Vladimir Lissovski, Valeri Issatšenko. Nikolai Vassiljev, Aleksei Bubõr.
Sankt-Peterburg 1999.

Sankt-Peterburgis ilmus monograafia tallinlastele hästi tuntud vene arhitektidest Nikolai Vassiljevist (1875 – ?) ja Aleksei Bubõrist (1876 – 1919). Monograafia autorid Vladimir Lissovski ja Valeri Issatšenko on vene nn. põhjamaise juugendi (severnõi modern) uurijad ja propageerijad. Raamat on mõeldud laiale lugejaskonnale, ladusalt kirjutatud, kaotamata teaduslikku kaalu. Kahju ainult, et autorid kirjutavad Tallinna nime ühe n-iga. 1999. aastal oleks võinud seda vältida.
See XX sajandi juugendi omapärane haru, mis on seotud Peterburi ja Karjala ranniku kuurortidega, lähtub Skandinaaviamaade, eriti Soome rahvusromantilisest arhitektuurist ja selle peamiste esindajate Herman Geselliuse, Armas Lindgreni, Eliel Saarise ning Lars Soncki loomingust. Tugeva rahvusliku aktsendiga paralleeli põhjamaisele juugendile leiame läti sajandi alguse arhitektuuris, selle peamiste esindajate Janis Alksnise, Eiens Laube, Konstantins Pekšensi, Aleksandrs Vanagsi ehitustes. Eestisse jõudis põhjamaine juugend eespool mainitud vene arhitektide, Karl Burmani Pirita Kalevi Seltsimaja (1912, hävinud) ja esinduslike üürimajade kaudu.
Vene arhitektuuriajaloolased ignoreerisid põhjamaade juugendit viimaste aastakümneteni peaaegu täielikult. 1920. aastate vene avangard ja uusklassitsismi stalinistlik variant eitasid juugendit. Põhjamaise juugendi tähtsamad liidrid Fjodor Lidwall ja Nikolai Vassiljev emigreerusid, mis Nõukogude Liidus tähendas ka nende nimede kadumist erialase kirjanduse lehekülgedelt.
Meid huvitab põhjamaine juugend eeskätt sellepärast, et Aleksei Bubõr ja Nikolai Vassiljev tõid Eestimaa sajandi alguse juugendisse omapärase ja kõrgetasemelise aktsendi. Nende loomingule omased raskepärased, skulptuursed hoonemahud, rikkalik liigendus ärklite, erikujulised aknad, fassaadide kivist rusteeritud kvaadrid ja teised kujunduslikud detailid seostuvad ettekujutusega karmist põhjamaisest arhitektuurist, millele on omane ka muinasjutuline, eepiline hõng. Võiks isegi väita, et Bubõri ja Vassiljevi ehitused Tallinnas esindavad rahvusromantilist arhitektuuri ilmekamalt kui selle suuna algatanud soomlaste omad – teater Estonia ja hoone Pärnu maantee 10 iseloomustavad pigem sajandi esimese aastakümne lõpu rangemat, tasakaalukamat uusklassitsistlike sugemetega juugendit.

Funktsionaalne Aleksei Bubõr, loominguline Nikolai Vassiljev
Meieni jõudis Bubõri ja Vassiljevi ühislooming. Tegelikult on need arhitektid küllaltki erinevad. Aleksei Bubõr on Peterburi Tsiviilinseneride Instituudi kasvandik – praktik, kes on püstitanud arvukalt Peterburi esinduslikke rahvusromantilises laadis üürimaju isegi viimastel Esimese maailmasõja eelsetel aastatel. Tema rahvusromantilist laadi tuleks eelkõige iseloomustada terminite “uusklassitsism” ja “palladiaanlus” kaudu. Bubõri hooned on läbimõeldud funktsionaalse lahendusega.
Nikolai Vassiljev, kes pärast õpinguid Peterburi Tsiviilinseneride Instituudis lõpetas Peterburi Kunstiakadeemia arhitekt-kunstnikuna (1904), oli põhiliselt võistlusarhitekt. Vassiljev eelistas arhitektuurilisi võistlusi, mis tõid talle arvukalt esikohti, kuna seal pääses maksvusele erakordne loominguline fantaasia, kõrge graafiline kultuur. Ta projektid kajastavad juugendi erinevaid variante, alates rahvusromantismist ja lõpetades uusklassitsismile läheneva hilisjuugendiga. Uusvene stiilis arhaiseerivad Roerichi vaimus kirikute projektid on viimati nimetatu ilmekad näited. Esimese maailmasõja aegsetes projektides avaldus isegi teatud gigantomaania. Tema võistlustöö 1906. aastast Ušakova üürimaja kuulub XX sajandi alguse arhitektuursete fantaasiate tippude hulka.
Bubõr ja Vassiljev alustasid koostööd üürimajaga Aremjannaja 11 (1906-1907). See hoone kuulus Bubõrile, kelle büroo ka seal asus.Selle fassaadikujunduses avalduvad kõik põhimõtted, mida leiame nende arhitektide Tallinna ehitustes. Koostöö kestis peamiselt aastatel 1906 – 1912, pisut ka varem ning hiljem. Samadel aastatel projekteerisid nad samuti koos teiste juhtivate Peterburi arhitektidega, näiteks Iljini ja Dmitrijeviga.

