“Significatio” kui kammermuusika märk

“Significatio” – Eesti kammermuusikat. Ester Mägi, Lepo Sumera, René Eespere, Jaan Rääts, Peeter Vähi.
Kaia Urb (sopran), Janika Lentsius (flööt), Urmas Vulp (viiul), Henry-David Varema (tšello), Heiki Mätlik (kitarr). Helireissöör Maido Maadik.
© Heiki Mätlik, ERCD 030

Märtsis ilmus Heiki Mätliku eestvedamisel ning Eesti Raadio väljaantuna CD “Significatio”, millel kõlab eesti heliloojate viimase aastakümnendi kammermuusika. Album sai nime avaloo, René Eespere teose “Significatio” järgi ning märgilist momenti (signum’ märk’ ld. k.) toonitab ka plaadikujunduse üksik ajahambast puretud ruunikivirist. Tegelikult on see sümboolika kahetine, sest album on Ester Mägi loomingu keskne – Eespere plaadi alguses ning Vähi-Sumera-Rääts selle lõpus moodustavad eesti muusika grand lady helindeile omamoodi raamistuse. Seetõttu võib mõelda näiteks nii, et erinevalt ruunikivist ei hakka aeg Mägi teoseid niipea murendama. Aga kujutleda ka laiema fantaasialennuga, et rist on kahe vastandliku dimensiooni lõikumiskoht, keskpunkt, kuhu taevased ja maised jõuväljad lõpuks koonduvad. Laskumata siinkohal sügavamalt metafüüsilistesse spekulatsioonidesse, tuleb muusikast rääkides kõigepealt tõdeda, et enamik teoseid kõlab plaadil esmasalvestuses, välja arvatud Ester Mägi “Kolm miniatuuri” kitarrile, mida võib kuulda ka Mätliku plaadil “Homenaje” (Forte’ 1997).
René Eespere “Significatio” (1999, viiulile, tšellole ja kitarrile) monoodiline “avamonogramm” tõmbab oma ühemõttelise tõsidusega endale kohe tähelepanu (meloodia intervallika seostuks kasvõi Šostakovitšiga). Edasine kompositsiooniline arendus toetub kahele kujundiringile: juba mainitud ekspressionismimaigulisele ning vastukaaluks minoorselt diatoonilisele kompleksile, mis omakorda avaldub kahel kujul – hoogsa liikumisenergiana (meenutab pisut varajast Tüüri) ning meditatiivse hangumisena (à la Eespere ise). Tugev polüfoonilisus, liikumise ja vormi rõhutatult struktureerivate korduvate generaalpauside koosmõju – tähendusrikast muusikalist materjali on nii palju, et loost võinuks vabalt arendada veerandtunnise kompositsiooni. Seda pole autor millegipärast teinud, “Significatio” on täpselt poole lühem. Aga siinkirjutaja tahtnuks seda lugu küll pikemalt kuulata.
Jaan Räätsa Allegro op. 93 (1994) viiulile ja kitarrile eksponeerib viiulil tuttavlikult hoogsaid, “vivaldilikult” motoorseid episoode. Kitarrile on jäetud muidugi hoopis teine ülesanne – kujundada mitmekesiste faktuuri- ja rütmilahenduste kaudu harmoonilist (nii muusikalise kui esteetilise kooskõla mõttes) aluspõhja. Rääts paistab hindavat kontraste ja vastandusi – paiguti ilmub ka viiuli kõrges registris kirglikkuseni pingestatud melodism, millele Urmas Vulp on andnud vägagi sugestiivse värvingu. Teos on segmentse kompositsiooniplaaniga, nagu kaleidoskoobis vaheldub siin üks atraktiivne element, üks tähesähvatus teisega ning neist ükski ei jäta muusikalisse tähistaevasse pikemat arengukaart.
Täielik kontrast eelnevaga on Peeter Vähi “Kuujumalanna tants” (1996) soolokitarrile. Siingi on rütmil oluline roll, kuid helilooja heidab teose põhikujundile valgust mitmest rakursist. Punkteeritud rütmimoodul teeb läbi pika arenguteekonna ja muutumiste ahela, enne kui jõuab lõpukoputusteni vastu kitarri kõlakorpust.
Ülejäänud teosed plaadil on tsüklilised kompositsioonid. Lepo Sumera “Odaliskid” (1997/99) flöödile, kitarrile ja tšellole on sisuliselt neljaosaline süit, millest “Tantsiv odalisk” on vaadeldav tujuka kapritšona, “Laulev odalisk” monoodilise sarabandina (just karakterilt, mitte taktimõõdult), “Nukker odalisk” küsimuste-vastuste heitliku arietina ning tsüklit lõpetav (kuigi esimesena kirjutatud) “Vaikiv odalisk” sooloflöödi virtuoosse kadentsina. Janika Lentsiuse mäng on siin tähelepanuväärselt värviküllane ja nüansirikas, tõhusat soundilist toetust on ta saanud ka Maido Maadiku helireiilt.
Ester Mägilt kõlavad plaadil “A due” (1997) flöödile ja kitarrile, kaks romanssi (“Õnne algus”, “Mälestus”) sopranile ja kitarrile ning kaks laulu (“Öö”, “Silmil suletuil”) sopranile, tšellole ja kitarrile, “Kolm miniatuuri” kitarrile ning “Kadents ja teema” viiulile ja kitarrile. Kui võrrelda omavahel romansse ja laule, siis avaldub esimestes rohkem poeetilis-romantilist tundevärskust ning teistes muusikalisele poeesiale lisaks psühholoogilist sügavust. Seda toonitab ka Kaia Urbi esitus, sest romansside vaba mänglevus asendub lauludes kohati isegi ekspressiivsete intonatsioonidega.
Lõpetuseks ka pisut muusikavälist norimist. Esiteks – sõna “miniatüür”, mida nii plaadiümbriselt kui bukletist võib lugeda, pole eesti keeles olemas (vähemalt 1040-leheküljelise “Eesti keele sõnaraamatu” andmeil mitte). Kui Erkki-Sven Tüürile peaks kunagi ilmuma mõni väikest kasvu minia, siis võibolla see sõna tekib. Teiseks tunduvad bukleti tekstid liiga kiirustades, formaalselt ja pealiskaudselt kokku pandud. Kui mitte ühegi teose kohta pole ainsatki tutvustavat sõna, siis on see liig mis liig. Seda enam, et CD ise on kuulamapanev nii teoste kui teostuse poolest.