Võimekas tõuseb omal jõul
Roman Tavast sündis 11. mail 1895 Tallinnas  kaluri ja paadimeistri perekonnas ning hukati 1942 Komi ANSVs. See lühike lause avab kõige olulisema Tavasti elukäigus: tänu oma võimekusele tõus sotsiaalselt madalamast kihist kuni eduka ettevõtjani, mis aga nõukogude mõõdupuu järgi tähendas liiga kõrgele tõusmist ja sellele vastavalt ka repressioone. Need lihtrahva hulgast kerki-nud geniaalsed inimesed, kelles koondus nii loominguline andekus, organiseerimisvõime kui ka visadus, lõpetasid kõik – kui just läände põgeneda ei õnnestunud – oma elukäigu kaugel idas talumatute elu-tingi-mustega vangilaagreis. 
Roman Tavast sai oma meistripaberid sajandi algul kullassepp Trederi töökojas. Ta osales Esimeses maailmasõjas, samuti ka Vabadussõjas. 1923. aastal avas 28aasta-ne Tavast "Kunsti-, graveerimise, emai-leeri-mise ja pressimise töökoja". Erialaks oli kooli-, seltsi- ja spordiaumärgid. Töökoda asus Kuninga tänavas, majas nr. 3. Tavastil oli algul ainult üks abiline ja kolm õpilast. 1925. aastal asus töökoda ümber Väike-Roosikrantsi tänavasse nr. 3. Jaanuaris 1931 kolis üha kasvav töökoda kahekorruselisse kivibetoonhoonesse Väike-Roosi-krantsi nr. 6 (praegune Pärnu maantee nr. 20). Samal ajal muutus ka ettevõtte nimetus Tavasti märkide ja väärtmetallasjade tehaseks.
Tavasti tegevuse raskuspunkt nihkus ette-võtte mastaapide suurenemisega loominguliselt tegevuselt organisatoorsele. Ometi määras ta oma ettevõtte toodete üldilme. Selle ilme konkretiseerisid ettevõttes raken-datud kunstnikud: 1920ndail Peet Aren, järgmisel kümnendil Eduard Järv, Günther Reindorff ja viimase õpilane Paul Luhtein. Kahjuks pole seni õnnestunud piiritleda otseselt tehase kunstnikuna töötanud Jaan Äärismaa autorsust.
Roman Tavasti ettevõte jõudis rahvusvahelisele tasemele nii kunstiliselt kui tehniliselt väga kõrgetasemeliste märkide, eeskätt teenetemärkide produtseerimisega. Tuntumatest teenetemärkidest on Tavasti vabrikus valmistatud Valgetähe teenetemärk (kavandaja Luhthein), Eesti Punase Risti teenetemärk, Kotkaristi teeneterist, Piiskop Platoni teenetemärk ja Kaitseliidu Valgeristi teenetemärk. Spordiaumärkidest valmistati Tavasti juures Eesti Laskurliidu klassilaskuri märgid, medaleist Tartu ülikooli 300. a. juubeli medal (autor Voldemar Mellik), Eesti Raamatu 400. aasta juubelimedal (Ferdi Sannamees) jt. Lihtmärkidest valmistati Roman Tavasti vabrikus Kaitseliidu üldmärk, mille kavandas Tavast ise (samuti kui Reservsõjaväelaste Abiandmise Ühingu märgi), tuletõrje hoolsusmärgid, Allveelae-vastiku Sihtkapitali märgid (kavandaja Luhtein), skaudi- ja noorkotkamärgid (viimased kavandas Eduard Kana) ja Tallinna Jahtklubi märgid.

