Raamat näeb välja nagu tüdrukute salmik. Seda ta põhimõtteliselt ongi.

Tegelikult on ju tore, kui noortel tütarlastel on unistused paremast maailmast, antud juhul siis ingliskeelsest. Saada lahti oma idaeuroopa hädisusest – räägitakse, et väljamaal olla parem: peenemad ja trenditeadlikumad inimesed, kes võrreldes kodusega on nii atraktiivsed, fenomenaalsed ning glamuur sed. Nimelt sellega “Mõru maigu” epiteediarsenal piirdubki, kuid see-eest tulistatakse neid kolme lugeja silma lausa kohatult palju.

Samas on välismaa moodsast elust juba väga palju kirjutatud. Millegipärast ma ka usun, et angloameerika klubi-, narko- ja teiste põnevate subkultuuride kujutamisega saavad kohapeal viibijad paremini hakkama. Tõenäoliselt on ka Hiram viimase aja trendiraamatuid kilode kaupa neelanud. Võimalik, et talle on ette sattunud ka sellised asjad nagu Linda Yablonsky “The Story of Junk” või Krissy Kaysi “Wasted”, väga tänuväärne lugemismaterjal trendihimukale kosmopolii dile, kellena Hiramgi end vist esitada püüab. Pärast nende kahe teose (paar aastat tagasi ilmunud kahe naiskirjaniku esikromaanid) läbilugemist muutub “Mõru maik” paraku üsna mõttetuks plagiaadiks, millele oma kallist lugemisaega raisata ei maksaks.

Esimese hooga nagu ei oskakski mõistlikult põhjendada, et mis just täpselt “Mõru maigu” juures ei meeldi. Kaanekujundus? Ja mis siis ka sellest, mõni aasta tagasi sai hullemaid nähtud. Ka tegevuspaigale pole midagi ette heita, isegi kui aru saaks, kus see täpselt asub. Pikapeale hakkasin ma taipama, mis sellest loost puudu on, ja see häiriski kõige enam. “Mõru maigul” ei ole maitset. See on nätske isikupäratu lugu, mis ideaalis iga kolme-nelja lause tagant peaks esile kutsuma hõiske: ohhoo, on alles elu! Sü¯ee lippab täitsa ludinal, sellele pole midagi ette heita – kogu aeg nagu toimuks midagi.

Ometi ei kanna raamatut edasi üksteise otsa kuhjuvad sündmused (poolikud armulood, lõplikud surmad), vaid igatsus, et midagi kättesaamatut oleks olemas, peaaegu nagu päris. Telekast näidatakse iga päev, aga endal on nukker Lasnamäe korter, kus naabrid nelja paiku öösel remonti teevad. Võtab vist vähe nutuseks küll, kui glamuursete atraktsioonidega nii fenomenaalselt kehvad lood on. Mulle tulevad meelde ajad, kui ma olin umbes üheksa-aastane ja me vaatasime naabriplikaga barbi-pilte. Võitja oli see, kes kõige ilusamale nukule näpu enne peale sai ja röögatas: see olen mina! Mitte, et seda nukku tahaks või tahaks selle moodi olla. Samasuguse plastmassiihaluse leidsin ma ka “Mõru maigust”. Väljamõtlemata inimesed tegutsevad väljamõtlemata maailmas, mis ilukirjanduse puhul on kahjuks miinuseks. Hirami laiskust on loomulikult lihtne põhjendada: üheksakümnendatest on kirjutatud nii palju trendiromaane, et mida uut siin ikka öelda oleks. Nemad teevad, siis võiks ju ise ka, kindel ja töötav meetod vähemalt. Isikliku suhte puudumine teebki kõige kurvemaks. Igast lausest on tunda, et kujutlustes nii ihaldusväärne paik on üdini tühi, suisa mõttetu. Vahel saavad sõnad tõesti mõtte – kui need inglise keelde tõlkida. Kuid milleks siis üldse eesti keeles kirjutada?

