Ain Mäeots

Viis aastat tagasi oli võimalus, et Calgaryst ja Tartust saavad sõpruslinnad, kuid suure vahemaa tõttu jäi asi soiku. Aga kontakt on ja Vanemuise teatrile tuli festivalikutse. Minu huviks oli kaardistada selle areaali teatrielu ja tuua Eestisse uusi näidendeid. Eesti Näitemängu Agentuuris on nüüd kataloog, kus on kõigi uuemate näidendite sünopsised ja kontaktandmed. Muuseas, ürituse peaorganisaator Michael D. Dobbiniga jäi jutt, et ta tuleb sügisel siia draamafestivalile.
Neli päeva kestnud ürituse nimi oli "PanCanadian playRites’99" ja see on Kanada üks olulisemaid teatrisündmusi, kuigi nimigi ütleb, et tegemist polnud mitte teatri-, vaid puhtalt dramaturgiafestivaliga. Eestis on teater ikkagi väga lavastajakeskne – tihti tullakse vaatama teatud lavastaja lavastust ja ka teatriringkonnad hindavad eelkõige lavastaja tööd. Kanadas on asi väga dramaturgiakeskne; lavastaja on selles mõttes teisejärguline mees. Teatrisse suhtutakse kui mingisse TV ja kino vahepealsesse asja. See ei tähenda, et lavastajatöö iseenesest nõrk oleks. Kanadas on see suhe veel suhteliselt normaalne, näiteks Ameerikas on puhtalt playwriterid. 
Tuhandeid näidendeid 
Näidendikirjutamise konkurents Kanadas on väga tihe. Meil kirjutatakse umbes kümme näidendit aastas, millest üks-kaks jõuab lavale. Kanada rahvaarv on 30 miljonit, järelikult, kui korrutame meie näidendite arvu 30ga, siis peaks seal kirjutatama 300 näidendit aastas, aga kirjutatakse hoopis 3000 ning alles siis hakatakse sõeluma. Kõik algab sellest, et nende ülikoolide juures on väga tugev näidendite ja teiste scriptide kirjutamise traditsioon; seda õpetatakse enam-vähem iga ülikooli juures. Üks põhjuseid on ka see, et Kanada on väga suur seriaalitootja, alates juba "X-files’idest". Seal määrab mingi näidendi saatuse puhtalt turg, müügiväärtus. Ka festivali dominant ja ellukutsuja oli tugev nõudlus, kuid samas oli tegemist ikkagi mittekommertsliku üritusega. 
Kuigi platformplaydena (teksti avalik ettelugemine enne lavastamist; näitlejad harjutavad nädalakese, ettekande aegu istuvad kõik laval, üks mees loeb remarke, ülejäänud loevad oma osa ette, kuid samas ka mängivad kaasa ja markeerivad mingeid liigutusi, puudutusi või suudlemist.) loeti ette ka palju saasta, algajate katsetusi ja üliõpilaste töid, ei toodud nõrku külgi kunagi välja. Kuluaarides mokaotsast sellest küll räägiti, kuid rõhutati head ja see hea keerati fantastiliseks. Pidevalt tunti muret, kas mulle asi meeldib. Kui ma natuke tõsisemaks jäin, siis küsiti: mis viga on, kas tükk ei meeldi? 
Kõik tükid olid eranditult uued ja kõiki neid mängis seesama Calgary trupp. Trupi tase oli üllatuslikult tugev ja kohalikega rääkides selgus, et nende teatrikoolitus on küllalt euroopalik. Kuigi Kanada ja Ameerika Ühendriigid on elulaadilt üsna sarnased, kehtib Kanadas teatri puhul õnneks veidi teistsugune lähenemine kui Ameerikas. Nad ise ütlesid, et neil küll proovides pole nii, et lavastaja tuleb skeemidega, et vot, sina tuled siit, siin nutad ja siin naerad. Nad hindavad loomingulist protsessi. Etendus sünnib lavastaja-näitleja koostöös. Ma ise ei viibinud küll proovide juures, aga oli näha, et laval on intelligentsed inimesed, ning tulemused olid huvitavad. 
Saali ukse juures oli kiri, et selles lavastuses kasutatakse vandesõnu ja suitsetatakse või et laval on katmata ihu. Silt oli selleks, et keegi ei saaks tegijaid kohtusse anda. Ameerikas on olnud konkreetne juhtum, kus külastaja kaebas teatri kohtusse, et pidi lavalt ebasündsaid sõnu kuulma, ning võitis protsessi.
