Tänavuste eesti muusika päevade raames kõlas 24. – 28. märtsini Tallinnas, Pärnus ja Keilas ühtekokku üheksa kontserti. Siinjuures on tähelepanuväärne, et festival algas ja lõppes esmakordselt sümfooniakontserdiga (Kalle Randalu ja ERSO muusikaõhtust Paul Mägi dirigeerimisel 25. III oli juttu eelmises Sirbis).
Tegelikult said need päevad alguse aastal 1979, kui toimus esimene Nõukogude Eesti muusika festival. Sealt edasi on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, mil neid päevi ei korraldatud üldse (1990 ja 1992). Praegu paistab vähemalt publikuhuvi järgi otsustades, et paremad ajad on jälle tagasi. Sedasama kinnitas eelnevalt ürituse senistest suurimale eelarvele pilku heites ka festivali peakorraldaja Raimo Kangro. Ning täpselt sama järelduse võib teha ka esiettekandele tulnud teoste arvu põhjal – neid oli kokku 36. Selles avaldubki ehk eesti muusika päevade korraldamise mõte kõige paremini: festival on heliloojatele uute teoste loomisel muidugi väga tugev stiimul, sahtlipõhja kirjutada ei taha ju keegi. Iseäranis oluline on see noortele heliloojatele, kellel pole tagataskust võtta lepinguid suurte kirjastuste ja orkestritega. 
Rannap ja "autogrammide" laviin
Kontsert "Autogrammid ja saksid" Mustpeade Majas (26. III) ei alanud ei ühe ega teisega, vaid Rein Rannapi tehtud-esitatud klaveriseadega Arvo Pärdi teosest "Fratres" (1977/1980). Tegelikult on juba helilooja ise teinud sellest mitmeid transkriptsioone, kuid puudus klaveriversioon. Rannap rõhutas muusika peidetult "orkestraalset", ekspressiivset alget – akordid kui kirikukellade kõlad, samas ka sügavad oktavites bassid. Ning lõpus muidugi ka süvitsi minev meditatiivsus klaveri korraga helisevates äärmistes registrites. Järgnenud Pärdi "Partiita" (1958) kuulub muidugi eesti klaveriliteratuuri klassikasse.
Ning siis alustas Rein Rannap publikuga äraarvamismängu, kus nutikamaid ootasid ees ka auhinnad. Nimelt oli pianist tellinud üheteistkümnelt eesti heliloojalt (kui Kalev Mark Kostabi ka siia lugeda) klaveriminiatuuri ehk muusikalise autogrammi, mis iseloomustaks kokkuvõtvalt iga komponisti ja tema stiili. Rannap mängis need nüüd nonstopina ette ning kuulajad täitsid samal ajal usinalt varem välja jagatud ankeete, et ära arvata, missugune "autogramm" kellelegi kuulub (nimevalik oli kavalehel). Pärast selgus, et täiesti õigesti ei tabanud kõiki autoreid ära keegi, ka mitte Heliloojate Liidu esimees Lepo Sumera. Kui Jaan Räätsa, Urmas Sisaski, René Eespere ja Raimo Kangro palade äratundmisega ei tekkinud probleeme, siis näiteks Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera, samuti Eino Tambergi ning Ester Mägi omi aeti omavahel segamini. 
