Rein Oja, sündinud 1956, vabakutseline näitleja, Eesti Näitlejate Liidu esimees.

MIHKEL MUTT: Kavalehtedele on teinekord lavastaja, näitlejate, helilooja jt. kõrvale mär gitud veidraid asjamehi. Vahel püro tehnik, vahel tantsuõpetaja, vahel võitlusstseenide seadja…
REIN OJA: Lihtsalt: võitlusstseenid!
Lavakas õpetatakse ju kõikidele vehklemist…. 
Mahtra sõda sellega ei tee.
…ja natuke lüüa oskab igaüks. Kas sellest ei piisa? Miks on vaja eraldi kakluste balletmeistrit?
Ju ei piisa. Täpselt: natuke lüüa, üldse kui da gi, seda osatakse. Seepärast tulebki nii välja, et näeme eesti laval pea kogu aeg ai nult ühesuguste kõrvakiilude lajatamist ning ühesugust vehklemist, ükskõik, kas tükis on peategelane Richard Lõvisüda või Richard Kol mas. Nendel ajastustel ei saadud ühtemoodi võidelda.

Pärnu gladiaatorite suvekool
Kus eesti näitleja saab õppida eri viisil võit lema?
Nüüdseks on Pärnu teatri initsiatiivil toimu nud teist aastat laager, mida korraldab Briti võitlusstiilide akadeemia president Jonathan Howell. Seal õpib, kui eri ne vad on võitlusvii sid ja võitlusmõõgad eri ajastutel (ka vastavatesse ajastutesse paigu tatud näidendites).
Mis puutub vehklemisse, siis teatrikoolis õpetatakse seda “eesti eduka epee” najal, mida me võistlustel näeme, maskid ees ja juhe taga. See ei ole võitlusvehklemine, musketärid nii ei vehelnud. Epee on hilisem mõõk. Tol ajal kasutati hoopis mõõka koos pistodaga. Inglismaal, Hispaanias, Itaalias – igal pool olid erinevad vehklemisasendid ja erinev võitlussamm. 
Miks üldse on vehklemine teatrikooli kavas? Kas see on samasugune rudiment nagu prantsuse keel? Neid tükke, kus seda vaja läheb, on klassikas suhteliselt palju, aga uutes, mis peale kirjutatakse, on teised vahendid?
Ju siis ikka arvatakse, et seda on kõige rohkem tarvis.
Kuidas Pärnu laager teoks sai?
See on naljakas ahel. Jonathan Howell oli Norras, kus ta Kuninglikus Balletis seadis min geid võitlussteene. Seal kohtus ta eestlasest tantsija ja balletilavastaja Peep Kasega, kes on Pärnust pärit, tal on vist vendki seal. Nii kokku lepitigi. 
Kaua laager kestab?
Nädal aega intensiivset tööd. See on puhtpraktiline, spetsiaalselt teatri jaoks mõeldud. Lõpus õpetatakse ka seda, kuidas lavastada lahingustseene. Õpetajaid oli neli, teised kui eelmisel aastal. Igale teatrile anti kaks kohta, kokku kakskümmend inimest. Mõlemal korral on huvi väga suur olnud. 
Kas õppurid olid samad?
Väga suur osa.
Kes finantseeris?
Eelmine aasta toetas kulka jõudsalt, seekord tuli osalejatel endil suurem osa maksta. Aga ju nad saavad aru, et see on investeerimine tulevikku.
Näiteks mida te õppisite?
Eelmine aasta oli algkursus, peamiselt ilma relvadeta, rusikavõitlust, kukkumist. Sel aas tal olid juba erinevad stiilid ja ajastud, mit mesugused kaika- või kepivõitlused (hiina stiil, nii nagu “Robin Hoodis” jne.), mõõk ja kilp, mõõk ja pistoda koos, nuga (see on keeruline) kahekäemõõk. See on ikka oma ette teadus.
Kas neist suvekoolidest osavõtjatest saavad head lavavõitlejad või oleksid nad võimelised ka teisi juhendama?
Esialgu vast ikka head lavavõitlejad. Tulevikus peaks küll nii kujunema, et Howell kasvatab kellestki kohapeal õpetaja, kes võiks ringi käia ja ka mujal õpetada.
Kas sina võiksid Euroopas õpetada?
Ma arvan, et võiksin küll. Mida kindlasti os kak sin, on ilma relvadeta võitlust ja kukkumist, selles on tugev põhi all. Kindlasti ka kaika võitlust. 
Hea küll, säärane laager on siiski väheste väljavalitute eesõigus. Mida peavad tegema ülejäänud, kel ka tuleb laval anda ja saada? Kas ei peaks mõtlema sellele, et mingisu gune põhi pandaks juba teatrikoolis?
Näiteks võiks mingi võitluskunst programmis olla?
Mina olen õpetanud lavakas kahele lennule, üks oli see, kus õppisid Heiko Sööt, Jaan Tätte, Marko Matvere... Neile õpetasin tai-chid ja karated. Siis Priit Pedajase kursusele ka igasugust lavalist käsikähmlust. Relva deni päris ei jõudnud. Indrek (Sammul – M. M.) vist õpetab Nüganeni kursusel. 
See tähendab, et ikka õpetatakse?
Mitte kõiki, see sõltub kursuse juhendajast, mis ained ta kavasse paneb. Pedas olen rohkem õpetanud, vist nelja kursust. Ühest kursusest, kellega kõige kauem tööd tegime, kasvas välja see Kalle Kõivu kaskadööride grupp, kes VAT-teatri “Cymbeline’is” igat moodi lendavad ja kukuvad. 
Mingi kaskadööride grupp Eestis vist oli juba?
Aldo Tammsaarel olid puhtalt filmikaska döö rid. Need praegused käivad ise ikka esi ne mas. 
Enamik nooremaid näitlejaid on mingisugu ses trennis käinud. Nii et sa ei pea a-st b-st peale hakkama. 
Jah, ei pea, kuigi mõnede puhul on ikkagi vaja baas – asend, raskuskeskme jaotamine – enne läbi käia. Muidugi peaks teatrikoolis põhja alla saama. Need on nagu tantsukursused, kus kunagi on käidud. Joonis muutub iga konkreetse etenduse puhul, aga põhi on olemas. 
 

