Vene kroonikate Jurjev oli tõenäoliselt siiski Tartu

Enn Haabsaare artiklis üritati tõestada, et Vene kroonikates 1030. aasta all suurvürst Jaroslav Targa tuudide vastu tehtud sõjaretkega seoses mainitud Jurjevi rajamine ei puudutavat sugugi Tartut, aga õigeks paigaks olevat hoopis Kiievist 70 kilomeetri kaugusel Rosi jõe ääres paiknev tänapäeval Belaja Tserkovi nime kandev linn. Ühtlasi andis autor mõista, et meie ajaloolasi olevat eksiteele viinud Ivan Groznõi (Julm), kes 1577. aastal hakkas esimesena seostama Jurjevi rajamist Tartuga, et õrst Jaroslav Targa tšuudide
G. F. Schlater. Tartu laat, 1852.

Samal teemal: Enn Haabsaar, “Kas Vene kroonikate Jurjev oli tõepoolest Tartu?”, Sirp 21. IX 2001.

Ligi tuhande aasta eest asetleidnud sündmusi on tänapäeval täpselt rekonstrueerida üsnagi keeruline, sest kirjalikke teateid on säilinud väga vähe ja arheoloogilisi leide suhteliselt raske tõlgendada. Ometi leidub mõningaid andmeid, mis Jurjevi rajamise küsimuses vihjavad pigem Tartu kui mõne muu punkti kasuks.
 
Kuidas lugeda kroonikaid?
Kõigepealt peab selgitama, et vene kroonikaid ei saa kasutada nii, et võtad ühest neist pooliku teate ja hakkad selle põhjal kohe põhjapanevaid järeldusi tegema. Probleem on selles, et vanemad kroonikad pole originaalkujul säilinud, aga nendes sisalduvat teavet võib leida hilisemates ärakirjades või XV – XVI sajandi koondkroonikates, mille varasemad osad koostati tol ajal veel säilinud kroonikate jt. kirjalike allikate põhjal. Seega peab varasema sündmuse analüüsimisel läbi vaatama oma paarkümmend erinevat kroonikaväljaannet, nende teateid omavahel võrdlema ja loomulikult olema kursis vene kroonikauurijate arvukate töödega, sest neis on üritatud välja selgitada teadete algupära ja päritolu.
Etteruttavalt võib kohe märkida, et valdav osa vene kroonikate uurijaid ei kahtle sugugi Tartu ja Jurjevi seostes. Kuigi seda kroonikateadet, et 1030. aastal venelaste rajatud Jurjeviks oli just Tartu, on läbi pika ajaloo kasutanud tõepoolest ära mõnedki šovinistlikult meelestatud Venemaa valitsejad ja poliitikud, pole meil siiski põhjust kahtlustada kõiki vene kroonikate uurijaid algallikate võltsimises. Ent andkem sõna omaaegsetele kroonikutele ja arheoloogilistele leidudele, et iga Sirbi lugeja võiks teha ise järeldusi.
 
