Eesti saatuse määras Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu 23. augustil 1939. aastal sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid. Selle sobingu alusel jäeti Eesti Nõukogude Liidu mõjusfääri. 1939. ja 1940. aastal loobusid Eesti Vabariigi tolleaegsed juhid relvastatud võitlusest ja Eesti okupeeriti Nõukogude Liidu vägede poolt.
Eesti kui riik ei osalenud II maailmasõjas. Küll aga kisti sõtta eesti rahvas. Eestlased võitlesid Eesti metsades, soodes, saartel ja linnades Eesti eest, nad võitlesid Soomes Eesti eest, koos sakslastega püüdsid kaitsta Eestit kommunistlike mõrvarite eest. Osa eestlasi mobiliseeriti Punaarmeese, nad võitlesid seal, väike osa eestlasi, eriti meremehed, sõdisid USA ja teiste Lääneriikide vägedes. /---/
Punaterrori tulemusena hukkus umbes 100 000 Eesti kodanikku, umbes 270 000 langes repressioonide ohvriks, umbes 100 000 oli sunnitud Eestist põgenema. Võrdluseks olgu öeldud, et Saksa okupatsiooni ajal hukkus umbes 7000 Eesti vabariigi kodanikku. Punavõimurite poolt oma kutsetööl hävitatud eestlaste protsent tähendaks tänapäeva Prantsusmaal umbes 5,8 miljonit inimest, USAs 30 miljonit hukkunut.
Nn. Hruštšovi sula päevil massiterror lakkas, muutudes valikuliseks terroriks. Paljud ellujäänud küüditatud ja poliitvangid pöördusid Eestisse tagasi.
Okupantide kohalikud võimud said Moskvast uue ülesande – muuta okupeeritud Eesti rahvastiku etnilist koosseisu eestlaste kahjuks. Seda kohalikud kommunistid ka saksa täpsuse ja püüdlikkusega tegid. Pärast Eesti vabariigi osade liitmist Leningradi ja Pihkva oblastiga 1945. aastal moodustasid eestlased umbes 95% järelejäänud Eesti rahvastikust. 1991. aasta augustiks moodustasid eestlased ainult 61% ENSV elanikkonnast.

Koolinoorte meelsus
1955.–56. aastaks oli relvastatud vabadusvõitlus Eestis end ammendanud. Võitlust jätkasid koolinoored, nüüd juba iseseisvalt. Tartu 3. keskkooli ühiselamusse kogunesid Tartu ümbrusest pärit maapoisid. Olime Eesti patrioodid, armastasime vabadust, eesti rahvast, demokraatiat. /---/
Leidsime, et võitlust Eesti eest ja okupantide vastu tuleb jätkata. See oli meie teadlik ja vabatahtlik otsus. Olime oma aja kohta väga palju lugenud. Olime sõda ja kommunistide sõjajärgseid kuritegusid oma silmaga näinud. Paljude isad olid okupantide poolt tapetud, paljude sugulased vaevlesid Venemaal.
Meile avaldas sügavat mõju 1955. aastal Tallinnas trükis ilmunud Sándor Petöfi luulekogu ”Valitud luuletusi”. Luuletused jäid kuidagi iseenesest meelde. Väga tähtsad olid read:

Vabadus, armastus,/ need on mu igatsus/ Elu ma ohverdan/ sinu eest, armastus,/ ohverdan armu ma/ sinu eest, vabadus.

Mina igatahes uskusin neid ridu.
Maailmavaadet aitas kinnitada luuletus “Kes mees on, meheks jäägu”:

Kes mees on, meheks jäägu,/ teed käigu mehena, et saatus teda iial/ ei pilluks lehena./ Kui klähviv koer on saatus –/ ei kohuta see meest;/ koer haugub ainult argu/ ja jookseb julge eest

Oktoobri lõpus 1956. aastal skandeerisime ”Rahvuslaulu”:

Üles, madjar! Kodu kutsub./ Aeg on käes – kas nüüd või iial!/
Valige, nüüd aeg teilt küsib:/ vabadus, või orjus püsib./ Madjarite jumalale/ vannume,/ vannume: ei enam orjust/ kanna me!

