Mari Vallisoole

Ma otsin Jumalat. Ja otsin Teda kõiges.

Nii äkki kuskilt mälukuurdest
kerkib laul: “Kallis Mari,
kaugel elad...?” Vist väga ligidal...
Jah, aga
Tartu kohal hõõgub-hõljub vaid
poetessi sügavkerge vari.
Just nagu teda ennast polekski.
Kas tõesti? Küllap vist...
Sest isegi üks kontkõhn mees
ei teda taba.

Ta õpetab mind jäljendama lehmi,
kes palvetavad sügisudus.
(Ausõna, püüan võtta õppust!)
Ja õpetab mind küsima.
Mis väe ja saatuse ning miks ja millal
mu eit mu kampsunisse kudus?
Kas Kristus oli pärispoiss
või ainult müüt?
See painand mindki ammu...
Kui luuletajal tõesti on nii raske,
kuis saaks tast ainsaks viivukski prii kiriküüt?
Kas olen õun, mis rohtu veel ei potsa?
Või juba moos, mis tõttab lapse suhu?
Ja veel. Ja veel. Ent kesse vastaks?

Ma otsin Jumalat. Ja leian Teda kõiges.
Ta hingetaaga uhub.
Ta annab elurammu.
Sest hõbesinkjast taevakillust
Ta vaatab mulle igalt tähelt otsa.