1030. aasta sündmused vene kroonikates
Üldiselt peetakse Vana-Vene kõige vanemaks ja usaldusväärsemaks Kiievis Petšerski kloostris munk Nestori poolt XII sajandi algul koostatud kroonikat “Jutustus möödunud aastatest”. Originaalkujul pole see küll säilinud, tekst esineb aga ümberkirjutatuna mitmes hilisemas kroonikas. Nestor on 1030. aasta all ära märkinud neli erinevat teadet:
Jaroslavi poolt Belzi linna vallutamine Volõõnias,
Jaroslavi neljanda poja Vsevolodi sünd,
Jaroslavi sõjaretk tšuudide vastu ja Jurjevi linnuse ehitamine,
kuningas Boleslawi surm ja sellega kaasnenud rahvaülestõus Poolas.
Nestor lõpetas oma kroonika tõenäoliselt 1113. aastal, mil kirjeldatud sündmustest lahutas teda juba 83 aastat ja seega polnud autor kindlasti ise nende sündmuste pealtnägija. Vastavat informatsiooni hankis ta tõenäoliselt varasematest kroonikatest või teistest kirjalikest allikatest. Kuna neis ei pruukinud kõik andmed olla täpselt dateeritud, siis võib Nestoril esineda ebatäpsusi ja seda just sündmuste ajastamisel. Näiteks Poola allikate järgi teatakse, et kuningas Boleslaw suri hoopis 1025. aasta 17. juunil ja mäss toimus aastail 1037-1038. Nõnda ei pruukinud ka Jaroslavi sõjaretk tšuudide vastu ja Jurjevi rajamine täpselt 1030. aastal aset leida.
Haabsaare hüpoteesi nurgakiviks on oletus, et eeltoodud kolmandas teates on ühendatud kaks eri kohas ja eri ajal asetleidnud sündmust: üks oli Jaroslavi sõjakäik tšuudide vastu ja teine Jurjevi rajamine. Samas pole aga ükski vene kroonik ega ka ajaloolane seda teadet kaheks jaganud. Jaroslavi sõjaretk tšuudide vastu ja Jurjevi linnuse ehitamine esineb koos üsna sõna-sõnalt ühtviisi seotult peaaegu kõigis tähtsamates vene kroonikates. Enamik neist kroonikaist on ajaliselt muidugi nooremad ja tõenäoliselt kirjutasid paljude autorid vastava teate maha Nestorilt, aga kas ikka kõik?
 
Jaroslavi ebaloogiline teekond
Mitmed vene ajaloolased arvavad, et ka Novgorodis hakati kroonikaid kirjutama vähemalt XI sajandil. Nendes sisalduv teave olevat säilinud ümberkirjutatuna mõningates nooremates kroonikates. Üks selline näide puudutab otseselt ka meid huvitava aasta sündmusi. Nimelt on Sofia I, Novgorodi IV jmt. kroonikas 1030. aasta kolmas teade pikem: “Tolsamal aastal läks suurvürst Jaroslav tšuudide peale ja võitis neid ja ehitas Jurjevi linnuse; ja tuli Novgorodi, kogus 300 vanemate ja pappide last õppima raamatutarkust. Tolsamal aastal heitis hinge Novgorodi peapiiskop Akim; tema õpilane oli Jefrem, kes meid õpetas.” Nii konkreetsed andmed lubavad arvata, et see teade pandi kindlasti kirja just Novgorodis ja ilmselt kohe pärast sõjakäiku. Vaadeldud teate valguses tundub aga Haabsaare esitatud hüpotees olevat üsna ebaloogiline – Jaroslav teeb sõjakäigu tšuudide vastu, siis siirdub Vana-Vene riigi lõunaossa, et rajada Jurjev, ja seejärel tuleb jälle tuhatkonna kilomeetri kaugusele põhja poole – Novgorodi!
 
