Analüüsiti Arvo Pärdi teoseid
 

Kõik huvilised ei pääsenudki Assauwe torni, neile, kes mahtusid, sai osaks  erakordne elamus.

Teatri- ja Muusikamuuseumi algatusel ja tihedas koostöös Eesti Muusikaakadeemiaga toimus 1. aprillil TMMi Assauwe tornis Arvo Pärdi heliloomingu analüüsi seminar.
Seesugune seminar oli Eestis esmakordne ja äratas eriti noortes õppurites elavat huvi, mille tunnistajaks oli täissaal. Analüüsiseminari idee sai alguse 20. novembril, kui TMMi direktor Arvo Saar ja muusikaosakonna juhataja Alo Põldmäe külastasid Berliinis Arvo Pärti, et tuua Eestisse osa Pärdi arhiivist. Kuu aega hiljem, kui A. Pärt ja tema mänedþerist abikaasa Nora Pärt külastasid TMMi, konkretiseerus mõte seminari läbiviimise koha ja ajaga.  A. Pärt pakkus analüüsiks välja neli helitööd: "Cantus B. Britteni mälestuseks", "De profundis", "Peegel peeglis" ja "Fratres". Kaks esimest saidki seminari alusteosteks. "Cantuse" analüüsi esitas EMA magistrant Saale Kareda, "De profundis’t" analüüsis EMA doktorant Kerri Kotta. Mõlemad ettekandjad kasutasid analüüsimisel Schenkeri meetodit. Seminari aktiviseerimiseks jagati analüüsitavate teoste partituure Muusikaakadeemia ja Tallinna muusikakoolide teooria- ja heliloomingu osakondade õppuritele. Arvo Pärt kiitis analüüsijate head ettevalmistust ning jäi seminari tasemega igati rahule. Analüüsi lõppedes tekkis spontaanne juturing, mille käigus A. Pärt istus klaveri taha ning mängis ja analüüsis tintinnabuli-süsteemi ligi pool tundi oma populaarsete klaveripalade "Aliinale" ja "Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul" põhjal. 

Muusikateadlased Tartus
Eesti Muusikateaduse Seltsi selleaastane Tartu päev peeti Tartu ülikooli ajaloomuuseumi konverentsisaalis 10. aprillil. Ettekandekoosoleku avas seltsi juhatuse esimees Margus Pärtlas.
Kõigepealt kuulati kaht ettekannet EMA bakalaureuseõppe tänavustelt lõpetajatelt. Viida Raag (juhendaja prof. Urve Lippus) andis läbilõike Tallinna viiulimeistrite tegevusest, peatudes pikemalt esimese eestlasest tunnustatud viiulimeistri August Kristali ja sõjajärgse tuntuma viiulimeistri Feliks Villaku tegevusel. EMA magistrant Elo Ivask esitas Telemanni loomingut mõlema viiulimeistri pillidel. Evelin Kõrvits (juhendaja dots. Toomas Siitan) keskendus muusikaelu organisatsioonilistele ümberkorraldustele Eestis aastatel 1940-41. Meie lähiajalooga ei tegelda palju, sest see on aeg, millesse tuleb suhtuda suure pieteeditundega – sellele viitasid diskussioonil TÜ filosoofiateaduskonna dekaan Jaan Ross ja H. Elleri nim. muusikakooli õpetaja Vivian Tordik. EMA magistrant, EMA ja TPÜ õppejõud Anu Kõlar käsitles kristlikrahvuslikku suunda Eesti 1930. aastate protestantlikus kirikumuusikas. Kirikumuusika on seotud kiriku positsiooniga ühiskonnas. Vaatamata kirikumuusika sekretariaadi (tegutses 1931 – 40) erimeelsustele, on 1930. aastad senini parimad: kasvas köstrite ja organistide arv, laulukooride arv, korraldati vaimulikke laulupäevi. TÜ klassikaliste keelte osakonna magistrandi Ave Paesalu ettekanne tutvustas rooma filosoofi ja riigimehe Boethiuse (ca 480 – 524) traktaati muusikast, peatudes samuti Boethiuse kõige tuntumal teosel "Filosoofia lohutus". Laulja ja praeguse EMA magistrandi Allan Vurma uurimus oli seotud lauluõpetuse terminoloogiaga, keskendudes mõistete paarile "hääl ees" ja "hääl taga" ning kuidas seda mõtestavad ja käsitlevad EMA laulupedagoogid ja üliõpilased. Päeva lõpul esitleti kahte raamatut: Heidi Heinmaa "Protestantlik kontoriinstitutsioon Tallinnas 16. – 17. sajandil", (Eesti muusikaajaloo toimetised 4. Eesti Keele Instituut, Tallinn 1999) ning Maarja Kasema, Vaike Sarve "Setu hällitused" (Ars musicae popularis 13. Eesti Keele Instituut, Tallinn 1999). Kõik kolm autorit on H. Elleri nim. muusikakooli vilistlased, nii et Tartu sobis igati nende trükiste esmatutvustuseks.

