Põhjamaade suurtest (draama)klassikutest on Eesti laval kõige kodusem Henrik Ibsen, kellele järgnebki Strindberg. Hjalmar Söderberg on olnud juhukülaline, samuti Selma Lagerlöfi dramatiseeringud. Bjørnsonit pole kaua mängitud, ka mitte Hamsunit ega Pär Lagerkvisti. Bellmani-instseneering “Verinoor plika ja pilgeni klaas” oli laval nõukogude aja lõpul. Tänu Ülev Aaloe tõlkele on oodata uusi Strindbergi lavastusi.
Ü. Aaloe oli juhtiv tõlkija juba esimeses Strindbergi-valimikus. Pühendumine sellele suurmehele on olnud viljakas ja teinud autorist tõelise Strindbergi-spetsialist, kes on kompetentne ka klassiku suurväljaande, 67-köitelise “Kogutud teoste” taustal. Allakirjutanu on oma teadmised saanud kirjaniku tekstidest, järelsõnadest, lavastustest ja nende kavalehtedest (mõnegi autor Ülev Aaloe), filmidest, kirjanduslugudest ja teatmeteostest ning Gunnar Olléni “Strindbergi dramaatikast” (Rootsi Raadio väljaanne, Stockholm 1961). Olléni monograafilist käsiraamatut on kriitikud nimetanud poeetiliseks, esteetiliselt kauniks. Sama võib öelda Ülev Aaloe tõlke kohta. Kui esimese tõlkevalimiku kaasautorid olid Arnold Ravel ja Henrik Sepamaa, siis uus köide on Aaloe autorilooming. Kujundus on huvitav, ilus ja isiku- ning kirjanikupärane, teostaja Maarja Aaloe: Strindbergi-“grimmiga” läbi aastakümnete. Autoriportree on kuulsa E. Munchi teose järgi, mida teatrite kavalehedki on tsiteerinud autorile viitamata.
Ülev Aaloe kirjanikutunnetus on eelmiste tekstidega võrreldes süvenenum ja küpsem, nagu ongi ootuspärane. Eriti hästi kõlavad “Damaskusesse” (I – III) ja muinasjutt-näidend “Svanevit”. Viimase lürism on lähedane niisugustele šedöövritele nagu Knut Hamsuni “Victoria” ja maurice Maeterlinki “Pelleas ja Melisánde”. Viimane, nagu ka Strindbergi Kaptenid (“Surmatants”) printsid, on lähedases puutes ka Ib Michaeli “Printsis”.
Aaloe tõlge ja tõlgendus köidab eelkõige just oma luuleväärtustega, see toob kirjaniku lugejale lähedale kui kunstnikku, seda ka grotesksetes ja “naturalistlikes” tekstides. Kesksel kohal ongi luuletaja kannatustee näidenditriloogias “Damaskusesse”. Kirjaniku poeesia on kõige lihvitum esimeses näidendis, järgmisi kannab rohkem mõte kui luule, mis aga ei tähenda, et need poleks huvitavad ning sugestiivsed. Filosoofilised arutlused on nagu Tammsaare kuulsad “targutused”, millel on kandev sõnum lugejale.
“Uute aegade” pöördel, 1990. alguses oli Euroopa teatrilavadel ja filmis enim mängitav “Võlausaldajad”, mille tõlgendus haakus poliitilistunnetusliku, strindbergliku vabaduse ja vabastamise ideoloogiaga.
