Õhtu- ja päevalehed kirjutavad, et lahkus Joosep Toots. See on nii, ja ei ole ka. Pigem ikka ei ole. Et näitleja on tema rollid, siis ei saa me ju eesti rahvalt seda usku võtta, kuid need, kes Laanemetsa tundsid, teavad, et ta ise oma olemuselt ei olnud Toots. Polnud seda alatise vembumehe ja vigurivända karakterit. Krutskimeest. Kuid karakter oli, ja veel missugune! Üks teine arhetüüp, üks teine klassikaline kirjanduskuju, üks mängimata roll kummitas ning jääbki kummitama. Ja aitas meil ühtlasi Aaret mõista. Katku Villu, kellest ei saanud Kõrboja peremeest. Teotahteline ambitsioonikus, hoolimatu enesehävitamine, meeletus ja meeleheitlikkus, trotslik ja uhke natuur. Häbematuseni otsekohene. Vist üks ausamaid mehi eesti teatris. Kriitiline ja enesekriitiline. Plahvatusohtlik ja kärsitu temperament. Professionaalselt tark, nõudlik ja noriv. Profi tööoskusega. Tegus. Toimiv. Avala, ligitõmbava näitlejasarmiga, kuid... elus tihti säravam, jõulisem, temperamentsem kui laval.
Ei keegi muu kui Panso ise on öelnud, et mõnikord võib näitleja kogu elu laval olla, ilma et ta oleks saanud seal kokku iseendaga, oma sisemise loomusega. Aare Laanemetsa puhul ei langenud sisemine ja väline lavainimene kokku. Segas petlik välimus – nn. faktuur, lahe, pehme, isegi lüürilise tooniga siledus, ilus kest, mille alt lavastajad ei kangutanud peaaegu kunagi välja karedamat, teravamat, tumemeelsemat inimest, plahvatusjõulist ja dramaatilist Aaret. Katku Villut tahtis ta ise mängida küll, pikki aastaid. Ja see unistus oli tal üsna teadlik. Käis isegi seda rolli küsimas. Ei antud, ei õnnestunud ei Tootsi, ei lobeda playboy mainest läbi murda. Kordaläinud, ilusaid osi ju oli, kuid huvitav, et ta ka kusagil mujal, teistes töödes ei kohtunud oma Villuga, et ta ise ei kaevunud selleni. Aga inimeses peitub teatavasti varusid, mitmeid võimalusi. Mida temast veel välja tuua andis (kui Villut polnud päevakorras), seda teadsid ja proovisid lavastajatena eelkõige kunagised kursusekaaslased – Pedajas “Vägede valitsejates” ja Karusoo “Täielises Eesti Vabariigis”, viimasest tuli kätte Indrek Paas, keda jätkus ka teise lavastuse jaoks – “Armastuse võimalikkusest Vargamäel”. Mida vanemaks ta sai, seda rohkem sobis talle ka resignatsioon.
Kas paljude näitlejate draama – olla ühe teatri kandetala, peaosade mees (või naine), ja samas olla mitte realiseerinud oma loomulikke eeldusi, oma olemuse teravamat tuuma? Laupäeval, Aare lahkumise päeval esietendunud lavakate 20. lennu “Burattinos” lauldi taas Juhan Viidingu sõnadega: Meie eitus, meie jaatus/ liugleb tuules nagu leht,/ see, mis saadab, ongi saatus –/ ikka õiglane ja eht.
Aare Laanemetsal on (Eestis) erandlik ja harukordne näitlejasaatus: ta elab edasi oma õpilastes. Oma elutöö tegi see mees ära Pärnu kooliteatris, ja seda asja võttis ta hingega. Ei olnud see lihtsalt “kannatlik pusimine” või niisama huupi tegemine, isegi mitte üksnes teadlik missioon – lastele teatriharrastuse kaudu ajaviite-, suhtlemis- ja eneseväljendusvõimaluste pakkumine. Sel tööl olid täiesti professionaalsed tulemused. Alguses üllatavad, hiljem raudselt seaduspärased. Alates 1990. aastast on eesti kutselistesse teatritruppidesse tulnud 10 aasta jooksul 12-13 Aare Laanemetsa õpilast Pärnust. Teist sellelaadset teenetelehte pole taskus ühelgi eesti näitlejal, kes pole töötanud teatrikõrgkoolis.
