Ma õnnitlen teid! President annab Walter Zappile ordeni

Ma õnnitlen teid! Need sõnad öeldi XX sajandi 30ndatel aastatel maailma fotoajaloo ühe fantastilisema leiutisega seotud lepingu allakirjutamisel. See oli Walter Zappi minifotoaparaat MINOX, mille valmimise vaikivaks tunnistajaks on tänaseni Tallinnas Valdeku tänav 35 asuv õuemaja. Nõnda ongi eesti fotoajaloos saatuse soosingul üks lehekülg, millega saame end tõsta suurte ja vägevate kõrvale. Ja see on tõesti põnev lugu, mille peategelane elab praegu Šveitsis, annab lahkelt intervjuusid ning planeerib ka sel suvel Eestit külastada.
Walter Zapp on sündinud 4. septembril 1905. aastal Riias. Tema isa Karl oli sünni poolest sakslane Reinimaalt, kuid üles kasvanud Inglismaal ning seal ka Suurbritannia kodakondsusesse astunud. Riias oli ta ametis ühe kaubandusettevõtte välisesinduses ning abiellus baltisaksa kaupmehe Julius Burchardi tütre Emiliaga. Esimese maailmasõja puh ke mine tõi Zappide perele kui “kahtlastele sak sa päritolu” Riia elanikele kaasa sundpagenduse Uuralitesse Ufaa linna. Sealt tagasi Riiga saadi alles 1918. aastal. Isa sõitis seejärel üksi Tallinna, et ette valmistada pere koli mist Rootsi, ent lõpuks läks nii, et 1921. aastast sai Zappide kodupaigaks Tallinn-Nõmme.
Walter Zapp on puhtakujuline iseõppija. Tema haridustee jäi õige napiks. Õpetajate rangetele nõudmistele allutatud koolikohustused käisid nõrgale, närvilisele ja kehva tervisega poisile üle jõu. Vaid lemmikainetes joonestamises ja geomeetrias ei olnud tal probleeme. Pidev psühholoogiline stress viis 1920. aastal tõsise närvivapustuseni, mille tulemusel hajus unustusse praktiliselt kõik seni õpitu. Ta oskas kirjutada oma nime, võis veel lugeda, oskas vähesel määral mate maatikat ja see oli ka kõik. Arsti soovitusel lahkus ta neljateistkümneaastaselt koolist ja esialgu oli paranemine tähtsaim ülesanne tema elus. Aeglaselt, kuid siiski, hakkas tema olukord paranema.
Mida teha aga edasi? Kooli naasmine ei tulnud kõne allagi, pere nägi ainsa võimalusena õpipoisi staatust. Veel Riias elades asus ta oma ema õemehe W. F. Häckeri litograafia ärisse ja see töö paelus teda tõsiselt. Paraku siirdus pere kolme kuu pärast Tallinna ja siin tuli tööotsinguid uuesti alustada. Pärast proovimist graveerija abilisena Bode juures sattus noormees 1922. aasta varakevadel fotograafiõpilaseks Walter Lembergi juurde. Lemberg oli tol ajal üks Tallinna tuntumaid fotograafe, tema ateljee asus Suur-Karja tn. 4. See isa soovil esialgu küll vastu tahtmist alustatud töö sai tegelikult Walter Zappi edasisele elule tähtsaks sihiandjaks. Vastumeelsuse peapõhjuseks oli nelja ruutmeetri suurune tulevane töökoht, mida üheaegselt kasutati nii Lembergide korteri köögi kui ka ateljeepimikuna. Kuid kaunid ateljeefotod ja seni tundmatu tehnika said otsustavaks. Elukutselist foto graafi Zappist ei saanud, ent rutiinse laboritöö kõrval huvitus noormees fotokaamerate ehitusest, peenmehaanikast ja optikast. Teadmisi täiendas ja oskusi omandas ta omal käel foto aparaate parandades. Hindamatut abi jagasid ka vanemad kaastöölised Johann Livenström ja eriti Woldemar Nieländer, kelle nooremast vennast Nikolai (Nixi) Nyländerist sai hiljem Zappi lähim sõber.

