Ilkka Pitkänen. "Tavalised inimesed".
Lavastaja Ingomar Vihmar, kostüümikunstnik Ene-Liis Semper.
Osades Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Kristel Leesmend, Erki Laur, Juhan Ulfsak, Enar Tarmo. 
Esietendus 6. mail von Krahli teatris.
 

Brezhnevi aeg, Kekkose aeg... Puuduvad vaid punased roosid. Tiina Tauraite ja Juhan Ulfsak.

See on kammerlik lühilugu, mille olmeolukordadest õhkub tavalise inimese igipõlist eksistentsiaalset ängi. Olukord on väga tuttav. 
Büroomees, intelligentne hädavares (Juhan Ulfsak), kohtub baaris naisega, kellega üle-eelmine öö mingitel täiendõppustel koos sai oldud. Mees tahaks jätkata, aga naine ütleb, et midagi ei tule välja. "Näed, sa juba vaatad kella, ma ei harju sellega ära." Kristel Leesmend teeb kaasaegse, mitte liiga, aga piisavalt koketse büroonaise kuju. Siis kohtub peategelane oma abikaasaga (Tiina Tauraite), kes on inkuv nutune hiireke. Töökaaslane (Erki Laur), loge lihtsameelne, kutsub külla. Tolle naine, valjuhäälne hani (Liina Vahtrik), on nagu vene filmist. Kõik on nagu elus tavaliselt, kogu selle naeruväärsuses. Õhtul hilja istub mees köögis. Vaikne ahastus poeb hinge. Ta ei pääse ringist. Ta paneb suitsu, ehkki jättis maha, ning läheb magamistuppa, kus ootab hiireke. 
Soomlased on meie sugulased ja see väljendub tegelaste temperamendis. Tundub, et nood on algul isegi markeeritult soomelikud – tegelased on tõsiselt, asjalikult ja pikaldaselt ülerääkivad. Ent kõik järgnev on tuttav. See ei loe, et peategelane töötab Kekkose aja lõpul reklaamibüroos. Unistuste ja võimaluste vahekord oleks nagu pärit mõnest Teet Kallase või Valtoni novellist. 
Stiilist rääkides on tähtsaim, et seda elu ei esitata üksüheselt, vahetult ja psühholoogiliselt, vaid kõik on stiliseeritud, groteski viidud. Iga repliik ja liigutus on elu paroodia. See on hästi tehtud, muhelda ja naerda saab päris palju. Kõige rohkem muidugi külaskäiguepisoodis, mis läheb ehk liigagi pikale. 
Grotesk on mu meelest ka ainus viis, kuidas seda lugu huvitavaks muuta. Sest ega see olmeelu ise ikka väga suurt üldistust paku. Selliste jutukeste kohta oli vene proosas vähemasti 70ndatel kena väljend "polupravda". Mäletan, et sellega jahutas Valeri Bezzubov mu toonast vaimustust Vassili Šukšini juttude vastu. Pooltõde! Meenutab Tšehhovit, aga ei ole. Ka see siin on pooltõde. Niisuguseid situatsioone pole raske luua. No näiteks nii: "Manivald ärkas keset ööd. Kell tiksus kahe peal. Uni ei tahtnud enam tulla. Manivald oli suitsetamise paari nädala eest maha jätnud, ent nüüd tundis vastupandamatut suitsunälga. Ta kobas voodi kõrvalt öökapilt tuhatoosi, asetas selle rinnale, krapsas tikku ja suitsetas sigaretti, harjunud kombel lakke vahtides. Tänavavalgus paistis tontlikult tuppa. Midagi oli elus viltu. Aga mis? Kõik justkui oli, Maaritsa, lapsed, korter, autogi oli. Ometi tundis Manivald viimasel ajal vahel niisugust ängistust, et oleks tahtnud karjuda. Elu libises mööda. Ta tundis seda, aga ei suutnud midagi ette võtta." Jne. Jne. Eks ole "sügav"? Tervikuna von Krahli trupi värske, natuke isegi naiivne naerulust mulle meeldis. 
Omette stiilne oli maikaväel musklis ja saabastega cool kelner – temasuguseid leidub tavaliselt mootorratturite kõrtsides. Nad ei ütle sõnakestki, vaatavad vihaselt otsa ning virutavad tellitud õllekruusi kolksatades letile. See on show, kuulub stiili juurde.
Ühel õhtul oleks sobilik ette kanda kaks säärast lühilugu, saaks täiemõõdulise õhtu. Või siis oleks etendus regulaarse baariõhtu kunstiline vahepala.