_{Arhitektuurinäitus Rotermanni soolalaos kuni 14. IV.}

Näitus annab ülevaate Tallinna linna planeerimisest viimasel sajandil, keskendudes kesklinna ja kahe peaplatsi – Viru ja Vabaduse väljaku kujunemisele. See ei ole poliitiline näitus. Ühelegi arhitektuursele ideele ei ole antud tänasest päevast mõjutatud hinnangut. Kõik projektid räägivad oma ajas ise enda eest.
Linna üldplaan – linna arengu alus
Tallinn hakkas tormiliselt arenema XIX sajandi lõpukümnenditel koos majanduse arenguga Venemaal. Rajati Peterburi – Tallinna raudteeliin, tööd alustasid Dvigateli, Fr. Krulli ja Volta suurtehas. Linnaelanike arv kasvas jõudsalt ja XX sajandi esimesel kümnendil lähenes see sajale tuhandele. Vastavalt tollastele seadustele pidi nii suurel linnal olema üldplaan. 1913. aastal kuulutaski Tallinna linnavalitsus välja Suur-Tallinna üldplaneeringu arhitektuurivõistluse. Võistluse üks osas oli linna kasvuperspektiivi määramine. Võitjaks kuulutatud arhitekt Eliel Saarinen, kes oli ka võistlustingimuste väljatöötamisel konsultandiks, nägi ette Tallinna kasvamist lähima paarikümne aastaga kolmesaja tuhande elanikuga suurlinnaks. Prognoos ei olnud utoopiline. Jälgides hilisemat ajalugu, näeme, et kui 1940. aastal sai Tallinnast jälle suure Vene impeeriumi sadama- ja tööstuslinn, siis nähti ette linna kiiret kasvu poole miljoni elanikuga linnaks. Teise maailmasõja järel kujunenud olukorras nähti ette elanikkonna kasvu 300 000 – 350 000 lähema 25 aasta jooksul. See prognoos osutus ka reaalseks. Tõenäoliselt oleks Eliel Saarineni pakutud linna kasv teostunud, kui poleks alanud I maailmasõda.
Eesti Vabariigi väljakuulutamine 1918. aastal ja I maailmasõda tegid korrektuuri Tallinna arengusse. Kuigi veel 1922. aasta linna ehitusplaanis nägi arhitekt Eugen Habermann ette Tallinna kasvu 300 000 elanikuni (toetudes Eliel Saarineni projektile). Muutunud poliitilises ja majanduslikus situatsioonis oli see selgelt üle pakutud – Euroopa suhteliselt vaese väikeriigi pealinna areng oli palju tagasihoidlikum.
Nõukogude võimu periood (1944 – 1991) lõi linnaplaneerimisele hoopis uued tingimused. Muutunud omandisuhted (maa kuulus ainult riigile) andsid vabamad käed arhitektidele. Tallinn on kasvanud kõige rohkem just nõukogude võimu perioodil. See oli kõige pikem võimuperiood XX sajandil üldse ja sellest tingituna on plaanidest ka kõige rohkem realiseerunud. Samas piiras üleliiduliste ametkondade ja sõjaväe tahe kavandatu elluviimist. Paljud linnaehituslikud plaanid (linna avamine merele Tallinna sadama piirkonnas) jäid realiseerimata just sõjaväe ja üleliiduliste ministeeriumide jäikuse ning kohalike huvidega mittearvestamise tõttu.
Viimased kümmekond aastat iseseisvat Eesti riiki on pööranud kõik pea peale. Järjekordselt muutunud majanduslikud tingimused ja taastatud eraomanduslikud suhted on andnud tõuke Tallinna jõuliseks arenguks. 1999. aastal valminud uus üldplaan fikseeribki peaülesandena Tallinna konkurentsivõime tugevdamise turumajanduslikus situatsioonis.

Väljak linnaruumi sõlmpunktina
Linna ehitusplaanide väljatöötamisel on tähtis osa linna keskosa ja peaväljakute väljaehitamisel. Väljakud on transpordi sõlmpunkt, nende ümber koondub ühiskondlik elu. Poliitiline võim realiseerib väljakutel oma võimsust. Sellest lähtuvalt on pööratud kogu aeg suurt tähelepanu Tallinna keskosa väljaehitamisele.
