MultiVitamiin Eesti kultuurile

Absoluutne Multi-Tõde

Multikultuurimaja asutati 26. jaanuaril kujutava ja kinokunsti tegemiseks, uurimiseks ja propageerimiseks. See tekkis orgaaniliselt kaasaegse kultuurimaastiku iseärasusi arvestades. Multikultuurimaja asutajad on Peeter Linnap, Ahto Külvet, Marko Raat, Hanno Soans, Jasper Zoova ja Igor Ruus.

Multikultuurimaja liidab
Kasitledes kaasaegset kultuuri hübriidsena, liidab Multikultuurimaja mitmete kultuuriliikide andekaid tegijaid – liitmise sihiks on nii kultuurivaldkondade kui vanuse- ja rahvusgruppide vastastikune ideeline eostamine.

Multikultuurimaja kui uut tüüpi kultuurikooslus
Multikultuurimaja loob oma liikmeskunstnikele erinevaid Community-Labi-taolisi tegevuskeskkondi, kus on näiteks võimalik digitaalselt monteerida filme ja helindeid, produtseerida TV-saateid või pildistada keerulise koega fotolavastusi ja -instseneeringuid. Tundub, et olukorras, kus kunst ja selle liigid on taas üsna kitsalt kastistunud kohmakatesse institutsioonidesse, on kunstnike endi algatatud initsiatiivid olnud enamasti lühiajalised ja jooksnud kiiresti liivajooksvad. Uus ühiskond vajab kahtlemata ka uut tüüpi institutsioone – senised, otsapidi fundamentaalsest sootsiumist pärit kasti-koridori-junkrustruktuurilised asutused ei funktsioneeri enam kuigi soodsalt – seetõttu ei ole eesti kultuurimaastik ka mitte kuigi tegijasõbralik. Meie nägemuses ei tohi kultuuri asutus olla tähtsam kui kultuuri tegija. Multikultuurimaja lähtub seega just kunstnikust ja tema huvidest, mitte aga ülemuslikkuse-alluvuse suhete järjekordsest taastootmisest. Olles juba aastaid tegelenud nn. projektikesksel viisil kaasaegse kunsti, kinematograafia jm. valdkondadega loomingutegevuse erinevates väljendusvormides, leidsid selle asutajad, et tuleb ise hakata tegelema ka kunsti produktsiooniga – see tuleb vabastada jäigast sõltuvusest kommertsfirmadest ja allutada otse tegijate tahtele. Just nii peaks olema võimalik vabastada hulk loovat energiat, mis on juba mõnda aega viibinud asjaoludest seotud ja uinuvas olekus. Community-Lab tähendab seega ka ühiste tehniliste vahendite ja ruumide hankimist, millega oleme juba edukalt algust teinud. Ja juba leidnud ka mõistmist nii kultuuriministeeriumi kui Eesti Kultuurkapitali poolt, kellele siinkohal suur tänu.

Multikultuurimaja otsib kunsti uusi esitlusformaate
Kui selle teemaga seoses peetakse enamasti silmas pelka kunsti dematerialiseerumist, siis Multikultuurimaja näeb keskse probleemina pigem kunsti materiaalsete/immateriaalsete vormide impregneerumist – otsime kunstile ja kultuurile ka uusi, seni kasutamata või vähekasutatud väljundeid, formaate ja territooriume. Kui näiteks kujutav kunst ja kino kuuluvad eesti traditsioonis nii institutsionaalselt kui seltskondlikult erinevatesse lahtritesse, siis Multikultuurimaja käsitleb, organiseerib ja esitleb neid koos – seda enam, et meie endi hulgas on nii ühe kui teise valdkonna tegijaid ja mõtestajaid. Näiteks alustasime juba eelmisel aastal koos tudengkonna organisatsioonidega kunstnikkonna kinoalast harimist. Meie tegelaskond käsitleb kultuuri avaldumisruumi loomulikult nii geograafilises kui institutsionaalses tähenduses – mitte et tormame tingimata kultuuriga täitma jäätunud linnatänavaid ja hoove nagu 1990ndate kunstnike partisanisalgad seda tegid, vaid kasutame kunsti adresseerimiseks korraga erinevaid kronotoope: ühelt poolt küll näitus, loeng või konverents, kuid samas ka hoopis vähempidulikud ja kaasaegsemad formaadid ning kanalid. Praegu toimib ilmselt kõige paremini impregneerumise – kõikjale imbumise strateegia. See tähendab, et on olemas küll sündmused, kuid samaväärselt eksisteerib ka vaimne ruum nende vahel, milles toimida. Kultuuri arenguloogika on jõudnud sinnamaale, kus sündmusi on juba nii palju, et nad on minetanud oma erilise, festivali-tähenduse. Ma ei oska hetkel mainida mitte ühtegi teist foorumit peale Pimedate Ööde festivali, mis arvestatavad mõõtmed välja annaks. Sellist protsessi mõistes on kerge järeldada, et praegu tuleb esineda pigem alalise kohaloleku kui Eurovisiooni kujul.

