Paljudes Eestimaa kodudes on mõni foto või postkaart, mis kannab pealkirjas toodud nimega templit. Kindlasti on neidki kodusid, kus raamaturiiulil sama autorinime kandev fotoõpik või fotoalbum “Eesti sõnas ja pildis”. Ja kui küsida, keda teatakse nimetada eesti fotoajaloost, algab nimekiri enamasti nimega Parikas, osa teab lisada ka vennad Parikased, mõni mäletab ehk eesnimesidki. Selle maagilise firmamärgi Foto Parikas taga olid vennad Georg Johannes ja Peeter Parikas. Kaks täiesti erinevat loojat, vastandliku iseloomu ja elusaatusega meest.

Georg Johannes sündis 30. oktoobril 1880 Järvamaal Alliku mõisas veskirentniku pojana. Haridusteed alustas ta Laeva külakoolis, järgnesid Pilistvere kihelkonnakool, Viljandi linnakool ja Bormann-Heine eragümnaasium, mille lõpetas 1899. Vanemate kindel soov, et ta oma tuleviku põllu- ja metsamajandusega seoks, määras ka mõneks aastaks Georg Johannese elu, ta töötas mõisates rentniku-praktikandina. Sajandi lõpus tutvus ta lähemalt fotograafiaga, peamiseks nõuandjaks ja juhendajaks oli tulevane Tartu linnaarhitekt Arved Eichhorn.
1904. aasta mõjutas oluliselt mõlema venna saatust – kõigepealt isa surm, mis tõstis Georg Johannese pere eest vastutavaks, seejärel Peetri raske kopsuhaigus ja sellele järgnenud operatsioon. Georg Johannese esimene foto “Vastseliina lossi varemed” avaldati saksakeelses aastaraamatus “Heimatstimme”.
Peeter sündis 16. aprillil 1889 Pilistvere kihelkonnas Kahalas. Haridustee algas Põltsamaal Pucki erakoolis ja jätkus Eesti Aleksandri koolis. Kopsuhaigus ja sellele järgnenud kurnav operatsioon katkestasid edasised õpingud.
Georg Johannes jätkas esialgu tööd mõisates rentnik-praktikandina. Peeter aga siirdus pärast kosumist ja fotoalaste algteadmiste omandamist Tallinna, kus ta 1909. aastani töötas abilisena A. Jurichi ateljees. Võib julgelt spekuleerida, et juba sel ajal liikusid vennad ühise eesmärgi – oma fotoäri poole. Võimalused end Eestimaal täiendada olid 1909. aastaks ammendatud ning Peeter siirdus pikemale õppereisile Saksamaale. Kõigepealt õppis ta Berliini fotograafia kutsekoolis (Stadtische Fachschule für Photographen), seejärel Lette ühingu fotograafia õppeasutuses (Photographe Lehranstaltdes Lette Bereins), vahepeal õuefotograaf Erwin Rauppi ühe assistendina. Seejärel sõitis ta Münchenisse, kus läbis meistrikursuse (Lehr- und Derfuchs – Unstalt für Photographie, Chemigrafie Lichtdruch und Grawüre zu München) ning jätkas õppereisi tuntumate fotograafide ateljeedes, kus võis vastava õppemaksu tasumisel praktilisi oskusi viimistleda.

Fotoateljee loomine
1910. aastaks oli Georg Johannesel vajalik algkapital kogutud, Peeter aga saanud oma aja parima ettevalmistuse. Ka vajalikud sidemed olid sõlmitud ning vennad kolisid alaliselt Tallinna. Ühine eesmärk realiseerus 25. oktoobril 1910, mil Eestimaa kuberner andis vendadele tunnistuse ja loa ateljee ning kirjastuse avamiseks aadressil Kuninga t. 1.
Ateljee loomisel ostsid Parikased fotograaf Spindleri endise äri koos hulga ülesvõtetega, aja jooksul omandasid vennad rea eelkäijate negatiive, nende seas parun Hucne, von Nassadeni, H. Tiidermanni, vendade Kristinite, Vändra fotograafi J. P. Mihkelsoni ja paljude-paljude teiste kogud koos autoriõigustega. Enamus neist oleks võinud hävineda, nüüd aga võib neid näha Parikaste fondides üle Eesti.
