Ühe linnaametniku lugu
Kunstfotograaf Johannes Mülberi
mitmepalgeline elu

See lugu ei räägi tänasest olupoliitikast, vaid hoopis kaugemast ajast ning üsna põnevast mehest selle keskel. Need, kes on eesti fotoajalooga vähegi kursis, teavad tema nime ja on ajakirjanduses seni ilmunud artiklite juures ka tema tööde reprosid või Tallinnas Raevangla fotomuuseumis ehk originaalegi näinud. See mees on Johannes Mülber, kelle entsüklopeediline määratlus oleks riigiteenistuja, fotokunstnik. Põhjalikumalt süvenedes avaneb meile mitmekihiline, parajalt mõistatuslik elu, mis väliselt möödus rutiinses, pea tähelepandamatus ja argises ametniku rütmis ning oleks sellisena ka ajalukku jäänud, kui poleks veel teist poolust. Tegemist on fotokunstnikuga, kes leidis oma isikupärase tee, oli enne Teist maailmasõda rahvusvaheliselt enim eksponeeritud ning tunnustatud eesti fotograaf.

Johannes Mülber (kasutas ka J. Madara ja J. Ohaka varjunime) sündis 19. detsembril 1889. aastal Tallinnas Toomgildi kojamehe Mihkel Mühlbergi ja Maria Matilde Mühlbergi (Lints) pojana. Tal olid õde Marie ja vend Aleksander. Lõpetanud 1905. aastal Tallinna Linnakooli, asus Mülber sama aasta augustist kuueteistkümneaastase noorukina tööle alamastme riigiteenijana. Enam kui kolmekümmend aastat korrektselt ja järjekindla visadusega töötades tõusis Mülber Linnade Liidu sekretäri ametikohale. Teenistuskäigu võib kokku võtta järgneva lühiloeteluga: 1905 – 1912 oli ta Eestimaa kuberneri kantselei ametnik, 1912 – 1920 Tallinna linnavalitsuse kantselei ametnik, 1920 – 1932 Eesti Linnade Liidu sekretär, 1932 – 1938 Tallinna linnaskretäri abi ja linnavolikogu ning linnavalitsuse sekretär. See on muljetavaldav karjäär, mille garanteeris Mülberi meeletu teadmistejanu, töökus ja usaldatavus.

Kunstiilma mõju
Linnakooli lõpetamise järel jätkas Mülber iseõppijana, tavagümnaasiumi programmile lisandusid peagi kunstiõpingud. Teadmisi kunstiajaloost, maaliteooriast, kompositsioonist, värvidest jms. kasutas ta oskuslikult oma hilisemas loomingus. Kahjuks on aga aeg algperioodi katsetused enesega kaasa viinud. Või sai neile saatuslikuks üliarenenud enesekriitika ja armutu täiuslikkuse taotlus, millest annab kujuka ülevaate Raevangla Fotomuuseumis hoiul olev Johannes Mülberi isikufond. Seal on 78 võistlusfotot, mis näitavad, kuhu kunstnik välja jõudis, ning rida katsetusi täis viltuminekuid, mis kõnelevad trotsist ja järjekindlusest.
Kas Mülber enne fotograafiat mõne teise kunstiliigiga tegeles, ei saa kindlalt väita ega ka välistada. Igatahes riigiarhiivis säilitatakse 1922. aastast pärit Eesti Foto Klubi (EFK) logo ühte võimalikku töövarianti, mille Mülber pidas siiski õigemaks tellida oma vennalt Aleksandrilt, kes sel ajal jätkas maaliõpinguid Pariisis. Kõigis seni ilmunud artiklites on rõhutatud Johannese puhul just venna olulist rolli kunstiilmaga suhtlemisel ning viljastavat mõju fotokunstnikuks kujunemisel. Ehkki sel õigupoolest polegi suurt tähtsust, kes keda mõjutas, olgu siin väikest mõltemisainet. Johannes oli Aleksandrist (1897 – 1931) kaheksa aastat vanem ja Eesti Kunstiseltsi liige juba 1909. aastast, sama seltsi juhatuses 1910 – 1914. Eelnenust palju olulisemaks pean aga arvatavat tolerantset, sõbralikku ja kultuurset “lastetuba” ning mõlema venna loomupärast andekust.
Mülber leidis end XX sajandi 20ndatel Euroopas valitsenud fotokoolkonnas – pitorealismis. See tundeline ja õrn maailm sobis talle. Eesti fotoajaloos annab just pitorealism meile esmakordselt põhjuse rääkida fotost kui kunstist. Varasema perioodi eesti foto polnud kehvem, ent tema funktsioon oli hoopis teine – tehti kvaliteetseid ateljeeülesvõtteid, etnograafilisi, ajalehe-, turismifotosid jne. Fotograaf oli vaid jäädvustaja, näitustele tehti olemasolevast pagasist sobivaim valik või pildistati kindlal teemal.

