Eesti Muusikaakadeemia 80. aastapäeva kontsertaktus Estonia kont serdisaalis 12. septembril oli eriline, sest kontserdile järgnes kauaooda tud hetk – EMA uue, Rävala pst. 16 asuva õppehoone pidulik avamine. Sündmuse erakordsust toonitasid avamisel oma kõnes nii president Lennart Meri kui maestro Neeme Järvi, kelle initsiatiivi ja toetust uue õppehoone rajamisel on raske üle hinnata. Ilmselt seda pidaski silmas härra president, kui tegi ettepaneku anda Eesti Muusikaakadeemiale tema nimi.
Eriline oli ka kontsert Estonia kontserdimajas, kus Arvo Volmeri diri geerimisel esines EMA Vilistlaste Orkester ehk teiste sõnadega ERSO. Pärast lõppenud hümnihelisid jäi saalitäis kuulajaid põnevusega ootama tähendusrikka pealkirjaga avalugu, milleks oli Jaan Räätsa esiettekandeline orkestriminiatuur “Professorid”. Kohe pärast esimesi timpanilööke lipsas tšellodel korraks läbi tuttavlik “Gaudeamuse” motiiv ning peagi selgus, et “Professorite” näol ongi tegemist energiliselt pöörleva muusikalise kaleidoskoobiga, kus värvikaid helimustreid moodustasid tsitaadid mitmete eesti heliloojate, EMA professorite teostest. See tähendab, et äratuntavalt Eino Tambergilt, Lepo Sumeralt ning teistelt (täielik loetelu läheks ehk pikaks) – Rääts ei unustanud muidugi tsiteerida ka enda varasemat loomingut. Samas ei mõjunud see kõik sugugi juhusliku popurriina, vastupidi – tegemist oli teravmeelse arengujoone ning ootamatutest kujundivastandustest kantud teosega, vaimuka postmodernistliku mosaiikportreega “postmodernistlikest professoritest”. Samas ka muu sikaline ära arvamismäng, et “kes on kes eesti muusikas” à la Rein Rannapi “Muusika lised autogrammid”.
Pärast Räätsa “postklassitsistlikku” motoorikat hakkas pianist Ivari Ilja esituses kõlama Chopini unistav-poeetiline romantiline muusika – Andante spinato ja Grande polonaise brillante op. 22. Neist esimeses kujundas pianist üksi mängides õhulise ja läbipaistva faktuuri, mis keskmises osas asendus järelemõtlike ning väljapeetud harmooniajärgnevustega. Pärast orkestri attacca üleminekut poloneesile hakkas teose tantsuline karakter kohe särama ja sillerdama. Järgnevalt kujundas Ilja impulsiivselt jõulise tõusu, mis pisut hiljem teisenes valguse ja varju vastandusena filosoofiliseltki mõjuvasse pianosse. Orkestri roll on teoses küll suhteliselt tagasihoidlik, kuid seda delikaatsemalt see kõlas, lisades vajadusel ka massiivsemaid aktsente. Kokkuvõttes ja Ivari Ilja Chopini-tunnetust respekteerides – ootuspäraselt hoogne, lennukas ning samas peenelt särav esitus, millele saalis järgnes vaimustusetorm, publik aplo deeris seistes.
Ester Mägi “Bukoolika”, helilooja tuntuima sümfoonilise teose pastoraalselt-unistavad folkloorsetes värvides meeleolud teisenesid läbi erinevate dünaamiliste rakursside korraks pisut närvilisemasse õhustikku, et siis välja jõuda esimesse kulminatsiooni, kus Volmer tegi ka päris suure accelerando. Seda efektsemalt mõjus generaalpausile järgnev vask- ja keelpillide raskemeelne dialoog, mille katkestasid soleeriva klaveri minoorselt haprad kõlavärvid. Teose peakulminatsioon saabus ootamatult ning sai sama ootamatult ka oma dramaatilise väljendusjõu, et siis muutuda lõpu vaikseks hajumiseks. Justkui udu suvehommikusel heinamaal.
Viimasena kõlas pidulikul kontserdil Beethoveni avamäng “Die Weihe des Hauses” (“Maja sisseõnnistamine”) op. 124 – asjakohane lugu, kuna tund enne kontserti õnnistati sisse ka EMA uus õppehoone. Avamängu pidulikult aeglane algusosa jättis esmalt petlikult probleemitu ja pretensioonitu mulje. Kuid pole see teos orkestrantidele lihtne sugugi: näiteks soleerival fagotil on siin vaskpillide taustal päris pikalt ja intensiivselt mängimist. Seejärel kujunes orkestris väga selge imitatsioonilis-polüfooniline kõlareljeef ning seda juba märksa kaasakiskuvamas ja hoogsamas tempos. Dirigent modelleeris siin fantaasiarikkaid dü naa mika vaheldusi, mis lasid kõigil koosmängulistel nüanssidel orkestris ka selgelt esile tulla. Lõpuosa pateetiline karakter mõjus ühtaegu nii jõuliselt kui säravalt, justkui ette valmistades järgnevat aktuse pidulikku osa.
Aastapäevakõne pidas professor Urve Lippus, kes meenutas eesti maise muusikalise kõrgkoolituse algust: “Aasta pärast Eesti Vabarii gi väljakuulutamist 1918. aastal tekkis koguni kaks muusikalist kõrgkooli, üks Tallinnas ja teine Tartus.” Ta tõdes, et kui sajandi alguses oli Eesti kultuu ri pealinnaks Peterburi, siis pärast I Maailmasõda sai eesti muusikast lõplikult eesti elu osa. Teistest kõnelejaist leidis Arne Mikk: “On sümboolne, et täna on aktus samas majas, kus 80 aastat tagasi võeti vastu otsus Tallinna Konservatooriumi asutamiseks.” Peaminister Mart Laar meenutas aga lugupidamisega August Topmani, Raimond Kulli ja teisi muusika tegelasi, kes olid kunagi Tallinna Konservatooriumi rajajad, ning avaldas tunnustust kahele rektorile Venno Laulule ja Peep Lassmannile, samuti Neeme Järvile kes seisid nüüdse EMA õppehoone rajamise ees otsas. “Muusikat ja kunsti peab tegema suurelt,” resümeeris Laar.
“Gaudeamus” lauldud, õnnitlused vahetatud, siirdus saalitäis rahvast Estonia majast ühtse protsessioonina EMA uue õppehoone avamisele ning pidustustele. Aga sellest oli juba juttu loo alguses.