"Concerto contore" esiettekanne
Täna ja homme tuleb Sakala keskuses esiettekandele kontsert kontoritehnikale ja orkestrile.
"Concerto contore" on loonud professionaalne meeskond. Muusika kirjutasid tuntud eurolaulude meistrid ning vaieldamatud professionaalid elektroonilise arranzeeringu alal Priit Pajusaar, Glen Pilvre ja Tõnu Kõrvits. Libreto autorid on Karl Martin Sinijärv ja Priit Valkna, viimane on ka idee autor ja lavastaja. Heliteose kannab ette Tallinna Filharmoonia Kammerorkester Tarmo Leinatamme juhatusel. Viieosalises kontorimuinasjutus hakkavad kontorimasinad müstilisel aastatuhandevahetuse ööl elama oma elu. Lugu räägib sellest, mis võib juhtuda, kui aparaadid võtavad kätte ja hakkavad ise asju ajama. Kontsert esitatakse ilma sõnalise osata, tegevust kannab vaid muusika. Soovi korral võib publik siiski leida selgituse kavalehele trükitud libretost. Sündmuste pöördepunkte vahendada ning soovitud meeleolu aitab luua projektsioon suurel videoekraanil, mis on ka üks lavakujunduse keskseid elemente. Autorid loodavad, et nende heliteost kuulnud inimesed hakkavad edaspidi oma argimaailma nägema lustakama ja avarama pilguga. ETV jäädvustab "Concerto contore" 30minutise erisaatena, mis jõuab vaatajateni kaks nädalat pärast esiettekannet. Videomontaaþi reþissöör on Masa, kujundajad disainer Asko Künnap ja Iir Hermeliin. Neljakümneminutine heliteos plaadistatakse ja 1000 plaati paisatakse jaemüüki.

Pärnu Ooperi solistid Helsingis
18. aprillil toimub Helsingis, Balderi saalis (Aleksanderkatu 12) Pärnu Ooperi solistide kontsert.
Kontserdi korraldab Pärnu Ooperi sõprusühing Soomes. Kontserdi võimalik tulu läheb Pärnu Ooperi tegevuse toetuseks. Pärnu ooperi sõprade ühing Soomes tegutseb mittetulundusühingu Forza Finlandia allüksusena.

Juhan Aavik – 115
Toredasti tähistas Holstre mehe Juhan Aaviku juubelit Suure-Jaani vald, kuulutades muusikaloolase Johannes Jürissoni oma valla aasta isikuks.
Autasu anti Jürissonile Suure-Jaanis Kappide muuseumis, kus ta parajasti oli juhtimas järjekordset salongiõhtut. Seekord laulsid Tiiu Levald ja tema õpilane Merle Hillep Juhan Aaviku ja teiste laule. Tiiu Levald rääkis oma vanemate mälestusi Aavikust, kes oli olnud nende õpetaja. 5. aprillil toimus Viljandi muusikakoolis kontsert, mis pidi meenutama, et Aavik oli ise kunagi olnud särav trompetist – veel enne, kui temast sai helilooja, dirigent, õppejõud, kriitik, rektor, Muusikalehe toimetaja. Paraku trompetile ta suurt ei kirjutanud, vähemasti Viljar Langi õpilased Tartu Elleri-nimelisest muusikakoolist ja Aavo Otsa õpilased kolmest Tallinna muusikaõppeasutusest ühtki Juhan Aaviku trompetipala ei esitanud. Enamus ettekantust hoidis Austria ja Saksamaa kanti  kõlas ka Hillar Kareva "Lamento". Mängijate vanus oli väga erinev – algkoolipoisist kuni muusikaakadeemia IV kursuse tudengini  – , kuid kõiki ühendas püüe anda oma parim. 