Teeme ühe täpsema kokkuvõtte. Lavakunstikateedri/kooli kaudu: Marko Matvere, kadunud Heiko Sööt, (diplomi sai ka Kaupo Varik, kes loobus teatritööst), Liisa Aibel, Ago Anderson, Katariina Lauk, Marika Barabanštšikova, Külli Teetamm, Kersti Heinloo, Janek Joost, Tiit Ojasoo, Ranet Rees. Pedagoogikaülikooli näitejuhtimiseriala kaudu: Piret Laurimaa-Palu. Viimase, kolmeteistkümnendana lõpetab selle kuraditosina 2002. aasta kevadel Carita Vaikjärv, kes õpib praegu lavakooli III kursusel. Muidugi on neil noortel olnud hiljem teised, teatrikooli õpetajad, kuid Laanemetsa kooliteater on osutunud unikaalseks eelkoolituse taimelavaks. Võib-olla enamgi kui sissesaanute-lõpetajate pealt nägime seda iga kahe aasta tagant sisseastumiseksamite laia massi üle vaadates. Pärnust tuli alati rohkesti meeldivaid noori, õige paljud neist pääsesid edasi eksami lõppvoorudesse. Pärnus ei rikutud lapsi professionaalses mõttes ära, neis puudus kätteõpitus, isetegevuslikkus. Laanemets oli suutnud vedada nad mõistmiseni, mis on mängu olemus, mis tähendab laval tegutseda. Ja nad on alati olnud valmis ootamatuteks ülesanneteks. Valmis loominguks. Laanemetsa auahnus (loomulikult oli see olemas!) polnudki pedagoogipõlve lõpupoole vist suunatud enam sedavõrd kooliteatri lavastuste vormimisele-lihvimisele, kuivõrd kvaliteetsele koolitusprotsessile. Ju ta ära nägi, et sellest tööst on tõesti kasu, et see tal õnnestub.
Ühest küljest oli selle taga kõige otsesemalt Panso õpetus ja metoodika. Aare enda hea väljaõpe, mis saadud veel n.-ö. originaalis, autentsest allikast. Teisest küljest aga mingi kordumatu, aarelaanemetsalik pedagoogiline sulam ebapedagoogilistest vabadustest ja professionaalsest nõudlikkusest. Oli see tema sarm, isalikult karm ja semulikult lõbus, naeruhimuline temperament, mis noori tõmbas ja hoidis? Intuitiivselt õige töökorraldus? Proovimetoodika tõhusus? Nõudlikkusenivoo järjekindlus? Lavastajaks ei lubanud Laanemets end naljalt nimetada, pedagoogiks aga küll. Ta võis teha ja tegigi küllalt kaua seda tööd oma kolleegidega kahasse, kusjuures kolleeg võis teha isegi rohkem tunde ja ajada tema eest asju. Aga midagi polnud parata – Pärnu kooliteatri vapimärk, aura ja autoriteet oli seotud Laanemetsaga. Ilma temata tuleb kujundada juba mingi teine imago, teistsugune programm ja magnet.Tee on aga ikka Aare poolt sisse sõidetud – olgu või seegi, et teatritegevus sai Pärnu koolinoorte seas populaarseks.