Ilmutuslik unenägu
Walter Zappi leidurivaim avaldus varakult. Tema esimene patenteeritud leiutis oli “Paberi lõikamise masin, eriti päevapiltide jaoks”. See Eesti patent nr. 746 kannab kuupäeva 24. november 1925. Walter Zapp oli siis kahekümneaastane. Just samasse aega jäid ka esimesed mõtted miniatuurkaamerast. Nii kummaline kui see ka ei tundu, sai kõik alguse ühest unenäost, kus üks tema tuttav fotoklubist hoidis torukujulist metallist eset horisontaalselt mõlemas käes silmade ees. Ja iga kord kui ta selle eseme lahti tõmbas, ta pildistas.
See unenägu oli nii haarav, et jäi meelde aastakümneteks ja andis tundlikule leidurile geniaalse idee. 1928. aastast töötas Walter Zapp fotograaf Karl Akeli laborandina ja nagu juba tavaks, et oma tööd lihtsustada, projekteeris ja ehitas ta kõigepealt valmis passi piltide reaskopeermise poolautomaadi. Ta saatis mõlema oma senise leiutise joonised ja töökirjeldused Saksamaale LEICA leiutajale Oskar Barnackile, paraku tulutult, vastust ei järgnenud. 1932. aastal jäi Walter Zapp kui välismaalane aga hoopis ilma tööta. Ja ei tea gi, kuidas ta saatus oleks kujunenud, kui sõ ber Nixi Nyländer poleks teda tutvustanud Richard Jürgensiga, kes palus endale konst rueerida erisoovide kohaselt suurendusapa raadi. Seejärel tekkis tal plaan konstrueerida tööstuslikult toodetav fotoaparaat. Kahemehekompanii loodi 16. augustil 1932, sisuline töö jäi Walter Zappi peale, Richard Jürgens muretses konstrueerimiskulude ja Zappi mini maalse elatusraha eest. Juttu ei olnud veel minikaamerast, vaid populaarsust koguvast keskformaadis fotoaparaadist. Kui siia lisada tolleaegsed Eestis olud, siis ei olnud tegu lihtsalt julgete, vaid hulljulgete ja omamoodi naiiv sete meestega.

Vormilt sisusse, paberilt ellu
Esialgu ei rääkinud Zapp oma minikaamera ideest kellelegi peale sõber Nixi Nyländeri. Sellega tegeles ta vabadel hetkedel. Et soovitavat tasku- ja käepärast vormi ning suurust proovida, valmistas ta mõõdumudeli, puuklotsi mõõtmetega 12,5x28x75 mm. Oli aasta 1932 ja tänasel päeval jääb meil üle vaid imetleda selle mehe usku oma ideesse, kuni selleni välja, et ta kõigepealt treib valmis sobiva korpuse ja siis alustab selle formaadi komp lekteerimist. Ning mitte lihtsalt olemas oleva fototehnika vähendamisest, vaid põhimõtteliselt täiesti uue tehnoloogia projekteerimisest ja seda tolle aja kohta utoopilises formaadis. Ametlikult jätkas ta keskformaat kaamera konstrueerimist, kuni kahe aasta pärast jõuti ühisele arusaamisele selle plaani teostamatuses. Ja kuna paralleelselt selle tööga oli Zapp otsinud ka oma lemmikule võimalikke konstruktsioonilahendusi, oli tal ühe idee äralangemisel kohe uus võtta. Nixi Nyländeri abiga õnnestus tal Jürgensoni veenda ning töö võis jätkuda.
1935. aasta 19. jaanuariks oli Zappil paberil lõpuks päris midagi uudset – maailma esimene tõeline minikaamera. Teravmeelselt lahendas ta aparaadi võttevalmis seadmise – kaamera tuli lihtsalt pikemaks tõmmata. Üheaegselt vinnastus katik, vabanes objektiiv ja pildiotsik, kaamera kokkuliikumisel liikus ka film ühe kaadri võrra edasi. Perforeerimata film võis mahutada kuni 100 negatiivi suurusega 6,5x9 mm. Samuti ennenägematu tol ajal oli säritusaegade vahemik aegvõttest kuni 1/1000 sekundini.
