Lehte Hainsalu, Kukelokuti.
Virgela, Tallinn 1999. 170 lk.

Heal lapsel teadagi mitu nime. Alles hiljuti ilmunud “Kukelokutil” neist samuti puudus ei tundu olevat. Ohvriromaan, Tartu romaan, filoloogiromaan – need on ainult mõned nimedest, mis selle raamatu kohta lugejate suust pudenenud. Ise selle raamatu vastu tahtmist läbi lugenud, võin kohe alustuseks öelda – Tartu koos filoloogiakrempliga selles raamatus pole midagi muud kui autori poolt hoolikalt ülesriputatud tausta-materjal, mille sisse haige (sandistatud) psüühikaga peategelane Reti varjuda üritades end vahetpidamata rullib.
Kukelokuti on olulise tegevuseta raamat. Olulisim (vägistamine) on juba ammuilma toimunud ja leiab uuesti aset peategelase mõtetega minevikus sorimise näol. Raamatu peategelase minevikus kinni olevikutegevused on teisejärgulised, ebamäärased ja naiivsedki. “Lokuti” on puhtakujuline naistekas, mille psühholoogiline tagapõhi sügav, sisu tundeline nagu enamikel seebiseriaalidelgi. Ainult et muidugi lühem on ta. Ja “peenemalt” kirjutatud. Arvasin, et Eesti on pisut liiga väike naiste, homode, ulme ja teiste kirjandussuundade väljajoonistumiseks, aga võta näpust – naistekirjanduse kohta see ei kehti – “lokuti” kõrvale saab viimase aja raamatutest kenasti asetada näiteks kasvõi Kauksi Ülle “Paadi” ja otsides leiab veelgi... Kuigi peab kohe ütlema, et kui näiteks “Paat” on vabalt võimeline ka meessoost indiviidi haarama, siis “Kukelokutisse” korras hormoonidega meestel niipalju asja olema ei peaks!
Nüüd peatun neil ennist nimetatutel varjupakkuvatel “taustamaterjalidel”. Kui “Paadi” puhul olid nendeks võimsad looduskirjeldused: järv, mets jne., siis “lokutis” on nendeks Tartu tudengielu, Wiedemanni sõnastik ja eesti uuem kirjandus, mida peategelane sagedasti (kohati isegi ebaloogilisel määral) oma enese ellu ümber paneb (...langevari – kukusirm, ütleks Wiedemann; Reti sai märjaks nagu rääbis – vihm räägib ladina keelt, ütleks Alver). Hainsalu on asetanud oma peategelase vägistamisjärgsesse sisemisse surutusse, millest too end teiste mõtetesse ja ütlemistesse ära peites pigem ümber kui üle otsustab saada. Ja teeb seda nii, et jääb mulje, nagu tal enamiku asjade koha pealt oma isiklik arvamus puuduks.
Kaht romaani lahutab veel asjaolu, et kui “Paadi” puhul pakutakse läbi peategelase Ainu vabameelse ja instinktiivse käitumise allasurutuse vastu lahendus, siis “lokutis” seda ei tehta – sadist Hainsalu ei kirjuta oma peategelasele välja antidepressante ega numbrit psühhiaatriakliiniku vastuvõtuosakonda, vaid tümitab teda alalõpmata läbi alateadvuse vägistaja rämedate sõnadega. Pluss veel see, et hoiab teda pidevas hirmus, et keegi tema kaastudengitest (üliõppijaist – ütleks Wiedemann) ja sellega seoses ka talle sümpaatne noormees võivad sellest ammusest Pärnu vägistamisloost aimu saada. Ja mis saaks pärast seda, seda ei taha Reti ettegi kujutada: Vassstik!
Veel! Alahindasin Hainsalu kujutlusvõimet ja olin üsna veendunud, et tema läbi võiks tudengielu värskus mitmes mõttes kannatada saada. Ei saanud – nägemuspilt sisemiselt puisest, täiskasvanust tudengist hajus üsna pea ning tunnistasin rõõmuga, et autori kujutlusvõime on isegi liiga hea – ta on üliõpilasi ehk veel pisut lapsemeelse-matenagi ette kujutanud, kui asi praegusel ajal tegelikult on. Hea oli tegelikult ka kogu raamatu tekst ja kui minu arvates siin millegi üle nuriseda võiks, siis ehk ühe asjana romaani kohta pisut liigse poeetilisuse üle.
Kurb on hoida käes raamatut, mis on hästi kirjutatud, millega on suurt vaeva nähtud, aga millega sul mitte kui midagi teha pole. Esiteks sellepärast, et oled valest soost selle päriselt mõistmiseks ja teiseks – see, mis seal sees, ehk sisu on niikuinii üheksakümne-protsendiliselt (menuraamatule omaselt) negatiivne, masendav, mittekuhugiviiv... Ehk – nagu ütles mehine poeet Hannes Varblane selle raamatu esitlemisel Tartus: oli küll hea raamat ... meeldis küll... no ja ei meeldinud ka...