Ütlen kohe, et küsija on väljastpoolt, aga huvitatud eesti kultuurist, sh. eesti heliloojate loomingust. Küllap vastataks: "Kas te siis Arvo Pärti ei tea?!" – Muidugi tean, ja juba ammu, olen endale Pariisist ja Viinist muretsenud ka tema CDde kogu. Iga Tourist Guide viitab eesti muusika kvaliteedimärgina Veljo Tormisele (kelle loomingusse suhtun ammustest aegadest sügava pieteediga).
Edasi, sõltuvalt muidugi igaühe kursisolekust, võidakse nimetada teisigi. Kindlasti Jaan Räätsa – tema Kontserti kammerorkestrile op. 16 esitatakse kestva eduga, pealegi oli ta EHLi esimees! (Ent Rääts pole ometi jäänud kuuekümnendatesse – täpselt aasta tagasi hämmastas tema "Digitalia" op. 105 nooruslik vaim Rein Rannapi hiilgavas esiettekandes.) Muidugi elavat klassikut Eino Tambergi, peent, intellektuaalset ja üsna romantilist. Mida ta on loonud? – Oo, palju huvitavat. Veel Lepo Sumerat, ta oli ju kultuuriminister; Eesti iseseisvuspäeval esitati just tema oratooriumi, aga tema Viies sümfoonia (tõsine, heliloojale etapiline teos) on oma loomise viiendaks aastaks kõlanud tervelt kolm korda, sh. Tallinnas. Erkki-Sven Tüür: noor, ülimalt popp, teeninud ära rekordilise kiirusega lääne pressi ülivõrdelise kiidulaulu, kuid ümbritsetud salapärase oreooliga; tema oopuste ettekandeõiguse eest maksmine pole kaugeltki kõigile jõukohane. Aga on veel Raimo Kangro, Peeter Vähi, Urmas Sisask, kellest igaühe iseloomustamiseks võib samuti valida (mida vähem tead, seda kergemini) mõne vaimustatud ja ei millekski kohustava sõna. Muide, ma pole kindel, et saaksin vastuseks isegi selle lühikese loetelu – pange tähele, üksnes nimed –, samas kui tahaks ka muusikat, selle kõlamist-kuulamist… Ja muusikat on palju (nimesid veel rohkem), see ei sobi lahtritesse, vaid puudutab ja vapustab, loob intellektuaalselt pingestatud välja. 
Küllap olen üks neid väheseid õnnelikke, kellel on õnnestunud korduvalt käia Tallinnas heliloomingu esiettekannetel ja festivalidel, mul on korda läinud jõuda tänase Eesti üllatavalt mitmepalgelise muusikani, laenata CDsid ja noote, sageli käsikirjalisi ja autoreilt enestelt. Kuidas aga saaksid eesti nüüdismuusikat tunda need, kel puuduvad isiklikud kontaktid?
Võimalik, et peaksin paluma vabandust tahtmatult kujunenud tooni pärast (seeläbi jäi nimetamata Ester Mägi, kelle ees austusega kummardan), kuid need märkmed on võrsunud siirast armastusest ja meeldival ajendil: 9. aprillil oli Kiievis eesti nüüdismuusika kontsert, mis kogus suurepärase auditooriumi ja kujunes tõeliseks sündmuseks, millest sai osa ka Lepo Sumera, EHLi esimees ja helilooja.

P. S. Mul on hästi meeles ka kõik need, keda olen kuulnud Tallinnas.
Almatõ – Riia – Kiiev