Eesti Noorte Malev
12. märtsil 1956. aastal kogunes Tartus Toomemäele grupp Tartu 3. keskkooli õpilasi. Moodustasime põrandaaluse noorteorganisatsiooni Eesti Noorte Malev. Organisatsioonil oli programm, vandetõotus ja põhikiri. Ettevalmistamisel oli ajakirja Saagem Vabaks esimene number. Maleva esimees oli märtsist septembrini Jaan Isotamm, septembrist detsembrini Enn Tarto. Jaan Isotamm kirjutas ENMi põhikirja, Enn Tarto programmi.
Programmi sissejuhatuses oli kirjas: Eesti noorsugu on ühinenud Eesti Noorte Malevaks, et säilitada rahvuslikku vaimu ja kultuuri, toetada üksteist töös ja võitluses, võidelda kommunismi ja venestamispoliitika vastu. Edasi jagunes programm kaheks – lähi- ja kaugprogrammiks. Lähiprogrammis toodud ülesanded olid:
– koguda ustavaid mehi oma ridadesse ja valmistada neist ette karastunud võitlejaid;
– koguda, säilitada ja õppida kasutama relvi (see oli kriisiolukorraks, relvastatud võitlust suhteliselt rahulikus olukorras ei olnud kavas pidada);
– kasvatada massides rahvustunnet;
– paljud noored on kaotanud reaktsiooni tingimustes igasuguse lootuse võitluseks, peame legaalsete ja illegaalsete propagandavahenditega taotlema seda, et tühistest seiklejatest saaksid mõtlejad ja tuhmilt mõtlejatest saaksid ustavad ja agarad võitlejad;
– mitte ainult noortesse vaid ka vanadesse peame sisendama eesti rahvuslikku vaimsust ja usku oma võimetesse ning eesti rahva paremasse tulevikku;
– üksteise vastu peame kasvatama usaldust, lugupidamist, vastutust ja kohusetunnet oma organisatsiooni ja rahva vastu;
– iga võitleja peab olema oma kodumaa patrioot, selleks peab õppima tundma eesti ajalugu, kultuurilugu, geograafiat, majandust ning tuleb tegeleda kirjanduse, kunsti, muusika ja spordiga;
– iga liige peab jälgima rahvusvahelist olukorda, aru saama riigi sisepoliitikast, välispoliitikast kogu maailmas.

Kaugprogramm ütles:
Oma lõppeesmärgiks seame kommunistliku diktatuuri kukutamise üldrahvaliku revolutsiooni teel ja vene okupantide väljaajamise Eestist, demokraatliku Eesti Vabariigi loomise. Meie tingimustes on selle eesmärgi teostamine oma jõududega võimatu, siiski peame valmis olema ise ja valmistama teisi selleks, et vajalikul momendil mitte ainult jääda abi lootma teistelt, vaid ka ise välja astuma oma iseseisvuse eest.
Programm oli realistlik, seda oli võimalik erinevates variatsioonides rakendada aastakümneid kuni iseseisvuse taastamiseni augustis 1991. aastal. Praegugi kõlbaks see noorsoo isamaaliseks kasvatamiseks.
Eesti Noorte Malev tegutses rahulikult, koguti ja levitati keelatud raamatuid, tehti vastupropagandat noorkommunistidele jne.

ENM ja Ungari ülestõus
Kui kuulsime välisraadiojaamade vahendusel, et Ungaris on alanud ülestõus, otsustasime toetada ungarlasi lendlehtede levitamisega Tartus ööl vastu 4. novembrit. Üks lendleht oli mõeldud eestlastele, keda kutsuti üles säilitama oma rahvustunnet ja mitte venestuma. Teises lendlehes pöördusime eesti noorte poole. Avaldasime toetust ungarlastele, kelle mehisus on eeskujuks eesti noortele võitluseks ja tugeva noorsoo-organisatsiooni loomiseks. Oli ka üks pikem tekst, mida lasti ringlema koolidesse ja ühiselamutesse. Selle algus oli järgmine:

Eesti noored!
Vabadustuuled hakkavad puhuma juba lähemalt. Kestab edasi kangelasliku ungari rahva, sealhulgas eriti noorsoo, vabadusvõitlus...