Vabaduse ja Viru väljak on kujunenud läbi sajandi, muutunud on nende funktsioon ja tähtsus linnaruumis. Kuigi Vabaduse väljak on tekkelt varajasem, on Viru väljaku väljaehitamisega olnud seotud suuremad plaanid. Eliel Saarineni Suur-Tallinna projekt nägi ette rajada kogu linnas väljakute ja tänavate süsteem, mis kulgeks piki väljakujunenud liiklemissuundi. Linna tsentrum oli planeeritud Viru väljaku kohale ja koosnes kahest väljakust – Raekoja ja Kolme Lõvi väljakust, mida ühendaks uus rajatav raekoda. Raekoja projekti saamiseks korraldati 1912. aastal arhitektuurivõistlus, mille võitis arhitekt Aleksander Jaron. Kuid raekoda kavatseti ehitada siiski Eliel Saarineni projekti järgi, mis lahendas terviklikuna ka ümbritsevate väljakute süsteemi.
Eesti Vabariigi (1918 – 1940) perioodil jätkati uue raekoja ehitamise planeerimist samale kohale. Toimus uus võistlus (1936/1937). Pärast pikka avalikku arutelu otsustati raekoda ehitada Edgar Johan Kuusiku projekti järgi. Projekt valmis 1938. aastal, kuid ka seekord segas ehituse alustamist maailmasõda. Samal ajal oli Vabaduse väljaku tähtsus tõusnud riigi silmis oluliselt. Vabaduse väljakust oli kujunenud riigi paraadplats. Sinna kavandati Vabadussõja monumenti koos kogu väljaku suurejoonelise väljaehitamisega.
Stalinismi ajal (1944 – 1954) tegeldi taas peamiselt Viru väljaku alaga. Nõukogude võimu suurust ja võitu II maailmasõjas ülistavate ideede tarvis jäi Vabaduse väljak kitsaks. Nii asutigi kohe 1944. aastal uut keskväljakut planeerima ja rajama. Korraldati mitu arhitektuurivõistlust peaplatsi planeeringu, sinna rajatavate võidumonumendi ja Nõukogude Maja projekti saamiseks. Väljakut hakati arhitektide Otto Keppe, Voldemar Meigase ja Anton Soansi kava järgi ka ehitama. Jõuti ehitada Eesti Energia maja, kaubamaja, mõned elumajad Narva maanteel ja Gonsiori tänava alguses, kuid tähtsamate hoonete rajamine venis. Kuidagi ei leitud õiget lahendust suurte ideede kajastamiseks. Pärast Stalini surma toimunud muutused kogu nõukogude riigi elus katkestasid ka väljaku rajamise plaanide elluviimise.
1960. aastad olid murrangulised ka Viru väljaku arengus. Paraadplatsist sai avaliku elu ja ärikeskus. 1964. aastal otsustati ehitada Viru väljakule Inturisti hotell, postimaja, Teenuste Maja. Väljakule pidi rajatama ka mitmekorruseline parkla. Kogu poliitiline tegevus – paraadid, miitingud – koondus Vabaduse väljakule ja rajatavasse memoriaalkompleksi Maarjamäel.
1968. aastal valminud Tallinna uus generaalplaan tõstatas taas kogu kesklinna planeerimise küsimuse. 1969. aastal valmis Mart Pordi ja Malle Meelaku Tallinna keskosa hoonestamise eksperimentaalprojekt, millele järgnes 1972. aastal üleliiduline kutsutud arhitektuurivõistlus Tallinna keskosa planeeringu saamiseks. Selle tulemusena valmis 1981. aastal kesklinna detailplaneerimisprojekt (arhitektid Dmitri Bruns, Toivo Kallas, Raine Karp, insener Hain Karu). Kümme aastat pärast konkurssi tunnistati projekt liiga suuri muudatusi nõudvaks ja mitteotstarbekaks. 1984. aastal valmis uus projekt (arhitektide töögrupp Irina Raua ja Ignar Fjuki juhtimisel), millele oli iseloomulik põhimõtteliselt uudne lähenemine – keskkondlikkus ja inimsõbralikkus.
Eesti Vabariigi taastulek tõi kaasa järjekordsed muudatused väljakutel. Väljakute planeerimiseks on toimunud mitmed arhitektuurivõistlused. Praegu on Viru väljak muutumas äri- ja kaubanduskeskuseks (detailplaneering 1998, arhitektid Vilen Künnapu ja Ain Padrik) ning taas on plaanis need täis ehitada. Vabaduse väljakuga seostatakse riiklike esindusfunktsioone ning räägitakse Vabadussamba ehitamisest.