Ametnik, esteet ja boheemlane
Möödunud sajandi 20ndatel algas aga täiesti uus periood: pildistati spetsiaalselt näituste jaoks, fotograaf sekkus seni valitsenud tõetruudusesse. Samas algas ka fotoamatörismi võidukäik. Pööre oli küllalt jõuline ja sihikindel, seda tunnistab ka 1921. aastal loodud EFK, kus liikmeteks nii asjaarmastajad kui professionaalid ning kus algusest peale võeti fotograafia populariseerimise, näituste, konkursside, aga ka fotokursuste korraldamise suund.
Johannes Mülber oli EFK üks asutajatest, mõnda aega juhatuse esimees, üks aktiivsemaid näituste organiseerijaid, kursuste lektor ja loomulikult ka näitustel osaleja. Siit jõuamegi lähemale tema sisemaailmale. Argielus korrektne, tagaplaanile hoidev ametnik, fotograafias haritud, kultuurne tegija, ootamatult aktiivne eestvedaja, kes siiralt usub selle töö vajalikkusesse. Tema fotod on tehtud sügava, boheemlasliku kunstnikusilmaga ja lausa füüsiliselt on tajuda hingeõrnus. Ta ei ole vaid päevapiltnik, kes näeb ja seejärel vahendab nähtut, ettevaatlikult lisab Mülber oma subjektiivse kaemuse. Lummus, mis hingestab autori suhet kujutatavaga, on kui hele valguselaik kesk pilvi, märkamatult sulandume osaks igas pildis. See tundlik osasaamine on nii vahetu, siiras, et hetkil, mil lõpeb ulm, oleksime kui osa saanud aja servast mõõtmatus eluruumis.

Argielu poetiseerija
Johannes Mülber pildistas kõike: linna ja loodusvaateid, inimesi nende igapäevases elus ja töös, natüürmorte jne. Impressionistliku lõpptulemuse saavutas ta broomõli-tehnikas. See on niivõrd keeruline ja spetsiifiline fototehnika, et lähemalt seda siin ei kirjelda (seda tutvustab vendade Parikate “Fotograafia õpperaamat”). Lõppresultaat on alati etteaimamatu ning seetõttu ka iga valminud töö unikaalne ja kordumatu. Lisaks veel üks oluline eripära, mis aitab mõista Johannes Mülberi tööde erakordset edu maailma eri paigus. Pitorealistid läksid tavaliselt lavastuslikule teele: instseneeriti väljamõeldud, tihti mütologiseeritud stseene, kostümeeriti sõpru ja tuttavaid. Mülberi töödes selline moment puudub: vaataja tõmmatakse tavalistesse argisekeldustesse – turuliste, teetõrvajate, kalurite, lihtsate linnaelanike sekka. Autor tunneb seda elu, ta ei üritagi ilustada, ei sekku, on vaid mõtlik kõrvaltvaataja ja kui leiab motiivi, siis jäädvustab. Üks õnnestunumaid on tema turuliste seeria, ta ei kartnud inimest pildistada ka selja tagant. Tulemus on ootamatu, meie pilk ühtib kujutatu pilguga. Selliselt läbi komponeeritud broomõlitehnikas võtted olid möödunud sajandi 20ndatel maailma fotogaleriide maiuspalad. Need olid tugeva isikupäraga, temaatika diktaadist vabad, uudse mõttelaadiga tööd, mida toetasid vormiotsingud.

Lühike rahvusvaheline edu
Alates 1926. aastast osales Johannes Mülber arvukatel rahvusvahelistel fotonäitustel Eestis, Inglismaal, Prantsusmaal, Soomes, Belgias, USAs, Hispaanias jm. Pea igal näitusel võitis ta mõne auhinnalise koha ning mitmetes fotomuuseumites on hoiul mõni tema seni tundmatu töö.
See küps, aktiivne ja edukas periood kestis tegelikult vaid 1929. aastani. Impressionistlik foto oli kaotamas oma uudsuse võlu, sellega ka populaarsust. Märku andsid uued voolud, eelkõige 30ndate konstruktivism. Ka EFK kääris. Mülber ei soovinud vastuolude keerisega kaasa minna, temas puudus konfliktsus ning kui EFK 1929. aastal lõplikult lagunes, tõmbus ta fotoelus tagaplaanile. Ehkki see aeg polnud tema jaoks kindlasti kerge, lahkus ta ometi oma võimete tipul, küpse meistrina, väärikalt kõrvale astudes, intriigidesse laskumata. Lisaks süvenes kopsuhaigus, mis 27. juunil 1938. aastal kunstniku igaviku radadele saatis.
Johannes Mülberi lühike elu oli otsekui mitme erineva inimese oma. Tema looming mõjub mitte silmipimestava, vaid pehmendava sähvatusena valguse ja varju piirimail.

ÜLLE LILLAK