Eelkõige olid Parikased siiski fotograafid. Firma kandis nime Foto Parikas (kasutati veel kummitemplit Parikas). Kogu säilinud arhiivis pole ühtegi negatiivi ega fotot, mis oleks teisiti signeeritud. See on ka mõistetav, alustati ju firmamärgi kujundamist peaaegu nullist ning vahetegemine autorsuse järgi oleks tavakliendi vaid segadusse ajanud. Kui aga firmamärk juba kindel ning garanteeritud, oleks selle lõhkumine olnud veelgi mõttetum. Ning kui rääkida vaid ateljeetöödest, siis vähemalt esialgu valmisid need mõlema venna osalusel. Peeter oma avatud loomu, hea suhtlemise ja seltskondliku natuuriga sobis ideaalselt ateljeefotograafiks. Tema areng on ajas jälgitav, põneva portreemeistrina valmis paraadportreede kõrval ka mängulisi, isegi riukalikke ülesvõtteid. Temast kujunes firma kvaliteedimärgi nähtav osa. Georg Johannes oma talupoegliku põhjalikkuse ja rahuliku pedantsusega töötas laboris. See on fakt, et ta ise ühtegi portreed ei pildistanud, pidades just seda tööd endale vastuvõetamatuks. Nii kujundas tema firma kvaliteedimärgi peidetuma, ent samas väga olulise osa. Selline koostööidüll ei kestnud kaua.
Peeter vajas tähelepanu, suurt rõhku pani ta atraktiivsusele, seltskondlikule elule. Nii alustas ta kõikvõimalike ürituste, koosviibimiste, vastuvõttude jäädvustamist. Estonia teatris oli ta igapäevane külaline ja ikka koos fotoaparaadiga. Tema pildistatud etenduste, lavakujunduste, rollide ja näitlejate fotod on eesti teatriuurijatele hindamatuks allikaks.

Kogu Eesti jäädvustamine
Lisaks tavaklientidele, keda aastast aastasse aina juurde tuli, alustasid vennad pikemaajalist projekti, et jäädvustada kõik Eesti riigi-, kultuuri- ja avaliku elu tegelased. Selleks saadeti välja nimelised kutsed, millest keeldumine ei tulnud kõne allagi.
Georg Johannese teema oli arhitektuur, sellele lisandusid maastikuvõtted, inimeste eluolu. Ta oli jaganud Eesti tsoonideks, mida ta vaid talle omase põhjalikkusega “kammis”, jäädvustades praktiliselt kõike. Võiks ju arvata, et vaated on oma realistlikkuses igavad. Aga ei, neis on peetud tähtsaks kompositsiooni tasakaalustamist, valgusefektide tabamist ning võimaluste piires teravussügavustega mängimist.
Nii võibki öelda, et vendade tandem jäädvustas elu eri valdkondi teineteist täiendades, andes tulevastele põlvedele küllaltki täpse ülevaate elust Eestis ajavahemikul 1910 – 1940.
Eraldi vajab esiletõstmist vendade firma teine tegevussuund – kirjastamine. Selle ärisuuna firmamärgiks kujundasid nad J. P. Parikas ja taas oli tegu ühise tegevusega. Eks selles töös oligi mõlema osalus hädavajalik, sest eesmärk oli üks – nende kirjastatud teosed peavad olema parimad. Nii see tükk aega ka oli.
Juba 1911. aastal anti välja fotoõpik “Fotograafia õpperaamat”, mis osutus nii edukaks, et anti välja lõpuks neljas trükis. Lisaks ilmus aastate jooksul rida erinevaid fotoõpikuid (“Väike fotoamatöör”, 1924; “Fotoamatöör”, 1929; “1-he tunniga fotograaf”, 1931). Õpikuga saavutatud tuntust kinnistasid Parikased arvukate temaatiliste postkaartide kogudega, riigi- ja kultuuritegelaste vaatekaartidega ning kahe fotoalbumiga.
