Andrus Kivirähk ja sotsialistlik realism

Andrus Kivirähk,
Rehepapp. Varrak, 2000. 200 lk.

Mees, kes on välja mõelnud Joosep Tootsi, Oru Pearu, Toomas Nipernaadi või Ivan Orava, väärib kõrget pensioni. Elutöö oleks nagu tehtud. Aga kui mees on kolmekümnene, mida siis peale hakata? Ja kui ka Nukitsamees, Poiss ja Liblikas või Kaelkirjak on valmis? Tammsaare kirjutas aasta enne surma, loorberipärg kaelas, “Põrgupõhja Uue Vanapagana”. Kivirähk on “Põrgupõhja”- aegsest Tammsaarest poole noorem. Ja ometi pistab ta juba oma Vanapaganaga rinda. Kuigi nende kahe raamatu kirjutamise vahel haigutab kuuskümmend aastat, tundub vanem just moodsam, äsjakirjutatu aga maavillasem, traditsioonilisem. Millegipärast on enamik kirjanikke enne Kiviräha pruukinud folkloorist vaid neile meelepäraseid osiseid. Tammsaaregi valab rahvausundist nagu kausist välja oma Vanapagana ja paneb ta õndsust otsima, ajades eesti ja juudi mütoloogia lootusetult segi. Vana tuuletallaja Kitzberg keerab Libahundi motiivi pea peale, teeb kunstsoerdist nürimeelsele maarahvale vastanduva õilishinge. Kalevipoeg on üldse üks veider, klaasi- ja potitükkidest kokkukleebitud asi. Kivirähk ei lähe liimile, tema ei otsi pelgalt üht või teist mütoloogilist tegelast, mida ülejäänutele vastandada. Kivirähk ei sori, vaid võtab aluseks eheda rahvausundi, midagi lisamata, midagi üle parda heitmata. Ei mingi kunstlugulaul, vaid tõeline eepos. Loe ja imesta! Kõik nagu tõde. Just selleks neid kratte, puuke ja muid elukaid tehtigi, et teiste tagant endale varandust krahmata. Mõlema eesti ajaga on ühel pool, need on Kivirähk juba “paika pannud”, nüüd on kord mõisaaja käes.
Loed ja kõik tuleb oma masenduses kole tuttav ette. Tahaks oma sõnadega korrata neid kirjandusloost tuttavaid lauseid a la : “Väljaotsa saunas pesitses viletsus”. Meenuvad kõik need Vilded, Liivid ja August Jakobsonid. Ja siis kõrvatagant veel mõned marksistlikud tarkused nagu talurahva sotsiaalne kretinism või kuidas see väljend nüüd oligi?
Kokku tuleb nii haletsusväärne pilt Eestimaa minevikust, et hakka või nutma. Kõik on nii tühi ja vilets, kõik nii rumalad ja vaesed. Heureka! Äkki tabad ennast nagu läbi udu meenutamas Maksim Gorki “Ema”. Samasugune tonaalsus, samad lõhnad, Sormovo nagu eesti küla, ainult et koos proletariaadi ja punalippudega. Meenub kuuldemäng Eesti Raadiost, kus ema Pelageja Nilovna mängis koduseks Jaan Poska lähisugulane Katrin Välbe.
Seal ta on, taas terendab sotsialistliku realismi algus! Nooremad inimesed on ära unustanud või õigemini pole teadnudki, mida kujutab endast niisugune elukas nagu sotsialistlik realism. Kuidas see oligi, positiivne tegelane arengus, kes raamatu lõpuks jõuab tõeni. Mäletan, kuidas kirjandusõpetaja selgeks tegi, et elanuks Tammsaare veel ühe aasta, olnud ta sotsialistlik realist valmis. Põrgupõhja Jürka lõi Kaval-Antsu maha. Samm veel ja Vanapaganast saanuks juunikommunist. Puudusid vaid seltsimees Karotamm või Käbin, kes teinuks lõplikult selgeks, kuidas asjad käivad, ja andnuks tapatööle mõtte.