Jurjev – tugipunkt järgnevateks vallutusteks
Vene kroonikaid edasi sirvides leiame järgnevatest aastatest veel teateid, mis puudutavad Eestit ja võimaldavad jälgida sündmuste arengut pärast Jurjevi linnuse rajamist Tartus. Näiteks leiame Novgorodi IV, Sofia I jmt. kroonikast 1054. aasta sissekannete seas kirjelduse, milles räägitakse Jaroslav Targa poja Izjaslavi tulekust Novgorodi, Ostromiri määramisest possaadnikuks, sõjakäigust Ostromiri juhtimisel tšuudide vastu, kus novgorodlased said lüüa ja Ostromir surma, uuest sõjakäigust Izjaslavi enda juhtimisel, mil neil õnnestunud vallutada osek Kedepiv (tõenäoliselt Keava linnus Harjumaal). Kõik need sündmused ilmselt ühe aasta jooksul aset ei leidnud, muus osas teadete usaldusväärsus siiski kahtlusi ei tekita. Ettevõetud sõjakäigud näitavad, et venelased püüdsid oma valdusi Eestis laiendada. Need lähtusid Novgorodist, aga mitte Tartust, sest vajati ju tunduvalt suuremaid vägesid.
1060. aasta all märgitakse Novgorodi I, Novgorodi IV, Sofia I jmt. kroonikas veel ühte Izjaslavi retke eestlaste-sossolite vastu ja sossolite maksustamist 2000 grivnaga, mille järel aga sossolid ajasid maksukogujad minema, korraldasid järgmisel kevadel vasturetke Jurjevi alla, kus nad olevat põletanud maha ümbruse külad, linnuse ja majad, teinud palju kurja ja jõudnud sõdides Pihkvani, kuni pihkvalased ja novgorodlased neile vastu astusid ning toimus lahing, kus venelasi langenud tuhat, sossoleid arvutult.
Keda mõeldi sossolite all, pole seni veel lõplikult lahendatud, nendeks on peetud küll saarlasi, sakalasi või lihtsalt maarahvast. Kuna mõnes, tõsi küll hilises vene kroonikas on sossolite kõrval nimetatud ka kolõvanlasi, siis võivad ühe versioonina kõne alla tulla ka näiteks harjulased.
1061. aasta sündmuste kirjelduse puhul on loogiline, et tagasi vallutati just Jaroslavi poolt 1030. aastal rajatud Jurjevi linnus Tartus, aga mitte samanimeline linn Kiievist lõuna pool. Muuseas Vene kroonikates kasutatakse ka XII ja XIII sajandi alguse Tartuga seotud sündmuste puhul ikka ja jälle nime Jurjev ning pärast 1224. aastat Saksa-Jurjev. Seega ei saa kuidagi nõustuda Haabsaare hüpoteesiga, et Jurjeviks hakati Tartut nimetama kunagi hiljem seal asunud Georgi kiriku järgi. Vanimad kirjalikud teated venelaste Georgi kirikust Tartus pärinevad alles XV sajandist, mil Jurjevi nime oli kasutatud juba üle neljasaja aasta.
1061. aastal Pihkva lahingus vene poolel langenute arv on antud muuseas hämmastavalt suurena. Tavaliselt tunnistatakse oma nii suuri kaotusi kroonikates suhteliselt harva. Huvitav, et lahingus loeti üksnes langenuid, aga võitjat ei nimetata. Pole võimatu, et edukamad olid eestlased. Sellele vihjab ka asjaolu, et järgneva poole sajandi kohta ei leia me kroonikatest ühtki teadet venelaste sõjakäikudest Eesti alale.
 