1920. aastal tähistati Tallinna 700. juubelit ning vennad koostasid kolm ühesugust albumit, igas 25 originaalfotot, ning toimetasid need Londoni Eesti Saatkonna kaudu Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa presidendile ning Suurbritannia kuningale.
1923. aastal valmis suurteos “Eesti sõnas ja pildis”, kus Eestit tutvustati eesti, inglise, prantsuse ja saksa keeles, illustreerimiseks lisati arvukalt fotosid. Just see fotokeel oli mõistetav paljudele ning visuaalne avastus nii mõnelegi. Kui siia lisada riigi ükskõiksus sellise teose kaasfinantseerimisel, võib vaid imestada vendade riskivalmidust, mis lõpuks kuhjaga end õigustas. Album tuli välja anda lisatrükis ning oleks tänaseski päevas avastuseks.
Vennad Parikased tegid enesereklaami kõrvalt ära suure töö Eesti teadvustamiseks nii postkaartide näitusmüükidega erinevates Euroopa linnades kui ka albumite levitamisega. Kui sellele loetelule lisada unikaalsed fotod Vabadussõjast, mida sõja algusest peale jäädvustas Georg Johannes, hiljem ka Peeter, võikski nende tegevusele joone alla tõmmata. Aga ei.
Üsna loomulikuks vist võib pidada vendade huvi kandumist hetke säilitamiselt “liikuvatele piltidele”. Kampa astuti vendade Märskadega ning 10. septembril 1920. aastal registreeriti Estonia-Film. Plaanid olid grandioossed kuni regulaarse filmitööstuse rajamiseni välja. Tipuks jäi fotoalbumi populaarsusest indu saanud 1924. aastal valminud ülevaatefilm “Filmikaameraga läbi Eesti”. Selle menu ulatus raja tahagi.
Fotoklubi asutamine
1920. aastad olid vendadele triumfaalsed, oli tehtud tööd ja jätkati samas vaimus. Tuntus ja populaarsus kasvas ning ka majanduslik seis paranes. Konkurente ei peetud võrdväärseks. Arutelud fotost kui kunstist, mitte vaid leivateenimise võimalusest sidusid vendi aina enam amatööridega, kelle otsingud olid leidnud laia kõlapinda. 18. veebruaril 1921. aastal loodigi vendade initsiatiivil Eesti Foto-Klub (EFK), kuhu kuulusid veel fotokunstnikud-amatöörid J. Mülber, R. Olbrei, H. Vanaveski, A. Thomson jt. Klubi peaeesmärgiks seati fotonäituste korraldamine. Koos käidi ja näitusi korraldati Parikaste ateljees. Klubiline tegevus algas hoogsalt, korraldati klubisiseseid, rahvusvahelisi näitusi, Soome-Eesti maavõistlusi fotograafias.
Kogu selle välise edukuse juures ei arvestanud vennad aga reaalset olukorda, et ka teistel tegijatel oli oma arvamus, nägemus fotograafia arengust. Need teised olid aga paraku isikupärased fotograafid ja kriitika Parikaste küllalt enesekesksele tegevusele aina kasvas.
Nii ilmuski 1926. aastal Parikaste senises tegevuses esimene tõsine konkurent – klubiliikme Harry Malmi toimetamisel trükiti “Eesti Foto Almanak”. See aga vendadele ei meeldinud. Väliselt viisakad, vaoshoitud ütlused viisid konfliktini, mille tulemusel võimukamad tegijad astusid EFKst välja ja organiseerisid 1928. aastal Tallinna Fotoklubi (TFK). See oli vendadele ootamatu ja ebameeldiv, ent nad ei loobunud käestlibisevast juhtpositsioonist. Amatööride isepäisus asendati professionaalide ühiste reglementeeritud õigustega. Peeter äratas varjusurmast Päevapildikunsti Ettevõtjate Ühingu, mis 1931. aastal reorganiseeriti Eesti Meisterfotograafide Ühinguks (EMÜ).