Kõige pikemale ajaproovile pidas vastu järgmine lendleht (levitati aasta pärast uuesti Tartus, meie olime siis juba Mordva laagris).

Maha kommunistlikud Vene diktaatorid!
Eesti vennad ja õed!
Vabadustund on lähenemas! Seda tõendavad sündmused Lääne-Euroopas. Tõendame ka meie tibladele, et veel ei ole Eesti mehemeel surnud! Las Sarmaatia mõrtsukad näevad, kuis luukas õlut teeb!
Soovime komudele palju õnne ”toobripühadeks” ja kiiremat kolimist ”Suurele Kodumaale”!
Elagu Vaba Eesti!
Tuletage meelde ka Siberis vaevlevaid vendi!

Lendlehed võeti soojalt vastu. Räägiti, et veel on julgeid mehi ja okupantide võit ei ole lõplik.
Novembri keskel 1956 tuli Tartu 3. keskkooli propagandist Moskvast. Kooli direktor ja Moskva propagandist nõudsid, et kooliõpilaste üldkoosolek mõistaks avalikult hukka Ungari patrioodid. Minu ja teiste aktiivsemate noorte eestvedamisel hakkasid õpilased sellise nõudmise peale vilistama ja jalgadega trampima. Kooli direktor ja vigast eesti keelt purssiv propagandist olid sunnitud saalist lahkuma.

Repressioonid
1957. aasta kevadeks oli võimudele selge, et enamik Eesti Noorte Maleva liikmeid olid Tartu 3. keskkooli õpilased või vilistlased. Kool suleti. Õpetajad ja õpilased jagati teiste Tartu koolide vahel. Üle kümne aasta ei olnud Tartus selle numbriga kooli. Alles hiljem, kui ehitati hoopis teise kohta uus koolimaja, nimetati see Tartu 3. keskkooliks.
Ungarlasi toetavate lendlehtede (umbes 300 trükki) levitamine Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956. aastal tõi kaasa ENM-i liikmete arreteerimise. Teade noorte arreteerimisest Eestis jõudis ka Läände.
KGB paiskas meie vastu tohutud jõud. Juba varem olid meie vastu mõned salakaebused. Saatuslikuks sai kahe hasarti läinud poisi poolt umbes viiskümmend trükitähtedega ja käsitsi kirjutatud lendlehte. Enamik lendlehti oli trükitud registreerimata kirjutusmasinal. Läbiotsimised maal meie sugulaste juures andsid KGB-le tulemusi, ent paradoks on see, et KGB säilitas hoolega meie salaorganisatsiooni programmi, põhikirja ja teised käsikirjalised dokumendid.
25. detsembril 1956. aastal arreteeris KGB meie noorteorganisatsiooni tuumiku. Need meie toetajad, keda teadsin ainult mina, jäid paljastamata. (Mul oli häid tuttavaid. Ema oli postiljon ja teda asendades oli mul Tartu vallas palju toetajaid. Minu dokumente ja keelatud raamatuid varjasid Leo Kuusma ja Helmi Ütt. Minu pinginaaber Kõrveküla seitsmeklassilisest koolist ja praegune erakonnakaaslane Klaus Puck oli mulle aastakümneid toeks. Perekond Kask abistas minu ema, tolleaegne tuttav Hilda Kask on minu heaks agiteerinud riigikogu 1992., 1995. ja 1999. aasta valimiste ajal.) See, et minu tagala jäi purustamata, andis mulle lootuse, et KGBga on võimalik rinda pista ja neid võita.
12. ja 13. märtsi 1957. aasta kinnisel kohtuistungil mõistis Eesti NSV Ülemkohus Eesti Noorte Maleva liikmetele Vene NFSV KrK paragrahvide 58-10 ja 58-11 järgi järgmised karistused:
Jaan Isotamm – seitse aastat vabadusekaotust,
Voldemar Kohv – kuus aastat vabadusekaotust,
Enn Tarto – viis aastat vabadusekaotust,
Jüri Rebane ja Lembit Soosaar – neli aastat vabadusekaotust,
Tõnis Raudsepp ja Jüri Lõhmus – kolm aastat vabadusekaotust,
Enn-Kaupo Laanearu – §-de 58-12 ja 182 lg. 1 alusel üks aasta vabadusekaotust. Hiljem karistati E.-K. Laanearu veel lisaks viie aasta vabadusekaotusega.
Okupantide määratud karistust kandsime oma hõimurahva mordvalaste maal poliitvangidele mõeldud koonduslaagrites. Osa eesti noori poliitvange organiseeris seal uue illegaalse organisatsiooni Eesti (Uus) Rahvuslaste Liit, mis seadis endale ülesandeks soome-ugri rahvaste vabadusvõitluse koordineerimise.
Mordva vangilaagrites käisid omavahel läbi eestlased, soomlased, ungarlased (Taga-Karpaatidest), karjalased, marid, komid. Korraldasime ühiseid tähtpäevade tähistamisi, meil oli ühine korvpallimeeskond.
Oli Hruštšovi sula järgne periood ja kõik vangistatud poisid pöördusid elusana Eestisse tagasi. Tänaseks on surnud Enn-Kaupo Laanearu ja Tõnis Raudsepp, invaliidistunud Voldemar Kohv ja Lembit Soosaar.