Aaloe tõlge vahendab täpselt ja elegantselt kirjaniku dramatismi, kuuleksime nagu Strindbergi enese häält. Tõlkija kommentaarid mõjuvad uurimuslikult, süvendavad ja põhjendavad kirjaniku mõtet. Järelsõna kordab peaaegu terves ulatuses esmavaliku oma (kordustrükk). Samast väljaandest leiab huviline ka Anu Saluääre artikli Strindbergi ajaloonäidendite taustast. Vaadeldavas valimikus esindab ajaloolisi näidendeid “Kristina”, s.o. kuninganna Kristiina, kellest juba isa Jannsen kirjutas, et kõik, mis temast kuulda, mitte ilus ei olnud (“Lühikene mälestus Tartu linna sündinud loost”). Ilus ei ole kõik ka Strindbergi näidendis, kuigi temas on “väike-Kerstini” armsust ja ilu ning hellust. Kuid naisena on ta südametu kokott, truudusetu, armastajana pigem meelas kui õrn, riigivalitsejana alaealine laps, kes vihkab Rootsit, oma kangelasisa Gustav Adolfi suurust, unistab Saksamaast kui oma ema kodumaast. Kriitikud on olnud üksmeelsed, et iga sõna Strindbergi selles näidendis lõikab nagu nuga. Roll on olnud paljude suurte näitlejate unistus.
Eestistamist oleksid väärt ka “Gustav Adolf” ja “Karl XII”, kui nad pole ka nii löövad. Seda juba Eesti ajaloo huvides, nende elu ja tegevust vääristas ka isa Jannsen.
Esimeses näidendivalikus on “Gustav Vasa”, oluline on meenutada, et tänavuse Vasalöpeti võitis eestlane. Nn. “meie kuningad” ja Kristiina olid siin mail küll hertsogid ja hertsoginnad, kuid sisuliselt siiski kuningad.
Ülev Aaloe tõlkekeele eksimused kuuluvad grammatika valdkonda. Nimetavaline täissihitis peaks olema “Svaneviti” tekstis, tuua kästakse: see valge, see punane, see sinine, mitte selle punase, selle valge, selle sinise liilia. Autori keelevormide eripära märkab mujalgi. Iluveaks tuleks aga sellises kontekstis lugeda esimese ja teise pöörde lõpu puudumine, tegu pole ju tegelaskeelega: saaks(in), teeks(id). Kummitavad ka praegused “jaoks” ja “sõltuma”. Muide, kummitustest. H. Ibseni “Kummituste” õige ja kultuuriareaalipärane tõlge oleks “Kodukäijad”. Ülev Aaloe pole teadnud ilusat eestipärast sõna “toonesepp”, mis ka meie rahvauskumustes kuulutas surma.
On olnud hääli, et Strindberg kui kuningameelne kirjanik tuleks ümber hinnata. Õnneks pole seda tehtud, sest palju ilusat ja luulelist läheks jäädavalt kaotsi. Strindberg oli muide soome-ugri kirjanduste seni ainsa nobelisti Frans Eemil Sillanpää meeliskirjanikke, kelle kalmule ta Stockholmi käikudel viis pärja. Strindbergi köitvus on ta inimlike kannatuste kujutamises. Need pole messianistlikud, vaid juurduvad inimsaatustes, põhjuseks elulised õnnetused.
Ülev Aaloe andis mõned aastad tagasi lubaduse tõlkida kõik Strindbergi romaanid. Alustada võiks kas või “Mere rüpes” redigeerimisest (?), sest tõlge on vananenud, võimalik, et ka lühendatud-mugandatud. Strindbergi stiili võimsus peitub ta kujutlus- ja kujutusvõimes. “Mere rüpes” lõpeb jõuluöö pildiga: üks mees sõuab Lunastaja sünniööl ulgumerele, vastu oma surmale. Ta ei leia sedagi lohutust nagu “Mustade lippude” kangelane, kibe-irooniline on ta enese nekroloog: “Ja unustuse rahu minu põrmule”. Romaani tutvustas A. H. Tammsaare.
Miks mitte tõlkida ka novelle, meil on ju Loomingu Raamatukogu. Filosofeerimine meeste, naiste ja nende suhete üle jäägu teatrite mõtestada. Strindberg huvitus fotograafiast ja teda peetakse värvifoto ja värvifilmi üheks esiisaks. Tema tekste on filmitud ja viisistatud, ooperilaval. Tunnetuslik teekond Damaskusesse, võitlus Nähtamatuga köidab meid kõiki.