Prologue (Andante)
Avo Sõmer lahkus Eestist koos vanematega 1944. aastal, algul Saksamaale, sealt edasi Ameerikasse. Muusikaga oli ta klaverimängu kaudu tuttavaks saanud juba kodulinnas Pärnus. Saksamaal õnnestus jätkata klaveriõpinguid, alustada teooriaga ning tegeleda ka komponeerimisega, kuid süstemaatilise muusikahariduse saamiseks tuli oodata veel mõned aastad. Wayne’i ülikooli (Detroit, USA) esmakursuslasena keskendus Sõmer koolimuusikale, klaverimängule ning kompositsioonile. Muusikateaduse- ja teooriani jõudis ta Michigani ülikooli (Ann Arbor, USA) magistrantuuris. Samas ülikoolis kaitses ta 1963. aastal filosoofiadoktori kraadi, doktoritöö teemaks Johann Jakob Frobergeri klahvpillimuusika.
Eestis peetud magistrantide analüüsikursuse materjaliks oli prantsuse XIX – XX sajandi vahetuse muusika (Franck, Fauré, Debussy, Ravel). “Selle ajastu ja selle muusika valisin sihilikult,” sõnab Sõmer, “kuna teadsin, et analüüsimiseks eelistatakse tavaliselt saksa-austria või äärmisel juhul itaalia muusikat, sedagi kuni Wagneri tulekuni.” Eesti tudengitele oli uudne ka analüütiline lähenemisviis – teoste vormi- ja lauseehituse analüüsi kõrval tutvustas prof. Sõmer harmoonia analüüsimisel Heinrich Schenkeri teoorial põhinevat meetodit. Doktorantide kursus oli mõnes mõttes paindlikum – Schenkeril oli selles vaid sekundaarne roll, vaatluse all olid ka erinevamad heliloojad (Dvorák, Debussy, šostakovitš, Tubin).
Prof. Sõmeri muusikaharidus on olnud põhiliselt inglise keelne. Küsin, mis tunne oli Eestimaal eesti keeles õpetada, muusikast rääkimisel eestikeelset terminoloogiat kasutada. “Mul oli suur rõõm kaks kuud kõneleda muusikast eesti keeles – see oli haruldane võimalus,” ütleb Sõmer. “Muidugi on see puhtisiklik rõõm, nii-öelda 50 aastat võõrsil elanud väliseestlase isiklik rõõm. Mu siinsed kolleegid aitasid ka õigeid sõnu ja väljendeid leida. Vahel ma küll ei nõustunud nendega, aga nad olid kõik väga abivalmis. Muuseas ka ingliskeelses muusikateaduses tekivad tihti lahknevused näiteks terminite “lause” ja “periood” mõtestamisel. Arnold Schönbergi ja William Caplini definitsioonid, millele toetun, vajavad sageli lähemat tutvustamist.”
Tõesti, prof. Sõmeri loengud sisaldasid tihti kahe terminoloogia võrdlusi, mõistete täpsustusi, õigete vastete otsimist ja leidmist. Paljude eesti tudengite jaoks oli isegi Ameerikas kasutatava funktsionaal-harmoonilise analüüsi üleskirjutusviis uudne, rääkimata siis Schenkeri noodipeade, -varte ning sidekaarte loogikast, ent Sõmer ei rõhunud eelkõige välisele – tema jaoks oli oluline panna õpilased analüüsima seda, mida nemad muusikateoses kuulevad ning oma paranduste kaudu juhtida tähelepanu algselt kõrvale kuulmatuks jäänud, tähelepanu mitte pälvinud momentidele muusikateoses, mis siiski terviku tajumisel oluliseks osutusid. Esimestes loengutes tundus, et Sõmer viskab kõik tulijad kõigepealt vette – kes hakkab ujuma, see hakkab. Samas oli ta kogu aeg toeks, väsimatult seletades, oma muusikaarmastust ja vaimustust jagades – pole siis ime, et enamus reisi lõpuni kaasa tegi.

Dialogue (Profondément)
Esinesite Eestis ka seekord mõnede ettekannetega, kaks neist põhines Eduard Tubina sümfooniatel. Teades, et suur osa teie tähelepanust on viimastel aastatel olnud pööratud Claude Debussy muusikale, küsin, kuidas sobitub Tubin teie maailma.