Eve Andre

19. aprillil annavad Vanemuise suures majas külalisetenduse Peterburi balletisolistid.
Õhtu kannab nime "Sankt Peterburgi balletitähed", kuigi tantsijate kodumaana võib peale Venemaa nimetada ka Tšehhit, Gruusiat, Itaaliat, Ukrainat ja Lõuna-Koread. Enamik esinejaist on lõpetanud A. Vaganova nim. Vene Balletiakadeemia ja tantsivad praegu Peterburis Maria Teatris. Klassikalistest pas-de-deuxdest (Bournoville’i, Petipa, Gorski, Balanchine’i, Taglioni koreograafia) ja kaasaegsetest numbritest kava pani kokku Vassili Medvedjev – varasemate gastrollide jooksul Eestis hulgaliselt loorbereid lõiganud, 1981 – 89 Vanemuises töötanud koreograaf ja lavastaja. Kontserdi kuulsamad tähed on Bae Joo Yoon, Veronika Ivanova, Natalja Baškirtseva, Jelena Gludþidze-Tukanova, Elvira Habibulina, Vassili Medvedjev, Stanislav Fecho (tunnistati 1998  Tšehhi parimaks tantsijaks), Feton Miozzi, Nikita Šeglov jt. Õhtu naelaks kujuneb kindlasti Maria teatri juhtivsolisti Vjatšeslav Samodurovi esitatud Saint-Saënsi "Luik" Leonid Jacobsoni legendaarses koreograafias. Balletiõhtut läbiv idee on näidata vene klassikalise tantsukooli tugevust läbi aegade ja selle jätkumist ka läheneval XXI sajandil.

Tantsudraama "Woyzeck" Tallinnas
Tantsukuu järgmine väliskülaline Eestis on MBT Danseteater Taanist, kes esitab 19. aprillil Eesti Draamateatris tantsudraama "Woyzeck". Seekord on külakostiks kunstilise juhi, koreograaf Marie Brolin-Tani uusim töö Georg Büchneri "Woyzeck". MBT on tuntud Skandinaavias ja mujalgi oma tantsudraamadega – jutustatakse lugu, moderntantsule omasele absurdsusele on jäetud vähe ruumi. Eestlastele on ehk huvipakkuv, et selles tantsib eesti-rootsi päritolu tantsijanna Siri Lepp. Marie Brolin-Tani tõlgenduses on "Woyzeck" lugu mehest, kes valib nõrkuse, et ellu jääda – makstes selle eest armukadeduspiinadega. Peategelane ei ole ohver, nn. sotsiaalne juhtum, vaid mees, kes tahab anda oma elu kõige väärtuslikuma eest, mis tal on – Marie, naise eest,  kes paneb ta elama.

Taani filmid Tallinnas, Tartus ja Narvas
9. aprilli õhtul avab Taani Suursaadik Svend Roed Nielsen Tallinna Kinomajas Taani filmide nädala, mille avaloona linastub tänavu Berliinis Hõbekaru pälvinud Søren Kragh-Jacobseni film "Mifune viimane laul".
Dogma 95 vaimust kantud Kragh-Jacobseni film jätkab Winterbergi "Perekonnapeo" ja von Trieri "Idiootide" laadis inimpsüühika uurimist. Enne seanssi kõneleb tunnustatud filmikriitik ja õppejõud Peter Schepelern, kelle loengu teemaks on "Taani filmikunsti renessanss". Taani filmide nädalal, mille seansid algavad õhtuti kell 19 võib näha veel draamat, komöödiat, trillerit ja joonisfilme lastele (vt. kava lk. 22). Ingliskeelsete subtiitritega taani filmid linastuvad ka Tartu kinos Ekraan ja Narva kinos Rugovid. 

