Esmakordselt eesti muusika päevade paarikümneaastase ajaloo vältel on sel aastal festivali kavas ekperimentaalsed kammerteosed muusikateatrile. Nendeks on Kairi Kose “Viimane ükssarvik” ja Anti Marguste “Neli Andrese monoloogi”, lavastaja esimesel René Nõmmik ja teisel Tiit Tralla. Kahe lavatüki vahel esinevad Robert Jürjendal ja Tiit Lehto improvisatsioonidega. Siinkohal tänan Tallinna Linnateatrit, kelle lahkel abil see eksperimentaalne teatriõhtu teoks saab.
Seekordsed muusikapäevad erinevad eelnevatest sellegi poolest, et peaaegu kõik teosed on esiettekandes. Ka mammutkontserdil esitatav Jaan Räätsa igihaljas Kammerkontsert op.16 on Mihkel Keremi keelpillikvarteti seades kõlavana nö. “uues kuues”. Päris enneolematu on aga see, et festivalil tuleb maailmaesiettekandele välisautori teos – NYYD Ensamble’i kontserdi kavas 26. aprillil on tuntud hollandi helilooja Robert Nasveldi teos. Meie autoritelt kõlavad Kaumanni, Tambergi ja Kotta uued helitööd Olari Eltsi interpretatsioonis. Nõmme Linnaorkestri ja Vanalinna Segakoori kontsedi kavas on meie kõige nooremate heliloojate teosed. Krigul ja Steiner, tuttavad nimed juba eelmistelt muusikapäevadelt, on tähelepanu äratanud teistelgi muusikaüritustel. Päris tundmatud ei ole muidugi ka Kangur, Keldo, Meister ja Riskala (EMAs kompositsiooni õppiv soome noormees). Eesolevatel muusikapäevadel eksponeerivad nad oma esimesi suuremaid teoseid. Dirigeerib selle aasta aprillist end Saksamaal täiendav noor dirigent Hendrik Vestmann.
Üsna lõbusaks tõotab kujuneda 28. aprilli mammutkontsert, mille kondikava väljamõtlejad ja teostajad on Ülo Krigul ja Timo Steiner. Kontsert algab kell 18 ja lõpeb kell 22 ning toimub Eesti Muusikaakadeemia kõigil neljal korrusel. Et publik vähemalt 16 autori ettekandele tulevatest teostest liiga tugevat annust ei saaks, kosutatakse teda aeg-ajalt lonksu kodumaise veiniga.
Muusikapäevade lõppkontserdi iseloomustamiseks mõtles Rein Rannap päris toreda reklaamlause: kolm solisti kolmelt maalt esitavad neli eesti kontserti. Nii see ka on – Rein Rannap (Eesti), Mark Pekarski (Venemaa) ja Anders Paulsson (Rootsi) esitavad Vähi, Rannapi, Kangro ja Sumera instrumentaalkontserte ERSO ja Andres Mustoneni kaasabil.
Niisugused need tänavused eesti muusika päevad tulevad (kava lk. 21.). Tänan kõiki sponsoreid, kelleks on Kultuuriministeerium, Helikunsti sihtkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond, Tallinna Linna Kultuuriamet, Klassikaraadio, Eesti Muusikafond. Tänan Eesti Kontserti ja ERSOt meeldiva ja tõhusa koostöö eest. Loodan, et kõik vastvalminu pakub publikule rõõmu.

Lauri Jõeleht (s. 14. XII 1974)
“Loobumus” kitarrile: “Lõpmatus resignatsioonis valitseb rahu ja vaikus”.