Tubina muusika on mu jaoks üsna uus materjal, kuna heliplaadistused ja noodid on alles hiljuti mulle kättesaadavaks osutunud. Kuid ka Tubina puhul huvitab mind eelkõige harmooniline plaan, tonaalsuse areng teostes. Tubin ei ole kunagi jäägitult atonaalne. Isegi kaheksandas sümfoonias, Tubina kõige atonaalsemas teoses, võimaldab helilooja konservatiivsem stiil (võrreldes omaaegse avangardismiga) alati ka tonaalseid tegureid uurida, muusikale isegi Schenkeri meetodiga läheneda.
Kuidas jõudsite Schenkeri analüüsini ja miks olete oma tööde aluseks valinud just selle meetodi?
Sellal kui mina Ameerikas koolis käisin, Schenkerit veel üldse ei õpetatud. Ma õppisin seda ise hiljem omapäi – lugesin raamatuid, tegin harjutusi, muu hulgas töötasin harjutus harjutuse järel läbi Allen Forte’i raamatu “Introduction to Schenkerian Analysis”.
Schenkeri analüüs seletab muusikat puhtmuusikaliste visandite, mitte sõnade kaudu ning arvestab muusika lineaarse liikumisega, ajas kulgevusega. Tegemist on teatava lihtsustusega, harmoonia ja kontrapunkti koosvaatlusega, mis suudab veenvalt selgitada muusikateose ülesehitust. Kuna muusikateost nagu iga kunstiteost analüüsides kehtib ütlus “kes otsib, see leiab” või õigemini “mida otsid, seda leiad”, olen Schenkeri meetodit nii-öelda kohandanud. See, mida mina õpetan, on lihtsustatud lineaarne analüüs, mis jätab välja Schenkeri teooria eriskummalised omapärad, muu hulgas näiteks Ursatzi, fundamentaalstruktuuri problemaatika (kuna selle üle on alati tohutu vaidlus!), ja ka keerulisemad häältejuhtimise võtted. Kuid põhilise lineaarse liikumise jälgimine, hierarhiline mõtlemine, taanduste hierarhia – see on kõik väga schenkerlik.
Schenkeri analüüsi kasutatakse tavaliselt muusikateoste puhul, mis jäävad ajaliselt J. S. Bachi ja XIX sajandi keskpaiga piiridesse. Mina tegelen ka muusikaga, kuhu Schenkeri teooria õieti täielikult ehk ei sobigi. On selge, et prantsuse sajandivahetuse kammermuusikas pole suurt mõtet otsida muusikateose harmoonilise liikumise alusena kramplikult toonika-dominant-toonika suhet. Kindlate helistike asemel on siin tegu pigem tonaalsete keskmetega, oluliseks muutuvad näiteks helitsentrumite kromaatilised tertsvahekorrad, modaalsete laadide varjundid, rääkimata pentatoonikast või täistoonigammadest. Ent schenkerlik lähenemine aitab selgitada ka selle ajastu muusika olemust. Samuti, erinevalt Schenkerist, piirdun tavaliselt vaid kahe või kolme analüüsitasandiga – oleneb muusikast ja oleneb, kui pikk on analüüsitav lõik –, osalt ka seetõttu, et mitte kaotada sidet muusikaga – selle meetodi puhul on olemas oht hakata ühel hetkel analüüsima juba sooritatud analüüse ja mitte enam muusikat ennast.
Teie analüüsikursusel Eestis osalesid nii muusikateadlased kui interpreedid – arvestades muusikateoreetiliste ainete õpetamise süsteemi EMA bakalaureuseastmes, on see ikkagi ebatavaline. Mitmeid kordi oli kuulda igivana küsimust, milleks interpreedile muusikateoreetiline analüüs...
Ameerikas võtavad minu kursustest osa küll põhiliselt koolimuusikud, muusikateadlased, -ajaloolased ja muusikaäri tudengid, ent iga kord kui muusikaarmastaja või muusik (nii teadlane kui interpreet) kuulab muusikat ja naudib seda, teostab ta mingis mõttes analüüsi. Igasuguse muusikalise mõistmise aluseks on analüüs, ehkki interpreedi jaoks on see tegevus tihti intuitiivne – ta ei pruugi seda just muusikateoreetilise terminoloogia abil sõnastada, pigem pillimängu kaudu laval. Püüan siiski suunata kõiki õpilasi ka sõnastama seda, kuidas nad muusikateost mõistavad – mitte metafooride, vaid teaduskeele abil. Ka Eestis tuli tudengitel lisaks iganädalastele analüüsiharjutustele esseesid kirjutada. Küllap on interpreedi vaatenurk muusikateose analüüsile alati seotud küsimusega, kuidas teost esitada.