Näitab, kuhu on ohutu jalaga anda ja saada. R. O.: Selleks kohaks, kuhu jalg tuleb, peab leidma ja ette keerama võimalikult pehme koha, kus ei ole närvisõlmi. See tuleb eelnevalt kokku leppida.

Kerge anda, hoopis raskem saada
Millal sa üldse esimese kakluse seadsid? 
Ma arvan, et see oli filmis “Rummu Jüri” 1992. Filmidest veel “Minu Leninid”, “Ma olen väsinud vihkamast”. 
Mingit statistikat sa ei pea? 
Ei pea. Teatris olen muidugi rohkem teinud.
Kas ooperis puumõõkadega tenoreid oled seadnud? 
Ei, ainult sõnalavastusi ja kino. 
Mis on lavalise kakluse puhul kõige tähtsam?
Kakluse või võitluse õpib vist igaüks ära. Hoopis raskem on õpetada, kuidas seda ohutult teha. 
Mis seal siis ikka nii hullu on, et saad korra sisse? Teine kord ei saa enam? 
Kui oled korra pihta saanud, siis tekib kramp, ei julge enam teha. See on kohe näha, kui keegi kardab laval vastu sõrmi või muidu pihta saada.
Palju neid eesti teatris on, keda võiksid pidada oma kolleegideks?
Indrek vast. “Prints ja kerjus”, “Suveöö une näos” Tar tus oli ka. Rohkem ei tea.
Kas “Printsi ja kerjuse” ajal oli Inglismaal tõepoolest kaikavõitlus nii levinud, nagu lavastusest paistab? Seda oskas nii kerjus kui kuningas?
Ei ole seda etendust veel kahjuks näinud.
Kes veel?
Ma ei oska peast öelda, kes näitlejatest veel mida teeb. Ma tean, et kolm aastat tagasi “Robin Hoodile” tegi keegi kõrvalt. Käisin vaatamas ja minu silmale tundus, et näitleja jaoks oli suhteliselt ohtlik. See printsiip, et hakkame ohutusest peale, paistis seal puuduvat.
Sa vaatad lavalisi võitlusstseene nagu professionaal?
Jaa, raudselt.
Vanasti tehti teise käega kõrvakiilu puhul plaks juurde.
Anu Lamp on mulle “Arkaadias” vist üle üheksakümne korra kõrvakiilu andnud. Ja kuna seal istub publik erinevates külgedes, siis ei saa markeerida. Ta ikka lööb mulle vastu põske. Asi on selles, et minu põsk peab pöörduma sama kiiresti kui tema käsi käib. Ajastamise küsimus. 
Paljasta veel mõni saladus. Kuidas jalaga andmisega on?
Kõik on võimalik. Jalgadega saamise vastu on ka omad ohutusnipid. 
Selleks kohaks, kuhu jalg tuleb, peab leidma ja ette keerama võimalikult pehme koha, kus ei ole närvisõlmi. See tuleb eelnevalt kokku leppida. Näiteks siia kohta (näitab). Kehas on palju selliseid kohti, kuhu võib pihta saada ja kus on vähem valus kui näiteks peopesa ette keerata.