Rehepapp lööb Vanapagana maha. Kiviräha Vanapagan on lihtsameelne olend, keda saab pussuhaisuga hinge asemel peibutada, aga eks ta ole ikka üks liigkasuvõtja, kurnaja. Terve talurahva elu on sms. Kivirähal (nüüd kehastun ma lõplikult ümber nõukogulikuks kirjanduskriitikuks) näidatud väljapääsmatuna, masendavana. Rahvas on oma enamikus harimatu (=loll), talunaised peavad pidu mõisaproua surikleitides ja nii edasi. Muidugi on mõisa varanduse ehk eksproprieeritu eksproprieerimine iseenesest üllas tegu. Varastada või eksproprieerida saab ikka sellelt, kel midagi on, mitte puruvaeselt. Sealt ei võta surmgi. Teoses on hulk rahva esindajaid, samuti ka musta mantliga mees, keda selline maailma näinud progressiivne klassiteadlik töörahva esindaja nagu Muna Ott röövib ja lollitab nagu vähegi suudab. Tema teab ilmselt marksistlikku tõde, et usk on oopium rahvale. Muidugi võib eeldada, et kodanliku eesti kapitalistliku kiskjalikkuse tingimustes ei saanud sms. Kivirähk Muna Oti asemel tuua tegelaseks sms. Kalininit Tallinna Masinatehasest juhtima võitlust kodanluse vastu. Ühtlasi on sms. Kiviräha teoses kujutatud mitmeid inimesi, kes lähevad oma klassivaenlasega koostööle (Kubjas Ants, kilter, aidamees ja lõpus ka Endel). Neid rahva huvide reetjaid tababki enamasti õigustatult hukk. Need leheküljed on sms. Kivirähal eriti ilmekalt välja tulnud. Teose nimikangelane Rehepapp kannab endas veel bolševismieelse sotsiaaldemokraatia hädasid. Tema on üks teose vanemaid tegelasi, kes ei suuda enam kõiges uueneva ajaga kaasas käia. Kuigi Rehepapp saab jagu Vanapaganast ja võidab katku, tunneb ta kaasa kurnajate käsilasele kubjas Antsule, kes on lasknud teha endale lumememmest krati, kes ei too talle head-paremat kurnajate või nende käsilaste varasalvest, vaid levitab oma mesilugudega kodanlist ideoloogiat. Rehepapi näol on tegemist põhiolemuselt ausa, kuid mõneti liiga lihtsameelse ja mitte lõpuni klassiteadliku tegelasega. Rein seevastu on ideoloogiliselt vähem ähmane kui Rehepapp. Ta viha mõisa vastu on täielik ja ehe. Ta hävitab oma salaabiliste elik ruudulises kotikeses peitunud pisikeste mustade mehikeste (loe sms. Kalinini Tallinna Masinatehase parteirakukese) abil reeturiks osutunud Endli. Kangelastest kõige kaugemale jõuab Jaan. Mõnetigi meenutab ta Pavelit Gorki “Emast”. Teose algul on ta kõige saamatum ja õnnetum. Teda kurnab nii oma rahvusest hallparun kui ka võõramaalasest mõisnik. Ja kui ta rahvale vaenuliku advokaadi suhtes käitub nagu klassiteadlikule tööinimesele kohane, saab ta peksa nagu Võllamäe Päärn. Ometigi ei kao tema õiglustunne ja õiglasema elu soov. Sms. Kivirähk laseb sulasel Jaanil võtta ennast teose lõpul kokku ning jõuda eesmärgile üsna ligi, et tõusta dialektilist arenguspiraali pidi järgmisele astmele. Ta astub välja klassivaenlase vastu (peksab peremeest), kasutab seda, milleks tal tuline õigus (sööb seepi) ja saab kokku armastatuga (kepib seni ülbena käitunud Luiset). Nii jõuabki Jaan “Rehepapi” heroilisel lõpuleheküljel üsna lähedale marksistlikule tõdemusele – Mida edasi teha? (meenutada Lenini teost “Mida teha?”). “Peremeest oli ta peksnud, Luiset keppinud, seepi söönud. Kõik ta unistused olid täitunud. Mis veel? … Temas oli veel küllaga nõiduslikku jõudu ja väge. Mida sellega peale hakata?
Õues tuli korraks päike välja – esmakordselt üle nelja nädala. Hele kiir tungis läbi sahvriakna ja valgustas Jaani turja. Siis puhus tuul pilved liikvele ja päike kadus.
Jaan istus ja jäi lõpuks magama.”
Vene muinasjuttudes on teatavasti hommik õhtust targem. Võis eeldada, et hommikul ärgates õmbleb ta punalipu ja läheb linna parteirakukese koosolekule.
Viimane lause jääb sms. Kivirähal kirjutamata, nii-öelda i-le täpp peale panemata. Üldiselt on sms. Kivirähk saanud hakkama suurepärase saavutusega. Kui arvestada ka seda, et tema tegelased on vabad kodanliku natsionalismi laastavast mõjust, et külakurnajaid ja ebateadlikku ning amoraalset elu on näidatud õiglases valguses, võib öelda, seltsimehed, aeg revolutsiooniks on küps. Kui te arvate, et see on üksnes vanaaegne mõisaelu jutt, siis te eksite. Siin on tormilinnulik revolutsioonisümboolika. Eesti sotsialistlik kirjandus on taassündinud.
Kui tulla sotsrealistlikust kujutlusest uuesti maapeale, siis miks ei võiks Andrus Kivirähk peale tänase ja eelmise eesti aja ning mõisaaja võtta ette ja kirjutada tõepoolest midagi sotsialistliku realismi laadis nõukogude ajast. See tuleks tal eriskummaliselt vahvalt välja nagu kõik, mille külge ta sõrmed senini puutunud. Aga ka New Yorki või Pariisi võiks Kiviräha saata, sest tal on haruharv omadus näha kõiki asju hästi isikupärase vaatenurga all, Kivirähka juba Hemingwayga segi ei aja.