Kui mängult alustada Eestimaa ajaloo õpiku kirjutamist XVII sajandi lõpul, siis tuleks ehitada eelnev loogiline jada, mis viiks Rootsi riigini. Kui ajaloolane alustaks oma töö koostamist umbes kaks sajandit hiljem, siis mitte vähem loogiline rida peaks lõppema Vene impeeriumiga. Nõu kogu de-aegne kirjutaja on aga absurdsemas variandis pannud paberile read, millega Peeter I aegne Eesti ühen da mine Venemaaga oli juba ainuüksi sellepärast tänuväärt tegu, et võimaldas eestlastel hiljem koos teiste nõu kogu de rahvastega uhkusega öelda: meie kodumaal sün dis Lenin. Iseseisva Eesti ajalooõpikud juhivad meid oma korda loomulikult mööda sündmuste ja nimede rada kuni riikliku iseolemiseni.
Tulebki välja, et ajalugu ning ka õpikuid kirjutatakse alati tänasest hetkest lähtuvalt ehk lõpp-punktist vaadatuna. Kuna sajandite jooksul on meie piirkonnas poliitilise võimu teostamine olnud erinevate jõudude käes, siis on ka ajaloo kirjutamise lähtepunktid siin diametraalselt erinenud.
Kui ajaloolane istub käsikirja taha, siis tema jaoks aja kulg nagu peatuks. Ta on petlikus lõpp-punktis, kus aja lugu tardub, lakates olemast dünaamiline protsess. Sellest näilisest lõpp-punktist pöörab ta pilgu minevikku, püüdes kirjeldada kogu eelnevat kui teekonda lõppjaama. Unustades sageli, et nii kaua, kuni ajalugu pole jäädavalt lõppenud, saab tegemist olla vaid ajutise vahejaamaga.
Nii satuvadki ajalooraamatutesse ja õpikutesse just need sündmused ja isikud, kes sellel reisil läbi ajaloo jäävad sihini viiva teekonna äärde. Sest vaid nemad on tänapäeva seisukohast olulised, nad oleksid meid nagu teatepulka edasi andes toonud tänase päevani.
Kuid aja möödudes oleme sageli hoopis teises sihtjaamas ning kirjeldame juba õhinal teist teed, mis seekord on meid sama loogiliselt kohale toonud. Ning, äärmusli kus variandis, nimetame eelkirjutajaid ajaloovõltsijateks.
Loomulikult pole see olevikust lähtuv mineviku valik ainuomane vaid ajaloolastele. Ei lähtu ju ka poliitikud oma tegudes millestki muust kui vaid olevikust.
Minevikus on korduvalt olnud nii, et oleviku vaatevink list teeb üks ajalugu ja teine visatakse ajaloo prügikasti. Siis aga aeg möödub ja osad vahetuvad. Ajalootegija saadetakse prügikasti, seal olija aga tuuakse ajalukku tagasi. Ja miski ei katkesta seda permanentset protsessi. Täpselt samuti nagu ka uute ajalooõpikute ilmumist.
Ajalooteaduse (ja siit tulenev ajalooõpikute kirjutamise) probleem seisnebki selles, et uurimisobjekt – ajalooline minevik – on oleviku pantvang. Ainus võimalus sellest aheldatusest pääsemiseks oleks distantseeruda olevikust. Kuid sellist “distantseerunud” ajalugu pole jällegi olevikul vaja. Ning siis tuleks teatud osa ajaloost kirjutada jälle sahtlisse. Ilmselt kehtib see ka ajalooõpikute kohta.