“Mõru maik” võiks iseenesest olla väga hea raamat. Seal on näpuotsaga justkui kõike – füüsilisi piinu ja painajalikke suhteid. Peategelase pidevad oksendamised ning palavikuhood on üsna intrigeerivad, armukolmnurk teoreetiliselt ka. Ometi võiks neile nähtustele lisada ingliskeelse wannabe. Just nagu tahaks olla.

Vägisi meenutas Yablonskyt. Nende kahe raamatu vahele saab tõmmata otseseid paralleele. Ka Yablonsky kangelanna alustab uut elu (tõsi küll, eduka näitleja asemel on sedapuhku edukas diiler). Mõlema naispeategelase armukeseks on paljulubav rockstaar (ilmunud kaks plaati, näevad head välja, andekad), kuigi Carl (“Mõru maik”) on mees ja Kit (“The Story of Junk”) on naine. Esimene armukadetseb, sest naine petab teda naisega; teine on vihane, et oma naine ikka veel aeg-ajalt meestega magab. Sü¯eelised sarnasused ulatuvad detailideni, mida ehk ei maksakski üles lugema hakata (näiteks on mõlemas raamatus episood, kus artist füüsilise kokkuvarisemise äärelt suurt kunsti teeb), sest erinevus kahe raamatu vahel on antud juhul märksa olulisem. Yablonsky tekitab omaloodud maailma piires tõelisuse, selle maailma suhted on tõeliselt jubedad. Seal on ka kõige mõjuvam lesbilugu, mida mina seni lugema olen sattunud. Selle kõrval teevad Alex ja Jenna (“Mõru maigu” lesbipaar, korterikaaslased) lihtsalt nalja, rumalat nalja. Tuleb selline tuju ja teevad, aga pärast põevad nii mis hirmus. Mina ei saanud aru, miks, ja ausalt öeldes ei huvitanud ka. Hiram ei oska lugejat enesega kaasa haarata, selgeks teha, et kui tema SEDA ei ütle, ei saagi keegi kunagi teada. Ma pole kunagi armastanud seda, kui ülitugevad sümbolid kaotavad oma vägevuse – oksendamisest (kasvõi vere-) saab igapäevane, rutiinne toiming. Või palavik ei too enesega kaasa maailmast eemalduvaid nägemusi, vaid halli virisemist. Unehäired! Miks ma ei saa neist rohkem teada? Ma ju tahaks. Ma tõesti oleksin tahtnud, et “Mõru maik” oleks olnud hea raamat, et ma oleks hirmust võdisenud nagu haab ja näinud sellest ööde kaupa õudusunenägusid. Ma tahaks, et see oleks kuidagi mõjunud. Peaaegu oleks ma võinud sellesse maailma uskuda, teatavad eeldused olid olemas – lk. 232 lõpp mulle näiteks meeldis: “”Ta on dramaatilises armastusabielus ja mina olen siiralt ja sügavalt seotud tema vennaga.”” Üks kena koht terve romaani peale. Ma tunnen ennast petetuna.

Ehk oleks asjale kasuks tulnud, kui eestikeelse teksti vahele oleks pikitud ingliskeelseid ja/või slängiväljendeid. Usutavuse mõttes, või nii. Noore inimese kohta on “Mõru maik” millegipärast kirjutatud väga vanainimeselikus võtmes (“arust ära nagu märtsijänes”, “too õudne kukk”, lk 222; “tundub, et ma haistan midagi” lk. 90). Hiram peaks ju ometi teadma, kuidas ülekahekümnesed omavahel räägivad. Kas keegi on tõesti kuramuse seksikas või põrgulikult fenomenaalne? Ehk on, võib-olla olen mina selle mõistmiseks veel liiga noor ega tunne glamuuri varjatud võlusid. Või tähendabki glamuur ihukarva satiinist põlvini saapaid ja tohutul hulgal lauseid, mis midagi ei tähenda? Ma saan teada, mida “Mõru maigu” tegelased ütlevad, kuid nende mõtted jäävad hämaraks. Neid otsekui polekski. Maailm on see, mis suust välja tuleb.

Hedda Maurer