Jaak Olep 27. VIII 1945 – 18. VII 2000

Mäletan, et ülikooli ajal kutsuti Jaak Olepit hüüdnimega Jekaps või veidi pikemalt Jekapils Oleps, ja ta ei pannud seda pahaks. Tal oli kaks võitmatut kutsumust – kunst ja poliitika –, teda huvitasid ainult need kaks asja, muu kõik tundus talle tühine. Ta võttis osa rühmituse Visarid kunstinäitustest ning rääkis üsna julgelt kogu aeg poliitikast, aina poliitikast, ehkki see oli veidi ohtlikum kui kunstiga tegelemine. Mõned ettevaatlikumad hoidusid temast eemale. Koos Kaljo Põlluga kirjutas ta Visarite manifesti, mille puhul oli tal vaja oma mõlemat annet. Hiljem sai Olepist meie juhtiv kunstikriitik, ta oli aastaid ajalehe Sirp ja Vasar kunstiosakonna juhataja. Ise pidas ta ennast koguni kunstnike staatuse loojaks. Ja tõepoolest – kui Olep oli mõnest kunstnikust kirjutanud kaheleheküljelise portree, siis varsti sai too mees või naine teeneliseks kunstnikuks. Või koguni rahvakunstnikuks. Või äärmisel juhul mingi kõrge preemia. Mõnele inimesele jäi küll natuke lahtiseks küsimus, kuidas sai Olep kirjutamiseks ajendi. Ise rääkis ta, et tegemist oli tema isikliku otsusega, mis sündis meie kunsti heast tundmisest – ja miks ei võinud tal olla õigus?
Võibolla oleks temast saanud meie kunstielu Tuglas, ent Olepi kriitikutee katkestas hingelt polpotlase Vello Pohla jõhker bolševistlik puhastus toimetuses. Olepist sai poliitikaohver, Pohla asendas tarmukad ja oma peaga mõtlevad noored mehed kuulekate daamidega, kes talle suurt vastu ei vaielnud. Edasi töötas Olep kunstieksperdina N. Liidu tollis, seejärel oli ARSi monumentaalateljee peakunstnik. Mõlemas kohas tuli ta kenasti toime, ehkki ei saanud tollis oma andeid täielikult rakendada. Monumentaalateljees juhtis ta koguni ENSV monumendistamist ning tema otsustest sõltus paljude skulptorite sissetulek. Olep ei otsustanud, kellele ausambaid püstitada, seda tehti vastavalt monumentaalpropaganda dekreedile, ent temast olenes suuresti, kes skulptoritest selle töö endale teha sai. Ja alati oli soovijaid palju, sest see tähendas tollal väga ja väga kõrgeid honorare. Veidi proovis Olep ka oma Visarite ajast ootel olnud kunstnikukätt ise, andis näiteks praegugi omal kohal seisva kindral Lembit Pärna ausamba ümbruse lahenduse.
Nii kunstnikuna kui poliitikuna oli Olep pigem süütu teoreetik kui kogemustega praktik. Tema eluaegseks hobiks oli kremnoloogia. See on tänaseks aegade liiva mattunud õilis harrastus. Enamik inimesi hoidis tollal ajalehest Pravda eemale, ometi oli ka terve koolkond eksegeetikuid, kes arutlesid Pravda juhtkirjade stiili, sõnakasutuse, sõnade ja nimede järjekorra ning isegi komakohtade üle ning tegid sellest kõigest järeldusi peasekretär Leonid Brenevi tervise ning tema ja teiste poliitbüroo liikmete momendipositsiooni kohta igavesel rebimisel võimu nimel. Kremnolooge leidus nii akadeemikute kui õllesõprade hulgas, ikka taheti teada, mis tegelikult toimub Kremli kõrgete ja paksude müüride taga, kes on tegelikult võimul ning mida ta tegelikult teeb. Keegi ei uskunud ametlikke teateid, kõik püüdsid jõuda kiivalt valvatud riiklike saladuste jälile. Olep oli üks terasemeid kremnolooge, ta uuris entsüklopeediatest hoolega Kremli-meeste teenistuslehti ning pani tähele, kes on kellega koos töötanud, kes on kellega koos liikunud ühest oblastist teise, ühelt ametipostilt teisele. Kasuks tuli talle ka tema kunstikriitiku visuaalne mälu. Vanadelt fotodelt tundis Olep tagareast ära kompartei keskkomitee viienda-kuuenda järgu tegelased, teadis nende nimesid ja elulugusid. Olep juhtis esimesena minu tähelepanu paarisrakendile Brenev ja Tšernenko, tegi seda väga ammu, kõvasti enne välisraadiojaamu. Olepist oleks olnud suurt abi näiteks Luure Keskagentuuri analüüsiosakonnas või mõnes lääneriikide kommunismiuurimiskeskuses. Ta võis lõpmatuseni rääkida näiteks niisugustest tegelastest nagu Budjonnõi, Kirov ja teised samasugused ning tegi seda väga kaasakiskuvalt.
Alles ajakirja Poliitika toimetajana tegi Olep jälle tööd, milleks ta oli loodud, ent aegade tormiline muutus lõpetas selle väljaande ilmumise võrdlemisi kähku. Uued ajad muutsid Olepi üleliigseks inimeseks, talle oli võõras positsioonivõitlus, sehkendamine enese edu nimel. Ta oli aval, pigem loobuja kui võitja. Äraelamise nimel oli ta sunnitud kirjutama seltskonnakroonikat, aga kui juhus vähegi võimaluse pakkus, avaldas ta ülevaateid tänase Venemaa käekäigust ning ei teinud seda vihkamise sunnil. Üha enam leidis ta lohutust humalamärjast. Kunstikriitikuna uskus Olep, et tahvelmaal ja klassikaline skulptuur võidavad peatselt oma juhtkoha tagasi, ta jäi optimistlikult ootele, millal see juhtub, oli veendunud, et siis vajab ühiskond taas tema teadmisi, sest tundis end sellel alal kindlamana kui praegu ilma tegevate video- ja meediakunsti lahkamisel.
Kahjuks ei suutnud ta oma aega ära oodata.