Raimo Kangro (s. 21. IX 1949)
Löökpillikontsert: “Üks ajaloo fakt: esimene koostööprojekt Mark Pekarskiga oli plaanis 1991. a. Selleks kirjutasin Display I, “Steve Reichi portree” kahele klaverile ja löökpillidele. Teos pidi ettekandele tulema Riias festivalil ‘’Arsenals” samal sügisel. Siis aga kujunesid poliitilised olud nii keevalisteks, et inimohvritega lõppenud sündmused nii Riias kui Vilniuses tõmbasid festivalile kriipsu peale. Aasta hiljem kandsid Display I ette läti interpreedid. Idee kirjutada kontsert löökpillidele tekkis 1999. a. kevadel, mil Peeter Vähi ja Lepo Sumeraga arutasime 2000. a. eesti muusika päevade sümfooniakontserdi võimalikku programmi. Minu rõõmuks nõustus Mark Pekarski seda siis veel olematut teost esitama; partituur valmis veebruaris. Muusikalised kujundid kontserdis tuginevad laadilistele (nii olemasolevatele kui ka nö. kunstlikele) struktuuridele.
Display XI “Kaardunud lüüra” on olemuselt mulle sama veider kui selle esitamise viis. Ometigi ei ole see veidrus ilma võluta.”

Pille Kangur (s. 31. V 1966)
“Nukker triolett” ja “…ja Sa lähed”: “Muusika on nagu imeline lõputu unenägu, millest ei tahaks ärgata; võimalus olla ära. Ja mis on luule – eks ole seegi muusika – üks väike täht kesk tähiskelu.”

Tõnis Kaumann (s. 5. IV 1971)
“Mutant”: ““Mutant” valmis 2000. aasta märtsis ja on seega minu värskeim teos. Lugu on gripiviirusest, mis on vast pea kõigile minu kaasmaalastele tuttav ja läbielatud. Teoses kehastab viirust helirida, mis erinevais kombinatsioonides ja faktuurides kordub läbi terve loo – iga kord veidi erinevalt, aga siiki äratuntavalt. Ka loo lõpp jääb õhku rippuma justkui viirusekandja aevastus: ei tea ju meist keegi, millal järjekordne viirusehoog meid siruli võtab...”

Rene Keldo (s. 22. III 1977)
Rene Keldo “Buliquar” kammerorkestrile: “Buliquar on vana quxide rahvatants, mida enamasti tantsisid mehed.”

Mihkel Kerem (23. I 1981)
Puhkpillikvintett ja “Ludere”: “Festivalil kõlavad Puhkpillikvintett ning “Ludere” poogendatud klaveri ansamblile on valminud tellimustööna, esimene neist tellitud Toomas Vavilovi ning teine Timo Steineri poolt. Puhkpillikvintett valmis 1997. a. ning kuulub oma pikkuse poolest lühivormide hulka, koosnedes viiest karakteersest klassikalistel vormidel loodud osast. “Ludere’t” võib nimetada eksperimentaalteoseks, kus põhirõhk on asetatud erinevate kõlavärvide otsimisele ning kuulamisele.”

Kerri Kotta (s. 29. X 1969)
“Jazz”: “Teose aluseks on paar võrdlemisi lihtsat kooskõla. Neile intonatsiooniliselt põnevaid ühendamisviise otsides jäi rütmiline aspekt tagaplaanile. Alles löökpillimängija partii kujundamine ja selle sobitamine juba eelnevalt komponeeritud materjaliga töö hilisemas faasis määras erinevate muusikaliste sündmuste lõpliku iseloomu ja kestuse. Seetõttu ongi teoses justkui kaks tasapinda, mille valdavalt iseseisev arenguloogika võimaldab samas sagedasi kohtumisi”.

Ülo Krigul (s. 7. XI 1978)
“Off”: “Ettekandele tulev teos on mulle endalegi huvitav just sellepärast, et ma pole varem ühtegi sellist kuulnud. Omas anris on ta täiesti ainulaadne ning seniseid arusaamu purustav. Konservatiivsemal osal publikust paluks distantseeruda.”