Kuid allakäiku see ei peatanud, ühing fikseeris kindlalt elukutseliste fotograafide õigused ja kohustused, mis tegelikkuses eemaldusid fotograafia loovusest ning kunstilisusest. Jäi vaid argipäevane fikseerimine ja leivateenimine. Välisele allakäigule lisandus veel vendade omavaheliste suhete teravnemine. Endisaegade koostööst ei saanud juttugi olla. Ateljees töötas vendadest vaid Georg Johannes, Peeter nautis Estonia-Filmi hästimakstud direktori kohta. Võlad aga kasvasid ja 1932. aastal lahvataski krahh, kuulutati välja Estonia-Filmi pankrot ja Peetri tulevik oli üsna tume.
Omavahelistele vastuoludele vaatamata aitas Georg Johannes olukorda lahendada, ta võttis võlad enda kanda ja vormistas Peetri fiktiivselt ateljeesse tööle. Ent vennad vältisid üksteist elu lõpuni. Mõlemad elasid kuidagi oma elu ja üritasid mitte kontakteeruda.

Negatiivid jäid terveks
1940. aasta natsionaliseeris kirjastusäri ja pangaarved. Esimene koosnes ühest kirjutuslauast, teine aga üksnes nullidest. Tööd ateljees lubati esialgu jätkata. 9. märts 1944 oli pea viimaseks tärminiks firma Foto Parikas tegevuses. Pärast õhurünnaku esimest lainet jooksis Georg Johannes Hariduse tänavalt, kus ta elas, ateljeesse Kuninga tänaval. Maja sisemus juba põles, pommitabamust maja õnneks ei saanud. Perekond ja sõbrad leidsid Georg Johannese hommikul trepilt, põhiline väärtus – negatiivid, olid aga päästetud. Hävinud oli osaliselt ateljee ja labori sisustus, arveraamatud ja raamatukogu. Peetrile oli see märguandeks, septembris asus ta koos perega laevale ja algas pagulaselu Rootsis.
Sõja lõppemise järel lubati Georg Johannesel esialgu jätkata tööd ateljees, kuni see 1949. aastal uue võimu poolt natsionaliseeriti.
Kolmekümneaastase tegevuse tulemuseks oli negatiivide omalaadne ikonograafiline arhiiv, mis sisaldas enam kui 20 000 erinevat portreed. Teist sellise mahuga autorikogu eesti fotoloos ei ole. 1949. aastal oli see unikaalne kogu määratud füüsilisele hävitamisele. Neid hoiti esialgu Tallinna erinevates keldrites ja kui niiskus ei jõudnud kõike rikkuda, otsustas “kompetentne komisjon” need hävitada. Õnneks aga läks Parikaste sõpradel korda “seltsimehed” üle trumbata, kogud varastati lihtlabaselt ja paigutati kindlatesse kohtadesse.
Parikaste arhiiv on jaotunud üle Eesti, suuremad kogud asuvad Tartus Kirjandusmuuseumis, Tallinnas Linnamuuseumis, Teatri- ja Muusikamuuseumis, Ajaloomuuseumis.
Pärast 1949. aastat kuulus ateljee Teatriliidule ja Georg Johannesel lubati seal edasi töötada. Juulis 1958 tunnistati ta esimese grupi invaliidiks: ta põdes kopsuvähki, mille piinadest Georg Johannes Parikas vabanes 22. oktoobril 1958.
Venna surmast sai Peeter teada ajalehest. Ta töötas Drottingholmi Lossiteatri muuseumi fotolaborandina, kuni ta 1966. aastal pidulikult pensionile saadeti. Selle ajani ta keeldus Rootsi kodakondsusest, nüüd ei olnud enam valikut. Elu kulges vaikselt, kuni 6. juulini 1972, mil lahkus ka viimane firma Foto Parikas esindaja, Peeter Parikas.
Vendade Parikaste postkaardid on praegu Kiek in de Köki VI korrusel välja pandud.