Koostööaastate tähtsamad
ehitised Tallinnasse
Monograafia leheküljed 98 – 120 on pühendatud kahe arhitekti panusele Tallinna arhitektuuri, aluse pani selleks Tallinna Saksa teatri võistlustöö (nüüd Draamateater, valmis 1910). Sellele järgnes Estonia teatri ja kontserdihoone võistlusprojekt (1908-1909). Viimase puhul konkureerisid nendega soomlased Armas Lindgren ja Vivi Lönn. Mõlema kollektiivi teine variant valmis 1909. Võistluse ürii eelistas Lindgreni-Lönni lahendust. Monograafia autorid Vladimir Lissovski ja Valeri Issatšovski kirjutavad: ““Estoniale” reserveeriti krunt Saksa teatri kõrvale. See andis arhitektidele võimaluse stiililiselt ja kompositsiooniliselt ühendada mõlemad hooned, pannes sellega aluse ühtse arhitektuurilise lahendusega linna esinduslikule ühiskondlikule keskusele. Lindgren ja Lönn tegelikult sellist võimalust ei kasutanud. Mis aga puutub Vassiljevi ja Bubõri, siis nad loomulikult püüdsid jätkata oma projektis kompositsioonilist teemat, mida alustasid Saksa teatriga.” (lk. 107)
Kuid ei tahaks nõustuda monograafia autorite seisukohaga. 1912. aastal toimus Tallinna vene raekoja hoone projekti võistlus. Raekoda pidi paiknema praegusel Viru hotelli krundil. Bubõr ja Vassiljev esitasid arhaiseeriva rahvusromantilises laadis projekti, mille detailid kaudselt meenutasid Tallinna keskaegset arhitektuuri. Kui nüüd endale ette kujutada, et Tallinna keskuses domineeriksid kolm raskepärast monumentaalset, stiililt ühtset hoonet, siis tulemus oleks üsnagi küsitav. Just erineva arhitektuuriga hooned loovad siin omapärase ansamblilise terviku.
Mõlemad arhitektid saavutasid suurepärase tulemuse vabrikant Lutheri villa lahenduses Pärnu mnt. 67 (1910, praegune perekonnaseisu aktide büroo). See esinduslik villa on, vaatamata paljudele muudatustele ja remontidele, peremeeste vahetamisele, kahtlemata sajandialguse esinduslike eramute hulgas kindlalt esikohal. Väljapaistvaks saavutuseks on Lutheri mööblitehase masinatsehh Vana-Lõuna 39 (1912-13), mis kuulub XX sajandi alguse parimate tööstusarhitektuuri näidete hulka kogu maailmas. Sellega mõningat sarnasust leiame Nikolai Vassiljevi “uue passaai” kujunduses Liteinõi prospekt 57 Peterburis (1912-1913). Bubõr ja Vassiljev projekteerisid Tallinna Suur-Karja tänavale Lutherile esindusliku üürimaja (1910), mis jäi ehitamata. Kahju, et väga põhjalikust teoste nimekirjast on välja jäänud Tartu Saksa teatri võistlusprojekt (1909).

Juugendehitused vajavad
korrastamist
Monograafiast kerkib esile laiem probleem, mis on aktuaalne ka Tallinna puhul. Autorid rõhutavad, et sajandialguse hoonete remontide käigus korrastatakse sageli esifassaade, õuepool aga jäetakse hooletusse. Seda näeme esinduslike üürimajade Viru 4 (1913-1914) ja Raua 39 (1913) puhul. Õnneks Karl Burmani ja A. Perna projekteeritud äsja remonditud üürimajal Viru 4 korrastati eeskujulikult ka siseõu. Seda õue hindas kõrgelt ka meie arhitektuuriajaloolane Helmi Üprus, rõhutades õue piirava hoone fantaasiaküllust ja üldist romantilist meeleolu. Samas on aga üürimaja Raua 39 (K. Burman) õuepoolne fassaad kohutavas seisundis, ka esifassaad pole muide parimas korras. Selles majas elas aastatel 1913 – 1925 meie arhitektuuriklassik Karl Burman, talle pühendatud mälestustahvel paikneb maja seinal. Häbi! See on seda enam taunitav, et juugendi arhitektid panid rõhku kõikide fassaadide visuaalsele seostamisele ja ilmestamisele.