Sünopsised, palun!
Näidendid olid väga tugevalt kirjutatud. Mõni näide. Üks huvitavamaid tükke, mis ma seal nägin, oli pealkirjaga "Two Words for Snow". Selle aluseks on dokumentaalne sündmus. 1920. – 30. aastatel võttis üks ameeriklane ette ekspeditsiooni põhjapoolusele ja see ekspeditsioon kukkus peaaegu läbi, ühesõnaga – juhtus väga traagilisi asju. Ekspeditsiooni ümbritseb saladuseloor. Tüki põhiaeg on 1960ndatel ja tegevus algab sellega, et ekspeditsiooni karismaatilise juhi poeg tuleb muuseumisse, kus töötab üks neeger, kes oli samuti ekspeditsioonil kaasas. Sisuliselt oli ta ekspeditsiooni teine juht, kuid see salati maha, kuna tookord oli rassiprobleem väga terav. Kaasaegne tegevus on läbi põimitud meenutustega. Sealsamas muuseumiruumis mängitakse läbi kogu ekspeditsiooni lugu – kõik need ratsutamised koertega jne. Näidend oli mõnes mõttes hästi realistlik, kuid teisest küljest meenutas struktuuri poolest "Ellit" – tegelased suhtlesid samal ajal olevikus ja minevikus. Mõnes mõttes oli lugu thriller ja meenutas probleemilt natuke "Preili Smilla lumetaju". Lugu oli aust – mida keegi tunnistab ja mida ei taha tunnistada. Kõige võluvam oli see, et kuigi tükk oli väga intelligentselt konstrueeritud, ei paistnud see välja. 
Kõige põnevam tükk oli aga ühe Quebeci prantslase kirjutatud "Viisteist sekundit". Tegevus toimub tänapäeva Kanadas Quebecis ja keskne on armastuskolmnurk. Ühes korteris elab kaks venda, üks neist on normaalne, teisel on tugev kõnehäire, kuigi mõistus on korras. Tüki algul saab normaalne vend ühe pliksiga tuttavaks, too on just ühe kuti juurest ära tulnud ja nad hakkavad koos elama. Kutt tüdib aga tüdrukust kiiresti ja mõtleb juba, kuidas lugu lõpetada. Hälbega vend on aga tüdrukusse armunud ja palub, et teine vähemalt teeskleks tüdruku ees tundeid edasi, nii et too veel paariks kuuks nende juurde jääks, nii et ta ise saaks võimaluse. Sõlmivadki deali, aga siis hakkab õige kutt ka pliksis igasugu väärtusi avastama. Hälbega vennale tundub jälle, et teine mängib tundeid liiga hästi. Tekib selline vastuoluline pundar. Ühest küljest on lugu väga tõsine, kuid dialoog on samas õudselt naljakas, nii et mõnes mõttes on tegemist isegi komöödiaga. Tohutult huvitav, värske ja eluline tükk.
Komöödia "Dying Is Easy" oli kahest näitekirjanikust, kes üritavad TV-tööstuses jalga ukse vahele saada. Nad kirjutavad seriaali pilootosa ning kui see läbi läheb, siis hakataksegi selle järgi kirjutama. Tegemist on seebiga, kuid neil on geniaalne idee – esitada mingi perekonna elu nende koera pilgu läbi. Neid käib pidevalt kontrollimas ja juhendamas televisioonikompanii algajate scriptikirjutajate manager. Lõpuks sureb originaalne idee tema ettekirjutiste tõttu täiesti välja. Lugu sellest, kui suurele kompromissile võib minna, kui head ideed seebistatakse ja kuidas looja iseendaga vastuollu läheb, kui valida on raha ja oma idee vahel. Päris naljakas, eriti kuna mehed ei pane ise tähelegi, kuidas nende hea idee ära kaob. See ongi see, et dying is easy. Lõpuks ütleb telekompanii, et selles käsikirjas pole midagi originaalset.
Siis oli veel lugu skisofreenikutest, kellelt Kanada riik võtab ära hooldekodu ja kuidas nende elusaatus kujuneb. Ükski neist tükkidest polnud küll olmeline, kuid teemad seondusid konkreetse ühiskonnaprobleemidega. Kui meil räägib tükk kaasaja Eestist, siis on harilikult tegemist pilaga ning tuleb välja "Kolmekrooniooper" või "Micumaerdi", neil seal on ühiskondlik närv tõeliselt tugev. 
