Auto kui identiteet – aga ilma sakramendita

J. G. Fichte järgi oli kõige alguses “minasus”, st. indiviidi eneseteadvus. Kuid peale “minasust” pidi olema veel miski, mis annaks inimpraktikale dialektilise tasakaalu, korrastatuse. Selleks tasakaaluvihiks sai mõistagi “mitte-minasus” – välismaailma (inimkonna) absoluutne eneseteadvus. Ja semiootiline algdualism oligi rajatud: taustsüsteem muutus seeläbi tunnetatavaks, märgilisus nähtavaks. Loodetavasti õnnestub mul sellele fichtelikule tüvele järgnevalt üks “kriitiline intermetso” valutult külge pookida.
Kuigi esimese hooga tahaks Chris O’Connelli näidendi tembeldada naturalistlikuks (isegi dokumentaalsusele kalduvaks) tõsieluseigaks autovaraste elust, nihkub lavastuses nähtu põhjal rõhuasetus hoopis teisale. Vanemuise E-laval mängitav “Auto” osutab kõige selgemalt psühholoogilisele “minasuse” ja “mitte-minasuse” kahendsüsteemile, mis seab indiviidi alalõpmata silmitsi ei tea kuidas tekkinud umbsõlmede ja mitte kuhugi viivate tupikutega. Auto kui asi (olgu siis tarbe- või hoopis luksusasi) muutub siin eeskätt “minasuse” (omailma, enesekesksuse, isepäisuse) sünonüümiks, teiseneb inimainet ahistavaks märgiks. Mina ja auto ühinevad paarisrakendiks, mis annab olemisele pisutki tuntava jalgealuse. Autosid varastades kompavad klanni liikmed tegelikult iseenda armetut eksistentsi, hoomavad riivamisi oma hirmuköidikuis siplevat “minasust”. Ja ühtäkki polegi auto enam pelgalt materiaalne hüve, vaid hoopis “minasust” determineeriv märk. Autost saab (väär)identiteedi looja ning ühtlasi ka selle hävitaja.
Autovaraste Nicki (Andres Mähar), Jasoni (Tambet Tuisk), Timi (Janek Joost) ja Marky (Margus Jaanovits) puhul võib vist üsna julgelt kõnelda “minasuse” kriisist, mis halvab nende täisväärtuslikkust. Kuid sellel kriisil on aukartustäratav omanimi – hirm. Psühholoogilises plaanis ongi hirmudiskursus lavastuses kontseptuaalne. Hirm avaldub siin üksinduse ja isoleeritusena, usalduslikkuse ja turvatunde puudumisena. Hirmu tunnevad need noorukid kaaslaste reetlikkuse (Jason), avalikkuse mittemõistmise (Nicki), ummikuna näiva tuleviku (Marky) või lihtsalt teisiti elamise ees (Tim). Ja hirmul on kuritegelikus maailmas tõepoolest suured silmad (mida muud võinuks välja lugeda flaiereilt, kus autovarastest ees- ja külgvaates tehtud politseikroonikalike piltide juurde oli lisatud hoiatus “tagaotsitav” – lavastuse reklaamimiseks iseenesest igati õnnestunud nipp). Hirm ületab “minasuse” kestvusjõu, juurutab teadmist, et elu võib iga silmapilk katkeda – ja katkebki.
Kui viitasin alul võimalusele paigutada lavastus fichtelikule teljele “minasus” – “mitte-minasus”, siis pidasin ühena silmas individuaalse ja ühiskondliku normi igipõlist vastuolu. Selle klassikalise opositsiooni valguses avaneb lavastuse sotsiaalne mõõde. Sotsiaalsus on alati kirjeldatav käitumuslike aspektide kaudu. Nähtu põhjal saab kokku kaks vastandlikku käitumismudelit: ühelt poolt argikäitumine kui loomuomane, “enesestmõistetav”, ainuüksi iseennast manifesteeriv mall (näiteks autovarastest tegelinskite ropp ja räige keelekasutus kui selle käitumismudeli üks tahkusid võiks vist mõne tundlikuma vaataja nokautida); teiselt poolt sotsiaalne käitumine kui läbinisti eetoslik ja mimeetiliselt töötav mudel, mille võib samastada inimkonna eneseteadvusega. Kuid kõlbeline teadlikkus ja sotsiaalsust matkiv hoiak on kuritegelikus klannis väärtustamatud.