Pia Juul ja Ylva Eggehorn 
7. aprillil esitleti Kirjanike Maja musta laega saalis kahte põhjamaist poetessi. Oma luulet lugesid Pia Juul Taanist ja Ylva Eggehorn Rootsist.
Tartu ülikooli skandinavistikaõppejõud Nikolai Edwards püüdis kummagi kohta üht-teist iseloomustavat öelda, luuletustest loeti ette ka eestikeelsed tõlked. Pia Juul pidavat kuuluma 80. – 90.vahegeneratsiooni, kes põrkub 70ndate tunnetuslikkusest ja eelistab pigem sotsiaalset realismi, sageli humoristliku alatooniga. Lisaks viiele luuleraamatule on kirjutanud ka ühe romaani ja ühe näidendi. Tema mälestuslikus, identiteediotsinguga tegelevas loomingus mängib suurt rolli aeg, kodukohast Jüüti saarelt pärinev eriline rütm – aeglane, eepiline, muinasjutuline, sageli inspireeritud trollidest või haldjatest. Ette loetud luuletused pärinesid kogust "Ütlen ma – ütlesin ma", mis pidi kaante vahele jõudma alles mõne päeva pärast. Kõlama jäid üksikud read, nagu: halbadel hingedel ei ole keha. Või siis: midagi ei ole nii hullusti, et see poleks hästi.
Ylva Eggehorn saabus kirjandusse kuuekümnendatel, kristlikult ärganud kaheteistaastase lapsena, olles avastanud piiblis uue keelemaailma. Oma psalmilise, musikaalse, konkreetse luulega lõi ta uue traditsiooni rootsi luules, asetades evangeeliumi igapäevase elu keskmesse. Pärast kolmandat kogu toimub temas uus ärkamine, sedakorda sensuaalne; edasi saab valdavaks väga isikliku koega armastusluule, metafooriküllane ja meditatiivne. Käsikiri, millest ta ette luges, ühe Poola resistancei lauljatari plaadist inspireeritud "Karussell madonnadega", ilmub raamatuna sel aastal. "Õnn pole meie emakeel, me kõneleme tema keelt kangelt ja raskepäraselt," kirjutab Ylva Eggehorn. "Iga inimene on stiilivääratus. Tuleks sisse seada nägude sakrament."

Grünbergi 110. sünniaastapäeva näitus
9. aprillil avati Adamson-Ericu muuseumis näitus "Jaan Grünberg 110. Maal ja monotüüpia".
11. aprillil möödub 110 aastat tundepeene koloristi, maastikumeistri ja eesti monotüüpiakunsti ühe silmapaistvama esindaja Jaan Grünbergi sünnist. Jaan Grünberg (1889 – 1969) alustas kunstiõpinguid Kristjan Raua stuudios (1908 – 1911), õppis aastail 1920-1926 Pallases Konrad Mäe ja Ado Vabbe ateljees. 1926. aastal siirdus Pallase stipendiaadina Pariisi ning käis samal aastal ka Itaalias koos oma lähima mõttekaaslase Eduard Wiiraltiga. Pariisis elas ja töötas Grünberg aastail 1926 – 1933 ning taas 1937 – 1939. Tema maalilaadi kujunemist on mõjutanud ta õpetaja Konrad Mäe ekspressiivne värvikäsitlus, eriti aga pikaajaline suhestumine prantsuse maalikultuuriga. Grünbergist kujunes eesti kunstis üks prantsusepärasemaid hilisimpressionismi järgijaid eesti kunstis, kelle loomingul on oluline koht meie 1930. aastate kunstipildis. Kunstniku isikupärase visuaalse keele aluseks on peen koloriiditaju, sisemine värvirikkus ja sügavalt läbitunnetatud looduselamus. 1944. aastal siirdus Grünberg koos perekonnaga Rootsi. Tema hilisloomingus tõusevad esile tugeva emotsionaalse laenguga väikesemõõtmelised nägemuslikud kompositsioonid. Näitusel eksponeeritakse Eestis esmakordselt Jaan Grünbergi 1930. – 40. aastate loominguga üheaegselt ka valikut kunstniku 1950. – 1960. aastatel Rootsis loodud töödest. Näitusel eksponeeritavad teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsiooni ning erakogudesse Eestis ja Rootsis. Näituse on koostanud Kersti Koll ja kujundanud Andres Tolts. Näitus on lahti 23. maini.