Multikultuurimaja imbub ja tekitab paljusuunalise infoliikluse
Just neil põhjustel esinebki Multikultuurimaja tegelaskond nii museaalses kui kaasaegses kultuuriruumis: nii näituse- kui meediaruumis, nii sõnumite reaalsetel kandjatel nagu ajakirjandus kui ka virtuaalses vormis nagu netspace. Täpselt nõnda on ka keelkondlikus ja riigipiirilises mõttes: koosnedes ise multikultuurilisest seltskonnast, avaldume me nii eesti- ja muukeelsele publikule; ja üsna enesestmõistetavalt on meie lavaks nii kodu- kui võõramaised territooriumid. Multikultuurimaja võtab oma tegevuse aluseks kultuuriliikluse paljusuunalisuse igal tasandil. Meie eesmärgiks on nii visuaalökonoomiline eksport kui import. Kaasaegsete projektikunstnikena suhtlevad Multikultuurimaja liikmed pidevalt nii filmitegijate, kunstnike kui võrguaktivistidega üle kogu maailma. Et Eesti kunstielu on praegu tarvis aktiveerida alles teatava normaalsuse tasemeni, siis on meil plaanis luua tingimused rahvusvaheliste koostööpartnerite vastuvõtuks, pakkudes neile Tallinnas ka tegelikke töötingimusi: võimalusi näituste või filmiprojektide läbiviimiseks. Community Labi baasil on võimalik kujundada kaasaegne ja avatud ateljeekeskkond, aktiivse suhtlemise entertainment, mis võimaldab ühtlasi meie kunstielul atraktiivselt avaneda Eestist väljapoole.

Multikultuurimaja esitleb kunsti tõlgendamise uusi vorme
Multikultuurimaja liikmed tegelevad ka kunsti esitlemise ja tõlgendamisega, kasutades selleks simultaanselt mitmeid formaate ja viise. Akadeemiline loeng, olgugi et levinud, on uute suhtlemisharjumuste kujunemise tõttu praeguseks suuresti kaotamas oma kommunikatiivsust. Multikultuurimajas välja töötatud uus esitlusformaat – i.-loeng arvestab niisugust nihet ja pakub kunstitõlgendusi hoopis vabamas ja mängulisemas vormis. I.-loengute puhul on teataval määral tegemist esineja(te) improviseeriva kehastumisega VJna mitmeid audiovisuaalseid vahendeid kasutades, luuakse publiku ja pakutava materjali vahele kõige olulisem atmosfäärinähtus tänapäevases kommunikatsiooniharjumuses – osadust võimaldav distantsivabadus. Teisiti öeldes: kuigi on olemas põhjalikult ette valmistatud teema ja näidatav materjal, sõltub sellistes esitlustes lõplik tulemus alati publikust, kuulajaskonna ja esinejate interaktsioonist. Infoliikluse kahesuunalisust toetavad i.-loengutes ka tehnilised vahendid, mille abil lõhutakse enesestmõistetav barjäär lektori-näidatava-publiku vahel ning kaasatakse suhtlemisprotsessi reaalajaline element. Nagu kõige kaasaegsemas kinos, nii on siingi etenduse lõpptulemus sõltuvusse viidud publiku reaktsioonist sellele. Loomulikult esitleb Multikultuurimaja oma kunsti- ja mõttemaailma muudeski formaatides – veebilehekülgedel, ajakirjanduses, esinduskassettidena videoformaadis jpm.
Multikultuurimaja arhiveerib ja ekraniseerib
Multikultuurimaja teab, et ligipääs filmi- ja telekultuuri klassikale on Eesti audiovisuaalses kultuuris ja -hariduses siiani kõige nõrgem koht. Et meil puudub Arthousei-tüüpi kinode võrk, mis näitaks eksperimentaalsemaid filme, videokunsti jms., samuti kinoajaloo olulisemaid kassatükke – on kokkupuude visuaalkultuuri kõige olulisemate inspiratsiooniallikatega tugevasti pärsitud. Meie teadmistes tele- ja visuaalse massikultuuri huvitavamate hoovuste tunnetamisel valitseb vaakum. Just nendel põhjustel seab Multikultuurimaja enesele eesmärgiks audiovisuaalkultuurilise arhiivi loomise ja selle vähemalt piiratud ulatusega skriinimise-tutvustamise oma kommuuni liikmetele. Viimane on mõeldud ka Multikultuurimaja galeriile püsiva klubilise tegevuse tagamiseks – suhteliselt tagasihoidliku, kuid pideva külastajate ringi kindlustamiseks.

Multikultuurimaja kui post-positivistliku kultuurimudeli multivitamiin
Multikultuurimaja ei eita senist kultuurimudelit, vaid liidab selle orgaaniliselt suurema ja kaasaegsema süsteemi koostisosaks. Selleks aga, et praegusele kultuurikeskkonnale jaa öelda, on vaja seda täiustada. Galeriikonkurentsi tihenemisega ja kesklinna üüripindade sujuva kallinemisega oleme jõudnud selleni, et sisuliselt on juba loobutud tõsisest tegelemisest kaasagse eesti kunstiga ja hakatud vahendama rahvusvahelise kunsti kommertsprojekte. Vahe kaubandusliku- ja kunstnikugalerii vahel on kadumas, nii nagu on kustumas ka visuaalse- ja poliitökonoomilise diskursuse eritlus. Multikultuurimaja mõistab sellise amalgaamistumise põhjusi kui majanduslikke – ent on siingi arvamusel protsessi mitmesuunalisusest: miks mitte oletada, et majandus omakorda artifitseerub? Multikultuurimaja perspektiivne eesmärk on luua kunstnike initsiatiivil põhinev galerii, mis analoogselt Community-Labiga toimiks tootmisüksusena. Nagu majandus külastab kunsti territooriume, nii tahab Multikultuurimaja kultuurile pakkuda võimalusi ka vastukülaskäikudeks. Multikultuurimaja on kultuuri multivitamiin.

PEETER LINNAP