Niisiis, “minasuse” kõrval aktualiseerib lavastus sotsiaalse diskursuse, mis osutab urbaniseerunud “ühiskonna mädapaisetele”. Viimane käibefraas paiskub autovaraste ohvriks langenud väikekodanlikest hoiakutest kammitsetud Gary (Indrek Taalmaa) suust. Muide, vägisi meenub Kaur Kenderi Postimehe (vt. 17. IX 1999) veergudel pillatud paradoks: “Eestis ei ole auto mitte jõukuse näitaja, vaid vaesuse varjaja”. Selle loogika kohaselt peaksid autovargad tegelema kõigest sotsiaalse vaesuse paljastamisega. Igatahes küsib näidendi autor kavalehel: “Kas kuritegu ei puuduta mitte samapalju kahjukannatajaid kui autovargaid?” Loomulikult puudutab, ja see puudutus pole mitte ainult materiaalset, vaid ennekõike psühholoogilis-moraalset laadi raputus – jalustniitev põnts, millele järgneb alakontrollitud ja huupi sihitud vihapurse kogu kurikaelade maailma pihta. Gary kui aus ja korralik kodanik pole võimeline uskuma kurjusest tervenemisse – ja siit võrsubki ühtlasi tema suurim hirmumiraa.
Eetoslikkuse kehastuseks lavastuses on hooldusvalveametnik Robert (Aivar Tommingas), kelle kõikemõistmispüüe ja lootust sisendav pühendumine oma tööle tekitavad kahtlemata sümpaatiat, kuid põrkuvad paratamatult vastu üldkehtivat hukkamõistumoraali. Hingehaava silumine “minasuse” ja “mitte-minasuse” vahelise osutub tallegi Gordioni sõlmeks.
Viimaks jälle on teater väljunud kodukotuse haigutamaajavast miljööst. Tehase laohoone on kahtlemata leid kui rusikas silmaauku (meenutatavasti tabas tehaseruumi teaterlikkuse Mati Unt oma aastataguse “Lõppmänguga”). Külm-metalne atmosfäär ja distantsitu silmside toimuvaga võimendavad enamjaolt ebameeldivaid pingeid, mida lavastus alates avahetkede mootorimürast ja pidurikriginaist kuni lõppakordi püstolikärgatuseni üles kütab. Teater on tulnud tagasi koopasse! Vähemasti lavaruumi osas. (Viitan siin Pavlov Caravani 30. novembri Sirbi kirjutisele, kus ta taandab teatri ürgseks platonlikuks koopakunstiks.)
Võrdlusaluse võiks “Autole” leida A. Artaud’ julmuseteatri “repertuaarist”: šokeerivad pildid täis maadligi suruvat vägivalda, silmi sulgema sundivaid jõhkrusi, obstsöönset keelepruuki. Oht, et emotsionaalsus (või on see ehk sulaselge lollus) ei seisa enam tuha all, vaid põhjustab “võimsaid inimaine plahvatusi” (P. Brooki väljend “Tühjast ruumist”), on lavastuses pidevalt esil. Kuulutas ju Artaud’gi, et teater vajab toorust, ja toorus sünnib tingimustes, kus ei hakata valima ega midagi välja sõeluma. Kompromissitus ennekõike! Theatre Absolute’i külalislavastaja Mark Babych ongi seda teed läinud. Räige subkultuurilisus jääb lunastuseta, julm inimlikkus (oksüümoron!) sakramendita. Kuid päriks siinkohal retooriliselt: kas see halastamatu paljaksrebimine, kas see kontakt mahasurutuse ja jõhkrusega on kaasaja inimese jaoks elustav, raviv? Ükskõikseksjätmatu igal juhul.

ANDRUS ORG