtsaid inimlikke vasteid. Ka tema keel on ilus ja poeetiline.
Manerism on ikka olnud iseenesest läbipõimitud ja hämar – ometi on huvitav teatud noorte inimeste rühmituse kõrval, kes manifesteerivad oma mittelugemust ja -eruditsiooni, kohtuda lausa vastandliku manifesteeringuga. Paistab, et siin tuleb kasuks ka esinemine ühiste kaante vahel – nii on mosaiik piisavalt kirju ega sumbu liialt isiklikuks. Tekib teatud eesti kirjanduse valmisoleku tunne – Euroopasse jõudmise igatsusest kahe- ja kolmekümnendate kirjanduses, müstilise ja euroopa vaenuliku Uku Masingu kaudu (raamatus on Thakuri tõlkeid ja koguni pühendusluuletus Tagore’ile) olekski nagu jõutud sinna saagem-ja-jäägem punkti. Samuti on hea, et olemas on ka NAK – ilmselt ei hakka need kaks seltskonda üksteist oluliselt täiendama, sel leks on taotlused liialt erinevad, ometi on nad kõrvuti, suurendades võimalusi ja variante. Samas ei usu, et nad tegelikult lõpmatuseni saaksid jätkata niimoodi – kontrrevolutsioonid on ju ikka ajutised olnud. Praeguses luulepildis on see tegelikult mitmes laine – ees on juba Indrek Hirv ja tema jäljendajad. Tegelikult näib, et tegemist on ka mingi protestiga.
Mingi nostalgilise rõõmutunde tekitas see raamat minus – korraga sai vaadata nii taha kui ette.