"Autogrammid" kuulatud, alustasid "saksid", st. Tallinna Saksofonikvartett koosseisus Olavi Kasemaa, Villu Veski, Valdur Neumann ja Hendrik Nagla, esiettekandel nelja helilooja teosed. Saksofonikvartett on küllaltki spetsiifiline ansambel, mille faktuurikujunduse ja kõlavärviprobleeme lahendas iga helilooja oma teoses erinevalt. Raimo Kangro miniatuur "Sosinad" näitas kõigepealt justkui foonilis-ambientlikku mõtlemist, kuid aktiivsem rütmipilt ilmus peagi. Tekstuur oli organiseeritud põhimõttel, et kui üks saksofonidest kujundas meloodilist liini, siis teised samal ajal saatefaktuuri. Kõlavärvidest võis siin tõepoolest kuulda ka sosinaid (st. toonita puhumist). Aare Kruusimäe (1972) Saksofonikvarteti esimeses osas "Lubadused" oli huvitavalt kompaktseks komponeeritud faktuur. Teos on helikeelelt tonaalne ning lähtub küllalt traditsioonilisest harmooniakäsitusest. Keskses osas "Aaria" oli neoklassitsistlikku stilisatsioonimomenti tunda ehk kõige paremini, finaal mõjus pigem vaimuka epigrammina. Tõnu Kõrvitsa (1969) "The Assignation" jättis üldmulje kui staatiline helifresko, milles värv ja kooskõla ongi need põhielemendid, mis hoiavad koos muusikalist vormi ja faktuuri. Atonaalsest helikeelest hoolimata võis siin leida ka new ageilikke mõtteparalleele. Ning just kõlavärvide fantastiliselt muutuv spekter pani kõigepealt kuulama, kaasa mõtlema ja süvenema. Eino Tambergi "Motus" ("Liikumine") jätkab helilooja ekspressionistlikku loomesuunda, mille vormis on sedavõrd palju segmente, et saab rääkida nö. vormikillustumise võimaluste ärakasutamisest. Lühikesed kromaatilised motiivid, nende imitatsioonid ja kordused ning rohked tremolod andsid juhtkujundi tähenduse kord ühele, kord teisele elemendile. 
Aaro Pertmanni (1970) "Dobrõje ljudi" saksofonile (Virgo Veldi), tšellole (Pärt Tarvas) ja klaverile (Mati Mikalai) jättis võrdlemisi akadeemilise ja amorfse üldmulje: kohati esines küll quasi-romantilisi helke ning ehk mõni ootamatu modulatsioongi, kuid puudus see "miski", mis hoiab loo kompositsiooni tegelikult koos. Mart Siimeri "Exaltabo" flöödile (Monika Mattiesen) ja saksofonile (Heli Reimann) ideeks on ühest helikeskmest arenema hakkava lineaarsuse mitmesuguste kõlavärvide ja artikulatsioonivõtetega modelleerimine – kasutades nii ülepuhumisi, tremolote vahetamisi ja frullatosid. Värv tunduski olevat siin korraga nii eesmärk, pühitsus kui abinõu. 

Mammutpäev ja mammutkontsert
Laupäev (27. III) oli festivalil tõeline mammutpäev: kolm kontserti Tallinnas (Aare-Paul Lattiku orelikontsert toomkirikus, "Mammutkontsert" Matkamajas ja elektronmuusika kontsert Estonia talveaias) ning neljas veel Pärnus (Nõmme Linnaorkester Hendrik Vestmanni juhatusel). 
"Mammutkontserdi" tugiinstrumendiks oli kitarr – nii soolopillina kui mitmesugustes kammerkoosseisudes ja kombinatsioonis live-elektroonikaga. Peaaegu neljatunnine kontsert, mis lõppes Kuldar Singi ulatusliku vokaaltsükliga "Aastaajad" (1991) Leili Tammeli, Tiit Petersoni (kitarr), Tauno Saviaugu (flööt), Cornelia Lootsmani (harf) ja Aare Tammesalu (tšello) esituses, algas hoopis EMA kompositsioonitudengite helitöödega. Esimesena ilmusid publiku ette Lauri Jõeleht (1974, kitarr) ja Mirjam Tally (1976, live-elektroonika) ning kõlama hakkas Tally "Fragment" kitarrile ja live-elektroonikale. See oli hõredate, nagu ootusseisundis kõlade suure kajaga elektrooniliselt ruumistatud fantaasiapilt – kõlamaastik, milles oli nii poeetilist nägemust kui tämbrifantaasiat (kitarri flazolettide värvid). Jätkas Lauri Jõeleht kitarril oma miniatuuriga "Hetkesse süüvides", mis oli samuti fragmentaarne ning hõreda kitarrifaktuuriga. Kairi Kose (1976) "Meenutus" kitarrile (Lauri Jõeleht) ja makilindile algas käo kukkumise ning suviste loodushäältega. Sellel helifoonil maalis Jõeleht akvarelsetes toonides ning pastoraalsetes intonatsioonides kõla-(küla-?) maastiku, millesse põimusid nii huvitavad harmooniapöörded kui temperamentsed aktsendid. Kägu aga muudkui kukkus ja kukkus… Juhana Riskala (1975, Soome, EMA kompositsiooniüliõpilane) teost "Püüd" kitarrile (L. Jõeleht) võib vaadelda kui mõttemänge, milles on küllalt oluline roll ka peenelt iroonilisel momendil. Põhikarakter oli siiski heakõlaliselt lüüriline.