Huvist ja armastusest
Sina alustasid ammu enne Pärnu laagreid. Mis tagapõhi sul endal on?
Väiksena sportvõimlemine. Meil on praegu aeg, kus tuleb maksta, et saada kuhugi trenni, too oli aeg, kus treenerid jooksid mööda linna ringi, et endale õpilasi saada. 
Pärast tulid karate ja tai-chi. 
Kas sulle meeldis lapsena väga mõõkade ja relvadega mängida?
Puumõõkadega sai kembeldud küll ja suss püsse tehtud.
Võiks arvata, et vene kroonus said hästi hakkama?
Ma olin poolteist aastat miilits. Samas väeosas, kus enne oli olnud Sulev Luik. Minu eriala oli kinomehhaanik ja raamatu koguhoidja. Õiget drilli ei saanudki.
Kuidas sa tai-chi juurde tulid? Meil on igasuguseid idamaiseid võitluskunste harrastatud, aga see ei olnud algul eriti populaarne.
Ei olnud. Karatest ikka algas. Hakkasin uurima selle vaimseid tagamaid. Tai-chi so bis eestlasliku temperamendiga. Muide, olin enne seda stabiilne angiinihaige. Tai-chi hin gamisharjutustga sain nii kaugele, et pole enam kordagi olnud. Mandleid targu välja ei lõiganud. Keegi targem inimene ütles, et midagi, mis looja on su sisse pannud, ei maksa välja lõigata.
Mis on karate ja tai-chi erinevus? 
Põhimõttelist erinevust ei ole. Karate on puhas võitlus, enesekaitse. Tai-chi hõlmab rohkemat, energia kogumist jne. See on roh kem elamise viis. Meie jaoks Euroopas ta muidugi ei ole elamise viis.
Hakkasid ise tegelema?
Priit Kelderi juures 80ndate alguses. Tema ja Etker Jõeleht olid esimesed treenerid. Eestis sai muide kolmkümmend aastat karatet. Nagu “Viimasest reliikviastki”.
Võitlussportlasena oled esinenud?
Minu võitlussportlase aeg langes perioodi, kui karate oli N Liidus keelatud. Ta oli kaks korda keelatud. Vahepeal oli natuke vaba, siis olid Tallinnas ka N Liidu meistri võist lused. Pärast võisteldi põranda all. Tegin ka kaasa, mõne niisuguse võistluse olen isegi võitnud, aga rohkem tegelesin kataga. Kumite juures võid saada vigastada, aga mu elukutse on ju sihuke, et õhtust õhtusse tuleb laval publiku ees olla, ja see seadis piirid. Must vöö on mul küll. 
Miks sa seda kõike ikkagi teed? Oled võitluskunstid teatriga sidunud? 
Ei oskagi öelda, hakkas huvitama. Nagu iga asja pu hul, millega hakkad põhjalikumalt tegelema, tuleb välja, et seal on väga palju igasuguseid nüansse ja tahke. Minu jaoks on näiteks jube efektne, kui tehakse mingit ägedat action-stseeni, pärast mehed pühivad käed puhtaks ja kellelgi pole tegelikult ühtegi krii mustust. 
Kas raha pärast on su harrastusel mõtet?
Ei ole. Palju seda kismat siis ikka on? No nüüd on suveetendusi juurde tulnud, seal kem beldakse. Aga draama- või sõnateatris meil sääraseid vaatepildilisi etendusi ju palju ei toimu. Meil Eestis piisaks selle töö peale kahest inimesest, ja need ka ei elaks ainult sellest ära. 
Nii et huvist ja armatusest?
Aga muidugi.