Kunstiliselt kõrge tase
Tavasti märgid on kujunduslikult väga heal tasemel, sest kui tolleaegne Riigi Kunsttööstuskool ei õigustanud oma pretensioone ku-jutavate kunstnike ettevalmistajana, siis vai-eldamatud on selle kooli teened ornamendi- ja kirjakujunduse alal. Eeskätt muidugi tänu Günther Reindorffi kui väga võimeka kujunduskunstniku tegevusele selles koolis. Kaugemas perspektiivis ulatuvad Tavasti vabriku kujunduskultuuri juured Peterburi, kus peale Reindorffi olid õppinud ka Peet Aren ja Eduard Järv. Sellele baasile toetudes võttis Tavasti vabrik ette ka kunstiliselt õige komp-litseeritud ülesandeid, nagu spordi-auhinnad ja muud representatiivsed ese-med. Järve lahendused on õige julged – paiguti hulljulgedki. Ta on asendanud traditsioonilised auhinnakarikad keerukate kompositsioonidega, millesse on vastavalt eseme tähendusele sisse viidud muinasaegne linnus, viikingilaev, isegi tennisereketid. Mõningad selle kunstniku kasutatud motiivid – muistne vibulaskja, ratsur linnuse ees, suusataja – korduvad erinevas suuruses nii esinduslikel auhinnakarikail kui ka väiksemail esemeil (taldrikutel, sõlge-del). Isegi nii riskantne võte kui puiduvor-mide ülekandmine metalli on Järvel õnnestunud: puust õllekannu vormile on rahva-pära-se ehtekunsti võtteid (näiteks klaaskivi-kesi) lisades saadud täiesti talutav tulemus.
Kunstiliselt nõudlikumate lahendustena tuleks Tavasti tööstuse produktsioonist esile tõsta ka rahvapäraste ehete moderniseeritud vorme: kuhiksõlgi, silmadega preese, hoburaudsõlgi jms. Omal ajal väga populaarsete viikingilaevadega sõlgede kõige kunstipärasemad variandid kannavad samuti Tavasti märki.
Arvukalt on Tavasti ettevõttest tulnud ka igasuguseid tarbevorme, mis enamasti ei andnud küll kunstnikule erilisi võimalusi uusloominguks, kuid olid eesti kodudes omal ajal väga levinud. Nende hulka kuuluvad nii lauanõud kui ka kirjutuslaua garnituurid, küünlajalad, pildiraamid, lauaplokid, sigaretitopsid jmt. Tavasti vabrik valmistas esemeid peale hõbeda ka alpakast, vasest, tinast ja isegi dekoreeris kristallnõusid hõbeserviste või muude ehisdetailidega.

Mitmekülgne Tavast
Üks Tavasti ettevõtte edu põhjusi oli  heatasemeline teostajate kaader. Läheks pikaks üles lugeda kõigi paremate graveerijate, emailijate, trugijate ja pressivormi spetsialistide nimed. Teostusliku taseme tagas muidugi ka Tavasti nõudlikkus, kuid samas pole heidetud talle ette töölistele liigse kiiruse pealesurumist. Tema suhted töölistega olid üldjoontes head ja mõningate töölistega sõbrunes ta isegi niivõrd, et kutsus nad oma purjejahiga sõitma. Muide – Roman Tavasti kui purjesportlase võimed küündisid mitmete kodumaiste auhindadeni ja osavõtuni rahvusvahelistest võistlustest. Rahvusvahelise auhinnani jõudis ta aga oma põhilisel erialal  – teda autasutati 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel pronksmedaliga metallitööde eest.
Tehase natsionaliseerimine nõukogude võimude poolt ja Roman Tavasti surm kustutas (nõukogude tsensuuri agaral kaasabil) küll esialgu tema nime eesti tarbekunsti ajaloost, aga tema käitis töötas edasi, esialgu Metallmärgi, hiljem Juveelitehase nime all. Praeguseks on Tavasti au ja nimi taastatud, ning osaühingu JUVEEL juhatuse esimees on Roman Tavasti poeg Raul-Roman Tavast.
Juveelitehas on tänu sellistele kunstnikele nagu Liidia Elken ja Urve Küttner, säilitanud Tavasti töökoja hea maine. Tehase toodangus domineerib tänasel päeval lauahõbe, aga valmistatakse ka ehteid ja muid metallehistöid.
Roman Tavasti loodud ettevõtte 75. aastapäeva tähistab möödunud aasta 18. detsembril tarbekunstimuuseumis avatud näitus, mis annab ülevaate kolmveerandsajandi jooksul käitises ja tema "õigusjärgses" Juveelivabrikus valminud toodangust. 

KAALU KIRME

(Artikli koostamisel on kasutatud V. Konsapi ja Hannes Walteri uurimusi ja Raul Tavastilt saadud materjale.)

* Märkide asjatundja Tõnu Lauk väidab, et mu mälu petab mind. Vanaraua kogumise eest saadud märgid olevat valmistatud H. Kiiveri töökojas. Küllap siis kohtasin Tavasti nime poisikesena mõnel muul märgil.