Glamuur ja lobby 
Kogu ürituse vorm oli hästi ameerikalik. Kui meil peetakse teatrifestivalidel avakõnesid ja kõik on hästi tõsised, siis seal käis asi suure käraga. Kuna festivali toetas ainult erakapital, pidi ju igal sammul lokku lööma: piletite peal olid sponsorite nimed, enne etenduste algust rippusid lava kohal sponsorite logod jm. Avamine oli nagu teleshow – festivali juht läheb lavale läikiva pintsaku ja kikilipsuga, et vauuu, meil on nüüd see vapustav üritus algamas, meil on külalisi siit, sealt ja Estoniast ja te kõik olete täna õhtul fantastilised. Igal sammul pidi rõhutama, kui hea, õige ja vajalik on see üritus. Sponsorite esindajad tulid lavale ja kehtis "reegel", et kes ikka kildu ei rebi, see on mage mees. Glamuuri huvides oli kohale kutsutud kohalik mustanahaline pesapalliäss, kes minu tunde järgi pole elu sees teatrisse saanud, kuid kes samuti rääkis, kui kihvt see üritus on, et I like theatre, yeah! Vormile vaatamata oli ürituse sisu väga tõsiselt võetav.
Keeleprobleemi polnud, aga esimesel päeval tekitas raskusi suhtlusstiil. Meil saadakse võibolla neljanda päeva õhtuks sellise liini peale, nagu seal ollakse juba alguses: "Hello, you’re from Estonia, kuidas läheb, kuidas magasid, mis sa arvad sellest üritusest, on ju hea?!" See oli esimesel päeval ehmatav, aga järgmisel raiusin juba sama rauaga. Sisekonflikti ei tekkinud.
Eestit teati üllatavalt hästi. Kohe esimesel päeval kohtasin üht inglast, kes ütles, et ahaa, Eestit ma tean küll, nägin Edinburghi festivalil teie "Romeot ja Juliat", ja küsis, kas eesti teater ongi nii hea. See oli muidugi tavaline, et Nekrošiust teati ja küsiti, et aa, Estonia – Nekrošius, jah? Euroopast oli üleüldse ainult paar külalist.
Päevakavas hingamisruumi ei antud. Kui üks tükk lõppes, algas mingi platformplay, siis arutlused, siis näitekirjanike kohtumised. Lobbystamine on sama tähtis kui näidend ise. Kõik, mis ma teen, sellest räägin võimalikult paljudele. Et tükk sündis mererannal jalutades, stseenilahendus kallimaga tülitsedes jne. See kõik ei mõjunud piinlikult, sest oli esitatud siiralt ja lapsemeelselt.
Teatrisüsteemist niipalju, et see konkreetne Calgary trupp saab näiteks 1/3 toetust linnalt, 1/3 Kanada riigilt ja 1/3 peavad nad ise teenima. Neil polnud ei projektiteater ega repertuaariteater, vaid midagi vahepealset. Mõned inimesed on neil püsitrupis ja mõned võetakse juurde.
Klassikat nagu Ibsen, Shakespeare, Tšehhov praktiliselt ei mängita, 90 protsenti repertuaarist on ameerika või kanada uued tükid. Viimane hitt, millest siiamaani räägitakse, oli paar aastat tagasi välja tulnud "Inglid Ameerikas". Klassikat mängitakse aga pigem klassikalisel moel. Mul on selline tunne, et klassikalavastus on pigem midagi sellist nagu Vanemuise "Kaheteistkümnes öö", mitte aga nagu Mati Undi tõlgendused.
Avangarditrupp kahjuks sel ajal ei mänginud. Calgarys on 800 000 elanikku ja sisulisel 13 teatrit, kõige suurem saal 400kohaline, umbes nagu meie Vanemuise väike maja. Teatripilet on suhteliselt umbes sama kallis kui meile, kuid küsimus on ilmselt hoiakus. Teatris käib väiksem osa elanikkonnast, kindel seltskond. Samas noored, keda meil on teatris üsna palju näha, seal vist eriti teatris ei käi. Nende kolme teatri saalid on alati täis, hooaeg on ette müüdud igasugu abonementide jmt. tõttu.