Kristiina Kaasiku isiknäitus
8. aprillil avas Kastellaanimaja galeriis isiknäituse maalikunstnik ja pedagoog Kristiina Kaasik. 
Ta on valinud oma loomingust kümme maali, mis kuuluvad Eesti jaoks murrangulisse aastakümnesse 1990 – 1999, igast aastast ühe. Ent Kristiina Kaasiku loomingu järjepidevust ja kunstiprobleemidele pühendumist iseloomustab see, et näituse kutsekaardil on "Ajatu maastik" aastast 1993. Kaasiku põhimõtted maalijana kujunesid juba üliõpilaspõlves rühmituse ANK liikmena: väline esteetiline korrastatus (vahest esmapilgul isegi liiga esteetiline) varjab pingelisi otsinguid ja kunstniku missioonitunnet. Abstraktse sürrealismi juurest jõudis ta maastikumaalideni, mida dramaatiliselt läbisid tulemotiivid. Uuemates töödes on seos konkreetse maastiku või linnaga väga habras, oluline on värvidest ja õhust loodud, sageli ruumiillusiooniga, uus struktuur. Rohkem kui konkreetsest reaalsusest lähtub kunstnik oma subjektiivsetest, ilmselt ka alateadlikest elamustest. Kaasiku maalides on märgatud tunnetuslikku lähedust Herman Talviku tööde vaimse pinge ja kirgastumisega. Kuid Kristiina värviplahvatused on siiski lootusrikkamad kui Talviku karm kohutmõistev graafika, tema mõtterännakuid pitseerib headuse ja andestamise valmidus. Tajudes kitsast teed enesekordamise ohtude vahel, on maalija suutnud jõuda taas uue kvaliteedini. Näitus on lahti 4. maini.

Mare Tralla Sebra galeriis
9. aprillil avati Tartus Sebra galeriis Mare Tralla installatsioon "Istudes helgesse tulevikku".
Praegu Londonis elav Eesti esimene ja skandaalseim feministlik kunstnik kombineerib ka sellel isiknäitusel erinevaid meediaid ning isiklikku kogemust sotsiopoliitilise protsessiga. Näituse kaassõnas iseloomustab kunstnik irooniliselt tänase Eesti "õnnelikku" iseseisvusaega: "Ametlikult on Nõukogude Eestist saanud tarbimisriik, kus tarbitakse banaane ja tööpuudust, raha ja pankrotte, meediakanaleid ja pesumasinaid, lõunamaa päikest ja eksootilisi loodusravimeid, parteide luulusid ja maailma uudiseid. Helge tulevik on märkamatult saanud olevikuks ajal, mil ikka veel ülevusest ümisedes rahvushümni istume NATO peldikus /---/. Peaasi, et õhk seisaks värske – rahvusliku rukkilille lõhnaline". Mare Tralla ongi pakkunud välja ühe võimaluse, kuidas mitte midagi tehes saabub "helge tulevik" kaootilise kollaazina. Näitus on lahti 24. aprillini.

Kursi päevad Tartus
8. aprillil avati Tartus III Kursi koolkonna päevad. Seekord on need pühendatud tõsise kunsti austajatele.
Varasemad kursilaste päevad viidi läbi 1993. ja 1996. aastal. Tänavu on nad hõivanud Tartu Kunstimaja, lastekunstikooli galerii ja Vilde kohviku. Kunstimajas eksponeeritakse Albert Gulki, Ilmar Kruusamäe, Marko Mäetamme, Priit Pangsepa, Külli Suitso ja Reiu Tüüri maale, oma näitusepaiga on saanud endale Imat Suumann Vilde kohvikus ja Peeter Allik lastekunstikooli galeriis. Kursilaste päevad kestavad 30. aprillini. 