Ent esialgu, 1935. aastal, oli see kaamera vaid paberil. Jah, tõsi, kaameral oli ka juba nimi, vaid talle omase põhjalikkusega seadis Zapp kokku lugematuid kujundeid, kuni jäi pidama MINAX variandile. Ent ka see ei olnud see päris õige, kuni ühel kokkusaamisel Nixi Nyländeri soovitusel see nimekuju muudeti MINOXiks. See tunduski ainusobivana ning on tänase päevani võrdväärsena maailmakuulsate kaubamärkide reas.
Nüüd on õige aeg tuua sellesse loosse täiesti uus dimensioon. Seni on ka avalikkus rääkinud Walter Zappist eelkõige vaid kui minikaamera leiutajast. Kuid aparaat on jäämäe veepealne osa, igale inimesele nähtav ja pihku mahtuv. Tegelikult on selle mehe töö aga palju kordi suurem. Lisaks fotoaparaadi täiesti uudsele tööpõhimõttele konstrueeris ta selle aparaadi tootmise tehnoloogia, iga imepisikese osa valmistamise ja siis selle ligi sajast mikroskoo pilisest osast töötava aparaadi kokkupaneku. Varem puudusid ka vastav film ja selle laboritöötluse kogemus, samuti vajalik suurendusaparaat (mille tootmine oli jälle pretsedent), kõikvõimalikud lisaseadmed kuni diaprojektorini välja. Kõik see oli vaja luua ideena, projekteerida, konstrueerida, täpismõõdistada, lõpu tult katsetada, eksida ja elada need viltumi nekud üle ning alustada uuesti nullist. See oli praktiliselt kogu spetsiaaltööstuse ettevalmistamine pisiasjadeni välja ja kõik see toimus ühe mehe peas ning kodutoa tingimustes.
1935. aasta 16. augustiks valmisid lõplikud fotoaparaadi värvijoonised. Selle kaa mera valmistegemiseks meistrimehi leida polnud sugugi lihtne. Tollases Eestis tõsisemat peenmehaanika- ja optikatööstust ei olnud. Lõpuks nõustus Tallinna üks oskajamaid peenmehaanikuid Hans Epner seda tööd tegema. Tõeliselt õnnelik kokkusattumus oli aga see, et Baltimaade parim optik Karl Indus elas Tallinnas ning kui professor Schulz Viinist objektiivi läätse arvutusandmed Tallinna saa tis, võidi pisiläätsed valmis lihvida. 1936. aas ta hilissuveks oli sadakond üksikosa sisaldav kaamera kokku monteeritud ja ka proo vi pildid olid õnnestunud.

Leping ja tootmine kodulinnas Riias
Kuid projekti ähvardas sellele vaatamata läbi kukkumine. Tuli leppida tõsiasjaga, et kaa me ra tootmine Tallinnas või mujal Eestis ei tule kõne allagi. Eitavalt vastas ka fotofirma AGFA. Jäi üle veel võimalus üritada välismaal. Ja nii siirdusidki Walter Zapp ja Richard Jürgens Riiga, kus kohtuti VEFi juhtidega. Ettevaatlikult tutvusid viimased MINOXi laitmatult töötava hõbetatud algeksemplariga, värvilise pal ju lõikelise konstruktsioonijoonise ja kaamera töövõimet tõestavate suurendustega mõõtu des 13x18 cm. Umbusu hajutamiseks tehti tehase töötajate pilgu all uued võtted. Hoolega neid uurinud, jäi VEFi peadirektor Vitols päris vaikseks, tõusis siis sõnatult, surus Walter Zappi kätt ja ütles: “Ma õnnitlen Teid!”. Sellega oli asi otsustatud. Koostati eelleping, millele 6. oktoobril 1936. aastal järgnes lõplik leping.
Novembris kolis Zapp Riiga elama ning tootmise ettevalmistamine võis alata. Mass toodangu jaoks tuli muuta mõningaid tehnilisi parameetreid, näiteks kaadri formaadiks sai 8x11mm. Töö edenes jõudsalt ja juba 1938. aasta 12. aprilliks oli kõik valmis.