Aarel endal oli seljataga Panso 7. lennu kogemus. Suured koormused; au sees töösuhted ja andekate loominguliste isiksuste liigirohkus, eri tüüpi loojanatuuride omavaheline respekt (“Jäägu igaühele tema hea olek ja pühade nali” – A. Kitzberg). Aarel oli selles struktuuris oma, ja mitte teisejärguline koht. “Nojaa, eks tal oli juba kooli tulles ju “Kevade” slepe taga,” ütles paar päeva tagasi selle kohta üks teatraal publikupoolelt. Oh ei, filmi- või muu koolieelse tuntuse slepp võib Toompea koolis maksta kõige kauem ehk kuu aega, ja sedagi vaid algajate tudengite omavahelises “arvepidamises”. Mida varem asjaosaline ise selle kaardi maksvusetust seal koolis taipab, seda parem talle. Ei saa väita, et Laanemets oleks seda tõika otsekohe tunnistanud, kuid liiga hiljaks ta enese ümberhäälestamisega ka ei jäänud. Õppis selgeks, mis on näitleja tõeline ametiau – nimelt tööausus, tööoskus. Mis üle selle, on jumalate kingitus. Nii seisabki ta nimi väärikana selles äraneetud nimekirjas, mille põhjal Panso koostab teises ilmas truppi ja oma viimast, 7. hiilgelendu järjekindlalt ära kutsub: Tiit Berg, Urmas Kibuspuu, Sulev Luik, Jüri Krjukov, Aare Laanemets. Meie siinpool ei saa Pansost ja teatrijumalatest enam hästi aru, kõik tunnevad jõuetust ning keegi ei tea, mil viisil kätt ette panna, et see ärakutsumine ometi lõpeks.
Tegelikult on äraminekuid mitmesuguseid. Kui nad alles kõik (peale Tiidu) Tallinnas olid ja lootsid pealinna täheks saada või jääda, tegi just Aare Laanemets äkki järsu kannapöörde ja läks ära – end Pärnusse pakkuma. Tookord oli see täiesti tavatu valik. Kuid tema riskeeriv, hasartne iseloom ei kannatanud välja Draamateatris passimist, lihtsalt varjus vegeteerimist. Asi polnud (ainult) ambitsioonides, auahnuses, vaid sügavamal – sellele mehele on alati meeldinud printsiip: kui midagi teha, siis hingega, täie rauaga! Aare tõsine kirglikkus, see privileeg – “hingega poiss” – oligi tema roll, tema märk isegi 7. lennu üldises entusiastlikus õhkkonnas. Viidingu eespool tsiteeritud laulusalm jätkub (ka Viiding pole siin päris kõrvaline persoon, J. Viidingu ja T. Rätsepa “Olevustega” tegeles Laanemets elus kaks korda; algul mängis Juhani enda lavastuses Draamateatris, hiljem aga tegi ise sama näidendit oma lastega kooliteatris), jah, Viidingu laul läheb edasi nii: Oma hinge ei või müüa/ kuri ilm las udutab./ Ainult seda omaks hüüa,/ mis su hinge puudutab.
Oma hinge see mees ära ei müünud, elutormides-mõõnades maha ei mänginud ega eluteel väsimisest ei kaotanud. Aare oli enamasti kategooriline: kui elada, siis elada, kui surra, siis surra! Kas selliseid romantilisi kangelasi on ikka päriselt olemas? Oli, Aare Laanemets. Selle eest on talle muide siiski tasutud: anti pauguga minna, mitte jääda halvatuna-elujõuetuna virelema. Tema jaoks olnuks see täiesti võimatu perspektiiv. Võib-olla sellepärast polnudki talle ette nähtud Draamateatrisse tagasi pöörduda (mis oli juba kokku lepitud ja selle hooaja algusest kehtis). On natuure, kellele ei sobi tallata käidud teid: siis parem juba lõpparve. Kujutleme hästi Aaret (koos Juhani ja kogu hiilgava plejaadiga) pilvepiirilt alla vaatamas ja oma poistele ja tüdrukutele ütlemas: Sina jõuad kaugemale,/ kuni kord ka sina oled muld./ Üks on tõde ning mingi vale/ ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.