Aare Kruusimäe (s. 27. VI 1972)
Keelpillikvartett nr. 2: “Teose loomise ajendi sain dokumentaalsarjast “Sõda Venemaa”. Teos on omamoodi reageering inimsusevastastele tegudele. Pean tunnistama, et iseäranis III osa kirjutamine oli emotsionaalselt raske.”
“Palve” op. 16: “On see nüüd hilja ärganud maksumaksja palve maksuametnikule 31. märtsi õhtul või hoopis midagi liturgiast? Usun publiku võimesse paralleele luua.”

Tõnu Kõrvits (s. 9. IV 1969)
“Õhtulaul” puhkpillikvintetile: “Selle ansambli värvid ja pisut matjas kõla tõid mulle silme ette sumeda õhtupooliku.”

Anti Marguste (s. 5. VIII 1931)
Miniooper “Andrese neli monoloogi”: “Süee aluseks on Andrese kõnelused Vargamäele saabudes, teises vaatuses kemplemised Pearuga ja tõe-õiguse arutlused, kolmandas vastasseis Mariga ja meenutused Krõõdast ning neljandas kohtumine Indrekuga ja jällegi tõde ja õigus, aga ka jumal Andrese mõtetes. Tekst on valitud “Tõe ja õiguse” esimesest ja viiendast osast, Tammsaare originaalütlemised on eestlaste hulgas tuntud juba põlvest põlve. See asjaolu peaks loodetavasti minimono-ooperi jälgimisele suuresti kaasa aitama. Andrese osa laulab meie noor suurepärane bariton Atlan Karp, värske Tiit Kuusiku laulukonkursi laureaat, kes jätkab lauluõpinguid praegu Helsingis Sibeliuse muusikaakadeemias. Mul on väga hea meel, et Atlanile võrdväärse partnerina on nõus kaasa lööma Eestis ja ka rahvusvaheliselt tuntud kontrabassiimprovisaator Toivo Unt. Mees nagu orkester, kes oma improvisatsioonidega hoiab süee arengut vajalikus pinges. Ooperi lavastab Tiit Tralla, kunstnik Van Der Blut. Andrese mõtteid ja ütlemisi toetab pantomiimiga Mart Kangro. Loodan temalt ka suurt toetust tõe ja õiguse teema väljajoonistamisel. On ju selle ooperi juhtmotoks Andrese sõnad romaani I osa XI peatükist: “Kas siis ilmas tõesti nii vähe õigust”.”

Erki Meister (s. 22. I 1967)
“Ehatuule maa” orkestrile, solistile ja segakoorile: “Teos sai kirjutatud Uku Masingu juubeliaastaks – 1999. See on minu tagasihoidlik austusavaldus sellele suurele vaimule. Masing on olnud valgustajaks ja suunajaks tervetele põlvkondadele. Ka mulle oli selle muusika kirjutamisel tema teksti kasutamine peamiseks inspiratsiooniallikaks.”

Ester Mägi (s. 22. I 1922)
“Sääl kõrgel…” ja “Köitke kinni” (Ernst Enno): “Laulud on kirjutatud mõttega elavdada veidi noorte lauljate repertuaari. Ernst Enno tekste pole ma varem soololauludes kasutanud.”

Aaro Pertmann (s. 10. I 1971)
“Variatsioonid”, “Papaaha”: “Akordion on minu jaoks intrigeeriv pill mitmes mõttes. Tavaliselt rahvaliku muusika esitamiseks mõeldud instrumenti oli neid teoseid luues põnev ümber asetada uude konteksti. Akordioni kui kontsertpilli tulevik eesti muusikas on arvatavasti veel ees. Need kaks lugu võiksid olla sellele minupoolne kaasaaitamine.”

Rein Rannap (s. 6. X 1953)
“TimeSculpture” klaverile ja suurele orkestrile: “Pealkiri illustreerib tõdemust, mis maksab kõigi muusikate puhul: looja tahub toorikust – maailmamürast – maha mittevajaliku; allesjäänu sirutub skulptuurina piki ajavoolu.
anr: sümfooniline PoMo (st. post-modernistlik) “tõsine”. Tegevusaeg: eelajalooline. Tegevuskoht: lage väli, taamal kaljud. Tegelased: loodus, eeskätt nn. elutu loodus: kivid, vesi, vulkaan jt. Tegevuskäik: tundliku, kuid ilma mäluta hinge aistingud.”