Eesti näitleja füüsiline vorm
 

Kõige tähtsam on tasakaal. R. O.: Jalad peavad kindlalt maas olema, nii et kontrollid iga oma liigutust.

Kinos on kaskadöörid. Teatris peavad olema profid näitlejad või siis peab publik olema väga heatahtlik. Tinglikus võtmes ei saa löömat vist võtta?
Ei taha nüüd kritiseerida, aga eks me ühed “mõtlevad” näitlejad ikka ole küll.
Mu küsimuse mõte oli see, et kas osa asju ei peaks jääma kinolinale? Ei ole mõtet laval proovida, seal jääb lihtsalt kahvatuks. Kinos on nii palju võimsamad võimalused.
Jaa, aga teatris on vahetuse moment juures. Kui on teada, et nii siin kui seal tegelikult markeeritakse (ega siis kinos ka päriselt päid puruks lööda!), siis peab teatris eriti proff olema. Mustkunst on väärt ainult elavas esituses. Ka efektne võitlus peaks eriti väärt vaa data olema just elavas esituses. 
Erinevus on muidugi selles, et teatris on ohtlikkuse aste suurem. Kui näitleja saab pihta, siis järgmised korrad jääb etendus ära, filmis vahetatakse kaskadöörid lihtsalt välja.
Teiselt poolt saab filmi tuua maailma parimaid kaskadööre. Häid näitlejaid jagub teatri tesse üle maailma, tippvõitlejaid võibolla mitte. Van Damme ei tule Viljandi lavale.
Miks ei võiks Eestis näitlejate seas olla tipp lavakaklejaid?
Pean tunnistama, et mulle see põhimõtte liselt meeldiks. Näha, et tippnäitlejal, mõtleval inimesel, on ka “füüsis taga”.
Täpselt. Hannes Kaljujärv ütles hiljuti ühes saates, et ei tea, millal hakatakse Eestis hindama füüsiliselt väga heas vormis näitlejaid.
Kehale pööratakse meil üldse väga vähe tähelepanu. Kui me üht seriaali tegime, siis lavastaja kurtis, et Eestis on ainult üks näitleja, keda võib palja ülakehaga filmida (Tõnu Kark). Ta mõtles muidugi tippklassi näitlejaid. 
(Rein Oja naerab.)
Naised ikka vist viitsivad end vormis hoida.
See suund on, jah, ripakile jäänud.
Kas naiste löömastseene oled seadnud?
Jaa, “Top Dogs’i ” lõpus on kaikastseen, seal konsulteerisin natuke. 
Ei tea, kuidas mujal maailmas lood on?
Ma arvan, et kui mujal on rohkem näitlejaid, siis on rohkem ka neid, kes võivad ülakeha paljaks võtta. Kunagi ma vaatasin näitlejate arvu erinevate maade näitlejate liitudes. Meil kisub see 400 kanti. Aga näiteks Suurbritannias on 45 000. Aga elanikke ei ole seal sada kümme korda rohkem.
Nimeta mõni eesti näitleja, kes on füüsiliselt väga osav? Või mõni teater, kus tase on parem kui mujal. Ilmselt seal, kus on roh kem noori näitlejaid. 
See trupp on küll hea, kes Pedast VAT-teatrisse läks. Kaljujärv muidugi. Julgen öel da, et Nüganen on väga heas vormis. Saare mäe on kindlasti heas vormis. Sportlasi on veel. Andres Raag, ta on vist teinud päris vehklemist.
Sa ikka oma vehklemisega.
Sealt hakkab kõik peale. Matvere on ka heas vormis. Ta on võimeline kiiresti ära õppima. Tätte omandab kiiresti. 
Minu meelest on Toompere ka heas vormis. Ta kukub hästi. 
Andrus Vaarik kukub ka väga hästi. “Lava listes segadustes” ta veeres väga efektselt trepist alla. 
Kas pole nii, et osa näitlejaid on rohkem lihalikud, füüsiselembesed, teised on jälle niisugused esoteerilised, neile on näitlemine muu vaimupanemise järg, nagu Juhan Viidingul.
Siin sa natuke eksid. Viiding oli füüsiliselt väga heas vormis. Käis käte peal.
Kas mõned näitlejad ei põlasta füüsist, et on madal?
Ei ole päris niisugust suhtumist kohanud.
Kujutad näiteks Lembit Petersoni kõrtsikakluses ette? 
Ma kujutan kõiki ette. Jah, kõiki. Absoluutselt. Kõik on võimelised omandama.
Aga kas see sobib kokku nende…
…nende olemusega? 
Eidosega?
Me jõuame nüüd jälle välja sinna, et kas peale selle, mida ma laval mängin, kannan ma endas veel ühte sõnumit? Näiteks vägivallavastasust? Võibolla on mõnel niimoodi. Ei taha kellegi eest midagi ütelda.
Oled ikka tundnud, et mõnel näitlejal on tekkinud tõrge füüsiliste aktsioonide suhtes. Või lähevad kõik nagu rõõmsad lapsed kaasa?
Tõrge johtub sellest, et mõnedel on hirm füüsilise kontakti ees. Põhjuseks võib olla valuaisting, kartus saada haiget …