Arheoloogilised tõendid
1950 aastail tegi arheoloog Vilma Trummali esimesi arheoloogilisi kaevamisi Tartu linnusel praeguse Tähetorni lähedal. Avastati, et linnus oli üle elanud mitu selget hävingut, mida näitasid eri tasandil paiknevad põlengukihid. Leidude põhjal sai selgeks, et eestlaste esimesed kindlustused olid siia kerkinud juba umbkaudu I aastatuhande keskpaigas, aga püsiasustusega linnus rajati ilmselt VIII sajandi paiku. Ühe põlengukihi seostas Trummal oletamisi 1030. aastaga, mil Jaroslavi väed pidid kohaliku eestlaste linnuse hävitama, ja teise 1061. aasta sündmustega. Tõsi, need kihid olid säilinud küllalt katkendlikult, sest hilisema piiskopi kivilinnuse rajamisel segati varasemat kultuurkihti põhjalikult. Oletuslikuks on need seosed jäänud tänapäevani, sest mingit põlengukihti ju arheoloogid aastase täpsusega dateerida ei saa.
Siinjuures tuleb aga rõhutada, et Tartu linnuselt ja praeguse vanalinna territooriumil paiknenud asulast on leitud mitmesuguseid vene aladele iseloomulikke leide, mida on tublisti rohkem kui üheltki teiselt Eestimaa muistiselt. Muidugi pole võimalik kõiki neid dateerida täpselt ajavahemikku 1030 – 1061; osa neist on kindlasti varasemast ja teised hilisemast ajast, sest muinasaegne Tartu kujutas endast üht tähtsamat Kagu-Eesti keskust kus võis kohata ilmselt üsna sageli ka vene, vadja või mõnest teisest rahvusest käsitöölisi ja kaupmehi.
1030. aastal Jaroslavi vägede poolt Tartu linnuse piiramist võivad tõendada siiski mõned kaevamistel leitud venelastele iseloomulikud nooleotsad ja üks viikingitele tüüpiline nooleteravik. Vene kroonikatest teame, et Jaroslav Targa vägedes oli viikingitest sõjameeste osakaal vägagi suur.
Muuseas arheoloogilistel kaevamistel avastatud nooleotsad on ainsaks selgemaks tõendiks, mis võivad anda üleüldse informatsiooni omal ajal linnuseid piiranud vägede kohta. Näiteks on meil venepäraseid nooleotsi leitud veel vaid Otepää, Varbola ja Soontagana linnuselt ja kirjalike allikate põhjal on kõigi nende piiramisel osalenud vene vägesid.
Eelnevale lisaks veel üks huvitav fakt. Maailma haruldasimate müntide hulka kuuluvad Jaroslav Targa hõbemündid, millest kogu maailmas teatakse vaid kaheksat eksemplari. Kui Venemaal, Poolas, Saksamaal ja Ojamaal on nad esindatud ühe mündi kaupa, siis Eesti maapõuest on leitud kindlasti kolm ja tõenäoliselt neljaski, mis küll mõned aastad tagasi salaja Rootsi toimetati ja seal maha müüdi. Kas nimetatud müntide nii suur osakaal Eestis on lihtsalt juhus või osutavad need tõesti Jaroslavi-aegsele Vene aktiivsusele Eestis?
 
Kokkuvõtteks
Kuna vanema ajaloo allikaid on säilinud napilt, siis ei saa me muidugi tõsikindlalt väita, et kõik need sündmused just täpselt nõnda aset leidsid nagu eespool sai väidetud. Kuna teateid panid kirja vene kroonikud ja oma valitsejaile meelepärases vormis, siis võidi mõni eestlaste võit näiteks hoopis maha vaikida. Eks näita seda ju fakt, et kui 1030. aasta Jaroslavi võidukast retkest võime lugeda paljudest vene kroonikatest, siis 1060. – 1061. aasta sündmusi kajastavad vägagi vähesed.
Aastad 1030 – 1061 kujutavad niisiis endast väga tähelepanuväärset perioodi Eesti ajaloos, mil Kiievi-Vene riigi tõsine vallutuskatse suudeti tagasi tõrjuda. Tegelikult võime neid sündmusi vaadelda vabalt ka esimese Vene – Eesti sõjana ehk muistse vabadusvõitluse esimese etapina, mis lõppes eestlastele võidukalt.
Lõpetuseks tuleb toonitada, et 1030. aasta sündmusi pole mõtet vaadelda üksikfaktina, aga ikka koos järgnevaga. Seetõttu kordame professor Sulev Vahtre mõttekäiku vastuseks neile vene ajaloolastele ja poliitikuile, kes armastavad kõnelda üksnes Jaroslav Targa 1030. aasta sõjakäigust Eestisse ja siia Jurjevi rajamisest ning unustavad märkimata 1061. aasta sündmused. Nimelt on see võrreldav käsitlusega, kus 1812. aasta Isamaasõja sündmuste kirjeldus lõpetataks momendiga, mil Napoleoni väed vallutasid Moskva...

AIN MÄESALU