Uued repressioonid
Saabusin Eestisse 1960. aasta suvel. Minu karistus oli nn. arvestuspäevadega täis saanud ja sain varem vabaks. Eestis olid vahepeal kommunistid oma mõju tugevdanud. Paljud väitsid, et sellele oli kaasa aidanud Lääne küllaltki ükskõikne Ungari ülestõusu mahasurumise pealtvaatamine.
Kahjuks purustas KGB meie salaorganisatsiooni 1962. aastal. Õnneks jäi soome-ugri asjadega tegelenud tiib puutumata. Teistkordselt poliitvangina Mordva vangilaagris olles suhtlesime leedulastega, lätlastega, venelastega, juutidega, ukrainlastega, grusiinlastega, tatarlastega ja seal olevate väheste soomeugrilastega.
Laagrites leidsime, et salaorganisatsioonide aeg on möödas. Arvasime, et tuleb avalikult välja astuda rahvaste iseseisvustaotluste eest, inimõiguste kaitseks. Moskva võimudelt nõudsime, et nad täidaksid nende endi poolt vastu võetud sisemaiseid seadusi ja nende endi poolt alla kirjutatud rahvusvahelisi akte.
1967. aasta lõpus saabusin Eestisse, pühendusin rahumeelse, avaliku, poliitilise ja õigusliku vastupanuliikumise organiseerimisele. Kolmas kord arreteeriti mind 1983. aastal jällegi süüdistatuna nn. Nõukogude-vastases agitatsioonis ja propagandas. Seega olen poliitvangina olnud vangistuses aastatel 1956 – 1960, 1962 – 1967, 1983 – 1987, kokku neliteist aastat.

Eesti-Ungari parlamendirühma esimehena leian, et Eesti ja Ungari koostöö on hädavajalik, et ühiselt kaitsta meie huvisid globaliseeruvas maailmas. Eriti vajame koostööd omavahel ja teiste väikerahvastega, et kaitsta oma keelt ja kultuuri.
Meil on koos teiste postsotsialistlike riikidega ühine mure, see on suure osa elanikkonna vaesus. Selles ei ole süüdi vabadus, demokraatia, turumajandus, riiklik iseseisvus. Pigem on üheks põhjuseks endiste kommunistide ahnus, sest nad ei oska kokkuahnitsetud rahva varaga otstarbekalt ümber käia.

Enn Tarto,
riigikogu liige