Reiu lavastus
Kuidas algab töö konkreetse lavastusega? 
Oleneb ajast. Seda on muidugi alati vähe. Ühe nädalaga, nagu Reiu vabaõhuetenduse puhul, ei suuda ma loomulikult panna viit kümmet kaitseliitlast stiilselt ristirüütlite moodi võitlema. 
Kust sa üldse tead, kuidas nad võitlesid?
Ega ma teagi. Ma hakkan seda tuletama nen dest relvadest, mida nad toona kasuta sid. Loogika tuleb appi võtta. Misjaoks olid neil just nii- ja niisugused mõõgad? Kuidas nendega tegutseti? Mõni mõõk on torkamise jaoks, mõni raiumiseks. Kui mõõgal on veresoon sees, tähendab, et see on torkerelv. Kui oli nelinurkne rapiir, siis torgati sellega ke has se ja näkku, kolmnurksega torgati ka kät te – sealt purskas verd. On kolmeharulisi mõõ ku, millega ka tõkestati vaenlase lööki na gu kilbiga… Nii see rekonstrueerimine käib.
Mis oli Reiu lavastuse võitluste seadmise põhimõte?
Mida kaugemal on stseen publikust, seda tähtsam on üldine joonis. Need episoodid, mis toimusid liival, publikule lähemal, need tuli detailsemalt läbi töötada. Aga algab kõik ikka baasist, asendist, olgu kaklejaid kasvõi kaheksakümmend. Jalad peavad kindlalt maas olema, nii et kontrollid iga oma liigu tust. Et seisad võimalikult ohutult, et ei libiseks, oma mõõk ees, kellelegi sisse. Et oled veendunud, et seal, kus sul silmi parajasti pole, ei tee sa kellelegi haiget.
Mis mõõku te Reius kasutasite? Puust? 
Metallist. Lattmetallist. Muide, vibutavad mõõ gad on laval tunduvalt ohtlikumad kui jäigad.
Kuidas käib joonise väljatöötamine?
Võib panna kogu seltskonna sama joonist siblima, ühte liigutust tegema. Aga võib anda igale paarile oma ülesande, moodustada kolmikud või nelikud. See on huvitavam. Vaataja vaatab, oi, kõik taplevad isemoodi.
Praktika teeb muidugi alati korrektiive.
Ja kogu aeg tuleb kontrollida, et oleks ohutu. Inimestel on sellest erinev ettekujutus ja väärarvamused. Näiteks sellest, kuidas mõõgad või kaikad kokku lajatavad. Tegelikult on nii, et mida kindlamalt nad ristuvad, seda ohutum. Kui üldse kokku ei löö, võib ju juhtuda, et hooga saab partner pihta. 
Kui palju nad treenisid?
Ütlesin, et harjutage kogu aeg oma väeosas, kui tekib vaba silmapilk. Kui meil Paul Laasi kuga oli vaja “Tangos” tantsida, siis tegime selle alati enne etendust läbi, kuigi asi oli ju selge. 
Kui oled midagi õppinud, tuleb kohe tahtmine seda rakendada, läbi proovida. Kas sul ei teki tahtmist neid tükke lavastada, kus oleks palju löömasid?
See tahtmine on ammu tekkinud. 
Mis tükist sa siis unistad?
Teha Laertese ja Hamleti võitlus 1100. aasta taani stiilis. See oleks midagi. Neil on mõõk ja pistoda, üks ots on terav ja mürgitatud, teisel peab nupp otsas olema. Siis lähevad mõõgad vahetusse jne. Shakespeare on sinna nii palju detaile sisse kirjutanud, millel kõigel on tähendus!