Lepo Sumera kammertsükkel "Odaliskid" (neljast osast kolm esiettekandes) kõlas Janika Lentsiuse (flööt), Heiki Mätliku (kitarr) ning Henry-David Varema (tšello) esituses. Neli hetääri ning neli karakterit – Sumera nägemuses küllap ettearvamatud ja salakavaladki nagu naised ikka (idamaised eriti!). "Tantsiv odalisk" rabas kuulajaid kohe ehmatava energiaga, teisenes siis lüürilisse ning tantsulisse kõlasfääri (ikkagi tantsiv haareminaine). Tšello ja flöödi oktavites meloodiajoonises võis siin kuulda ka asjakohaselt idamaised intonatsioone. See-eest "Laulev odalisk" tugines kolme pilli unisoonis monoodiale, selles kantileensuses varieerus suurel määral dünaamika ning tämbraalsus (tšello flazoletid). "Nukker odalisk" kangastus kuulajatele motiivikatkestuste ootusseisundites, näidates katkestust (pausi) kui kompositsioonilist konstruktsioonielementi. Neist naistegelastest viimane, "Vaikiv odalisk" (1997), on kirjutatud sooloflöödile. Sellest sai Janika Lentsiuse virtuoosne ja artistlik etteaste: tehniliste mänguvõtete mitmekesisus ja pilli äärmiste registrivärvide huvitav kasutamine andsid tõelise kontserdielamuse. 
Ester Mägi oli "Mammutkontserdil" esindatud mammutlikult – nelja teosega (või kuuega, kui romansid ja laulud eraldi võtta). Neist "Kaks romanssi", "Maarjasõnajalg" ja "Kaks laulu" kõlasid Kaia Urbi ettekandes: solist maalis lauludest kord hingestatumaid, kord dramaatilisemaid vokaalseid akvarelle (saatekoosseis Heiki Mätlik, Henry-David Varema ja Urmas Vulp viiulil varieerus olenevalt teosest). René Eespere esiettekandeline Trio viiulile (Vulp), kitarrile (Mätlik) ja tšellole (Varema) on tugevalt fragmenteeritud vormiga teos. Siin on segmentset arendusloogikat, vastandatakse intonatsiooniliselt sarnaseid (mitte erinevaid!) elemente. See printsiip oli kunagi iseloomulik ka Erkki-Sven Tüüri loomingule. Trios võis muuseas kuulda Eesperele ebatüüpiliselt palju dissonantse. Võib öelda, et üldine vormimosaiiksus hoidis siiski kogu aeg pinget üleval ning oli seeläbi teose muusikalise dramaturgia aluseks. 