Oma eesti tudengite kohta võiksin öelda, et hea teoreetiline ettevalmistus on kõigil olemas, samuti musikaalsus, mis on ka muusikateadlase puhul väga oluline. Probleemiks osutus vahel hoopis see, et kuna mitmed pillimängijatest tudengid õpivad ja töötavad korraga, polnud neil ajapuuduse tõttu võimalik kõikidest loengutest osa võtta – koduste tööde tase ei saa aga paraneda, kui tudeng ei kuule, mida ja kuidas loengutes arutletakse. Samas, võrreldes oma ameerika ja eesti tudengite kirjutusoskust, tundub mulle, et Eestis on ehk rohkem analüütilist mõtlemist. Lisaks on siinsete õpilaste keelekasutus esseedes sujuv, ladus, loogiline, samamoodi ka nende muusikaline mõtlemine – arenenud ja iseseisev.

Interlude (Tempo di menuetto)
Prof. Sõmerile ning tema abikaasale tähendas kahekuine Eestis viibimine loomulikult ka üldisesse kultuuriellu süüvimist. Samal eesmärgil veetsid nad paar päeva ka Peterburis. Sõmerite kodu on pikka aega olnud New Yorgi ja Bostoni, Ameerika suurimate kultuurielu keskuste vahel – sealt ehk ka harjumus hoida end toimuvaga kursis. Vaimustusega räägib Sõmer Tallinnas nähtud draama- ja ooperietendustest, kunstinäitustest, kuuldud kontsertidest. Pianistide festivali raames õnnestus tal kuulata 12 kontserti, ülevaade neist on põhjalik ja täpne. Teatrilavastuste puhul rõhutab prof. Sõmer veel kord eesti keele kuulmise ja kuulamise rõõmu. Temaatika, teksti kõrgetasemelisuse ja näitlejate suurepärase töö tõttu jäid eredaimalt meelde Jaan Krossi “Vend Enrico ja tema piiskop” ja Madis Kõivu “Kui me Moondsundi Vasseliga...”. Samuti paelusid Molière’i “Don Juan” ning Harold Pinteri “Kojutulek”. Ka Mozarti ooper “Don Giovanni” ja Tubina ballett “Kratt” teenivad väga positiivse hinnangu. Vaid siis, kui esitan küsimuse Verdi ooperi “Don Carlo” eesti praeguse versiooni kohta, muutub Sõmer sõnaahtraks.
Vahetame teemat ja räägime kunstist: “Eestis vaatasime kokku 14-15 kunstniku näitust, eriti jäid meelde Tiit Pääsukese, Ado Lille, Jaan Elkeni, Valeri Vinogradovi tööd. Väga huvitav on näha, kuidas suured kunstivoolud on ka Eestis esindatud. Kuna nad jõuavad siia teatava hilinemisega, on siin olnud aega mõelda nende peale, neid isikupäraseks kohandada, inimlikumaks teha. Tihti esinevad suured voolud New Yorgis kuidagi robustselt ja toorelt... Küllap arvavad eesti kunstiinimesed (maalikunstnikud, muusikud, näitlejad jne.) vahel, nagu elaksid nad provintsis, liiga kaugel suurtest keskustest. Aga praegusel ajal võiks see olla pigem plussiks, kuna suurlinna tempo ja masendav surve, sealne inimmass ja pidev võistlus on tohutu. Kui siinne kunstnik end provintsi tajumisest häirida ei lase – nüüd on ju võimalus käia aeg-ajalt välismaal, vaadata, mis seal juhtub –, on selline eemalolek väga vabastav. Siin on võimalik eemalseisvalt vaadata, olemasolevat kõrvalpilguga näha ja analüüsida ning oma kunsti ehk just seetõttu läbimõeldumalt viljeleda.”

Épilogue (Animé)
Mis teeb ühest õppejõust inspiratsiooniallika, suure algustähega Õpetaja? Laialdased teadmised? kõrged nõudmised eelkõige enda suhtes? võime vastata küsimusele? suhtumine õpetatavasse ainesse? Kõike seda, antud juhul lisaks ka armastus ja austus muusika vastu. Avo Sõmer on Õpetaja.
Ettevaatlikult uurin, mis saab edasi, pärast USAsse naasmist. Professor Sõmer kavatseb muidugi jätkata “oma pensionipõlve nautimist”, ühtlasi tahaks ta taas eesti keeles kirjutada. Ja siis saangi vastuse, mida ootasin – võib juhtuda, et mõne aja pärast on Avo Sõmer uuesti Eestis õpetamas. “Kui mind vajatakse,” lisab ta endale omasel tagasihoidlikul moel.
Jah, kahtlemata vajatakse teda.

KAIRE MAIMETS,
EMA muusikateaduse magistrant