Juhana Riskala (s. 25. VIII 1975)
“Vaikusest sündinud”: “See lugu räägib vaikusest nii sõna otseses tähenduses kui ka metafoorina. See on kui võitlus inimese sees. Püüe saavutada täiuslikkus nii ümbritsevas maailmas kui ka endas.”

Jaan Rääts (s. 15. X 1932)
Klaverisonaadist nr. 10 op. 114: “Miks see teos just niisugune välja tuli, ei oska öelda. Lihtsalt tuli niisugune.”

Mart Siimer (s. 27. X 1967)
“Täpp täpi peal”: “Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta, et nagu oleks tegemist pointillistliku teosega. Teoses pole küll otseselt, aga on ehk kaugemas mõttes seotud tähistaeva vaatlemisega.”

Urmas Sisask (s. 9. IX 1960)
“Täielik kuuvarjutus”: “Teos on kirjutatud inspireerituna käesoleva aasta 21. jaanuari täielikust kuuvarjutusest. Loo ülesehitusel on arvestatud kuu liikumist maa varju sisse.”

Timo Steiner (s. 6. V 1976)
“Puuduvate päevade päevik”: “Teose telje moodustab lakkamatult pulseeriv voolamine, mis on kantud nii instrumentaalsest kui ka vokaalsest algest. Selle taustal esilekerkivaid ja jälle unustusse vajuvaid kõlakujundeid võiks nimetada mälestuste saarteks, mis üksteisele kontrasti ja tuge pakkudes liiguvad ühise eesmärgini – tulevikku. Märksõnadeks kuulajale võiksid olla üksindus, kahtlused, võitlus…”

Lepo Sumera (s. 8. V 1950)
Concerto grosso: “Klassikalisele Concerto grossole on muude omaduste kõrval iseloomulik sportlik mängulises. Seda nii solistide grupi (Concerto piccolo) ja orkestri kui ka orkestrigruppide vahel. Minu Concerto grosso (st. suur orkester) ei too samuti esile eelkõige solistide-instrumentide kõlalisi erinevusi, kui toob just sportlikku koosmängurõõmu”.

Eino Tamberg (s. 27. V 1930)
“Tantsivad tuubaga”
op. 105: “Tuubaga tantsivad viiul, klarnet, kontrabass, klaver ja löökpillid.”

Peeter Vähi (s. 18. V 1955)
“Silver Concerto” sopransaksofonile ja kammerorkestrile: ““Silver Concerto” (“Hõbedane kontsert”) on loodud aastal 1999 rootsi sopransaksofonisti Anders Paulssoni ning eesti muusika päevade tellimusel. Mind inspireeris Paulssoni mäng, eriti tema Bachi ja Mozarti interpretatsioon. See oli vaba igasugustest dässilikest “lisanditest”, mis on saksofonistidele tavaliselt nii omased. Instrumentaalkontsert kui anr on mulle iseäranis meelepärane. Ainuüksi viimastel aastatel on valminud kitarri-, klaveri- ja flöödikontsert, kavas on fagotikontsert. Solisti ja orkestri vastandamisel tekivad heliloojale kahekordsed võimalused: ühelt poolt, arendada teost sümfooniliselt, ja teisalt, asetada rõhk kammerlikule virtuoossusele. Teose pealkirjas sisalduv “hõbedane” ei viita saksofoni kui instrumendi materjalile. Pigem olen pealkirjaga tahtnud määratleda teose meeleolu, eriti kontserdi sisuliseks raskuspunktiks oleva neljanda osa koloriiti.”

Mosaiigi põimis
Mare Põldmäe