Avalik arvamus Lätis oli küllalt reserveeritud. Sellele vaatamata patenditi leiutis 21 riigis (sh. Eestis). Ja kui algas ostubuum, tuli see kõigile suure üllatusena. Esimesena tormasid seda aparaati omandama diplomaatilised teenistused, kel olid selleks erihuvid, mis jälle omakorda tuli üllatusena Walter Zappile. Oli ju tema pidanud oma leiutise põhikasutajaks tavalist, mugavat, reisihimulist inimest. Nüüd aga ootamatult spioonikaa mera – üsna peagi selgus, et võimalused jäävad nõudlusele alla.
Sõda tõmbas aga kõikidele plaanidele kriip su peale, tootmine jätkus veel 1943. aastani, mil ühtekokku oli välja lastud ligi 17 500 aparaati. Seejärel viisid sakslased sisseseade Saksamaale, kus see sõjakeerises praktiliselt hävitati. Nõukogude okupatsiooni ajal oli Zapp esialgu Riias, ta ei tahtnud oma leiutist maha jätta. Kui aga Briti saatkonna nõudmistele, et uus võim lubaks Zappil lahkuda, vastati, et viimasel Moskvas mingis “instituudis” juba insenerikoht olemas on, sai ta lõpuks ka aru, et olukord on tõsine, ning 1941. aasta märtsis põgenes Zapp Saksamaale. Taskus olid puust mudel, MINOXi Tallinna variant ja RigaMINOX. Sõja lõpuni töötas Zapp formaalselt firmas AEG.
See oli kogu maailmale segane aeg, rääkimata siis endiselt küllalt eluvõõrast leiutajast, kes kaitses kindlalt oma leiutise ainsaid asitõendeid läbi kogu selle õuduste aja. Zappil vedas, et ta sattus Ameerika tsooni, samas oleks see talle ka saatuslikuks saanud. Nimelt kehtis seal kõigile nõue loobuda muude asjade seas ka fotoaparaatidest. Läbinisti ausa inimesena läkski Zapp oma ainsat varandust võimudele loovutama ja sattus õnneks mõistva ohvitseri peale, kes ametlikult “konfiskeeritud” aparaadid talle alles jättis. Ajad olid karmid ning tuli riskida. Septembris 1945 loodi uus kompanii MINOX GmbH Wetz lar ning alustati taas nullpunktist. 1948. aasta lõpuks olid uue MINOXi mudeli tootmiseks kõik ettevalmistused tehtud ja esimesed aparaadid vallutasid maailma.
Siinjuures võikski MINOXi ja Walter Zappi loole joone alla tõmmata, ent on veel palju vastuseta küsimusi. Avalikkus on suhtunud sellesse leiutisse väga erinevalt, alates vaimustusest, imetlusest ja kommentaaridest, et tegu on maailma fotoajaloo hämmastavaima leiutisega, kuni vimmaga öeldud kommentaarideni, nagu oleks objektiiv tehtud jahvatatud pudelipõhjadest. Tundlikule Zappile ei jäänud see kõik mõju avaldamata, ent ometi leidis ta endas uuesti jõudu alustada tööd peaaegu nullist ja seda kolm korda – Tallinnas, Riias ja Saksamaal. Natuke ootamatult, kuid samas siiralt kõlas ülestunnistus, et Zapp hindab loominguliselt vabamaks ja õnnestunumaks just Tallinna peroodi, mis aitas tulevased algused valutumalt üle elada. Nii ei olegi ehk meie rahulolu oma fotoajaloo selle leheküljega aluseta. Kas see lugu on aga tavalisest geeniusest, lihtsalt õnnelike juhuste kokkulangemisest, ettemääratusest, üldistusvõimest, täpsusest pisiasjadeni, järjekindlast töökusest või hoopis veel millestki muust (näiteks nn. kolmandast silmast, mis on ju nähtavgi lähiportreedel) – jäägu see igaühe enda otsustada. Tähtsaim on see, et tegemist on ääretult sooja, mõnusalt koduse ja endiselt tagasihoidliku mehega, kes peaks küll maailmas reisima isikliku lennukiga, kuid ei kurvasta, et saatus teisiti on tahtnud.
Walter Zappi elutöö on hinnatud ka Eesti Vabariigis, 20. mail annab president Lennart Meri leiutaja Walter Zappile üle riikliku autasu – Maarjamaa Risti IV klassi ordeni, mille pidulik üleandmine toimub Zürichi Marriotti hotellis kell 11. “Ma õnnitlen teid, hr.Walter Zapp!”