Kontserdi teise poole sisustasid Tiit Peterson (kitarr) ja Tauno Saviauk (flööt) kuue helilooja sama arvu teostega, neist kaks esiettekandes. Kõigepealt Jaan Räätsa paradoksleva pealkirjaga "Pealkirjata pala nr. 1", väga selge vormikeelega teos. Siin oli kuulda kitarri artikulatsioonilisi trikke ning kord kvadraatsust rõhutavat, siis sellest väljuvat ostinaatset saatefaktuuri. Urmas Sisaski "Hale Bopp’i komeet" on omapärase mõttekäiguga lugu, kus esimesed seitse minutit ei juhtu muusikas peale re-mi-fa noodi kombinatsiooni suurt midagi. Kuid siis jõudis "helikomeedi" teekond maiste kuulajate vaatevälja ning moduleerus e-mollist a-molli, omandades samas ka hispaanialiku rütmimustri. Lõpus jäi sugestiivsetes kordustes hõljuma üks habras motiiv nagu kosmiline tolm tähtede vahel.
Lõpp(hea)kontsert
Festivali lõppkontserdil Mustpeade Majas (28. III) kõlasid Nõmme Linnaorkestri ning segakooride Ad Libitum ja Endla esituses Hendrik Vestmanni dirigeerimisel vaid esiettekanded. See käib ka Raimo Kangro "Display III – A. Vivaldi portree" kohta, sest autori kinnitusel pole seda varem Eestis esitatud. Vivaldi muusikaportree neoklassitsistlikult motoorsed keelpilliorkestri kooskõlad viisid korraks mõttele, et see võiks sama hästi olla ka Jaan Räätsa portree – rütmiline aktiivsus väljendus siin ühtlases pulseerimises (Vivaldi ei armastunud ju sünkoope). Väga huvitav teos mitmekülgselt viimistletud ja pingestatud ettekandes. Ning edasi, Gennadi Tanieli Kandlekontsert "Collage", esimene Eestis, solistiks Kristi Mühling. Huvitava idee ja arendusega teos, kus kuulis nii impressionistlikku koloriiti kui süvenenult dramaatiliseks tõmbuvaid intonatsioone. Orkestris muidugi, sest sellistes episoodides pidi kannel võimendusele vaatamata jääma pigem kõrvaltvaatajaks ja värvingulisajaks. Muusikalist materjali oli Kandlekontserdis rohkesti – folkloorsetest intonatsioonidest barokse stilisatsioonini. Võibolla oligi see põhjuseks, et finaalis hakkas senine peaaegu laitmatu arenguloogika pisut takerduma "ei-tea-kuhu-edasi" küsimuses. Aga ootamatult värske ja värvikas teos igal juhul. Aare Kruusimäe teose "Psalm 50" kahele solistile (Aile Asszonyi ja Uku Joller), segakoorile ja orkestrile koloriit oli respighilikus mõttes impressionistlik. Mõlema solisti lüüriline meloodiakujundus joonistus kõige selgemalt välja teose keskmises faasis. Kui alguses oli tegemist rõhutatult homofoonilise orkestri- ja koorifaktuuriga, siis teose lõpus muutusid polüfooniliseks mõlemad. 
Festivali viimase loona kõlas Timo Steineri (1976) "fuugamust" (tekst I. Hirv) kahele solistile (Asszonyi, Joller), segakoorile ja orkestrile. Temaatilist materjali on teoses palju, samuti erinevaid faktuurilahendusi ja poeetilise teksti esitusviise (a cappella laulust retsiteerimiseni). Kuid ometi hoiab kõike koos vääramatu arenguloogikaga muusikaline dramaturgia, mis saab lausa plahvatusliku jõu carl-orffilikult eksalteeritud kulminatsioonis "Surm on puhtaim…". Võib öelda, et ka publiku vastuvõtt lähenes eksalteeritusele.
Lõppkontsert hea – lõpp hea, kõik hea. Kui kõik hea – siis ka festival hea.

Urmas Sisask, Jaan Rääts, Lepo Sumera, Raimo Kangro, Erkki-Sven Tüür,  Eino Tamberg ja Peeter Vähi Mustpeade Majas.