Miliuse kogu Tartu ülikooli muuseumis
6. aprillil avati Tartu ülikooli muuseumis näitus tuntud Tartu kunstikoguja ja galeristi Matti Miliuse kogust.
Seekord toob Milius avalikkuse ette oma kogusse kuuluva eesti geomeetrilise ja kontseptualistliku kunsti. Seitsmekümne viiest tööst koosnev väljapanek on aukartust äratavalt mahukas ning moodsa kunsti austajate ette jõuab nii mõnigi varem eksponeerimata töö. Leonhard Lapin on tänaseks jõudnud klassiku staatusesse, Miliuse näitusel on aga väljas tema esimesed geomeetrilised joonistused. 70ndate alguse loomingut on näha ka Jüri Okaselt, Sirje Rungelt ning mitmelt teiselt tuntud meistrilt.

Peeter Krosmanni isiknäitus Tartus
8. aprillil avati Tartu lastekunstikooli galeriis Peeter Krosmanni isiknäitus "Galria soili 2".
Näitus on jätk paar aastat tagasi samas näitusepaigas toimunud väljapanekule. Krosmann seikleb seegi kord läbi sümbolitest kubiseva dragonmängu virtuaalse maailma, iga taies omaette märkide jada ja kindla sisuga jutustus. Pakutu on üldilmelt sama mis varemgi, lisandunud on paras ports maalilist meelekindlust. 

Portreenäitus Viljandis
8. aprillil avati Viljandi kunstisaalis Johann Köleri 100. surma-aastapäeva tähistav eesti portreenäitus.
Näitus annab ülevaate viimase 35 aasta portreeloomingust, väljas on nii maale kui ka skulptuure. Suurem osa töid Tartu kunstimuuseumi kogust, aga esindatud on ka EKMi ja erakogud. Valikusse kuuluvad põhiliselt keskmise ja vanema põlve kunstnike tööd, seetõttu on näitus Köleri-vääriliselt akadeemilise hõnguga. Kunstnikest on näha Jüri Arraku, Lembit Sarapuu, Ilmar Malini, Jaan Varese, Hannes Starkopfi jpt. paljudelt näitustelt portreed loomeinimestest. Avamisel iseloomustas Viljandi endine peaarhitekt Ülo Stöör väljapanekut tabavalt "eestlaste vaimse iseseisvuse väljendusena stagnatsiooni ajal". Näituse kuraator on Aate-Heli Õun.

9. aprillil avati Tallinna Kunstihoones rahvusvahelise mainega soome kunstniku Jukka Mäkelä (s. 1949) maalide näitus.
Mäkeläl on olnud arvukalt näitusi nii Soomes kui välismaal. 1988. a. esindas ta Soomet Veneetsia biennaalil, sai 1993. a. ühe olulisematest Rootsi kunstipreemiatest, Estrandi fondi auhinna, ning 1999. a. veebruaris-märtsis eksponeeriti Helsingi kaasaegse kunsti muuseumis Kiasma Mäkelä maale esimese soome kunstniku isiknäitusena. Tallinnas on väljas osa sellest näitusest – rida hiigelsuuri, kuni 4,8 meetri laiusi maale aastast 1984 – 98, lisaks akvarelle ja suuri söejoonistusi. Tallinna näitusega paralleelselt kestab osaline väljapanek ka Kiasmas. 1980ndatel Jukka Mäkelä looming muutus, varasem, jahe ning kaalutletud maalimislaad asendus jõulise ekspressiivsusega ja maalimisprotsess omandas iseseisva tähenduse. 1990. aastatel muutus Mäkelä stiil taas suletumaks. Vahetu füüsilisuse aisting asendus vaimsest fluidumist kantud maalilise struktuuriga, mis suhtleb vaatajaga visuaalsete märkide keeles. Mäkelä ammendamatu loominguline energia on väljundi leidnud arvukates maalides, tibatillukesest ülisuureni varieeruvates pliiatsi- ja söejoonistustes, akvarellides kunstnikuraamatutes. Kiasma näituse kataloogis on kunstiteadlane Altti Kuusamo öelnud, et Mäkelä jaoks on elu jätkuv pildimaalimise protsess, mille üks keskseid mõisteid on simultaansus, üheaegsus.