Kired Kaarli puiestee pärnaallee ümber on mu arvates näitena maailmavaadete kokkupõrkest parim. Globaalse mõtte jaoks tavapärane lahendus – asendada vananev kaasaegsemaga sattus vastakuti paigakeskse mõtteviisiga, mis õigusega tõlgendas võimalikku põlispuude hävitamist rünnakuna iseenda ja oma kultuurilise identiteedi vastu.

Üle mere ja latvade näed all kaovad nimed ja maad
vaata Alutagust ja Vaidat kuni veel saad
üks kotka kiljatus ühe ühepäeviku lend
kui unustad laulu ja keele kas mäletad iseend¹

...kirjutab Jaan Kaplinski enam kui kolmkümmend aastat tagasi. Loen seda luuletust ja taban end kurblikult mõttelt, et need read on ju endiselt ajakohased – ehkki väliselt, riigikorralduslikult, on vahepeal palju muutunud, pole kuhugi kadunud oht, millele viitab Kaplinski. Nähtamatu rindejoon ühiskonnas ja inimeste meeles – see eristab mäletamist unustamisest ning seega ka kultuuri elusolemist hääbumisest – on ikka alles, ainult paikneb nüüd teisiti.
Televisioonis näidatakse päevast päeva, kuidas elavad inimesed Floridas ja Austraalia idarannikul ning vahel väga harva, kuidas Lääne- või Raplamaal. Silmanähtavalt lääneslaavi päritolu inimesed reklaamivad võõraste estide ja näoilmete abil pesupulbrit, hambapastat ja muud nodi. Nad näitavad, kuidas on tulusam elada, aga nende riided, kodud ja koduaiad on võõrapärased – väljapakutud ideaalis pole mingit puutepunkti siinse kultuuriga. Isegi näideldud rahvuslus on õudusttekitav, kuna muhu või setu rõivakirjade asemel näeb midagi mustlaslik-poolalikku.
Päevalehtedest saab igal teisel hommikul infot Brüsseli ja Washingtoni kohta, aga sellest ajast, kui viimati midagi Kärdlast lugesin, on varsti aasta. Postimees, see vana hea Jannseni Postimees, mis alustas oma esimest numbrit sõnadega “Tere, armas eesti raffas ...”, kirjutab nüüd Vigala Sassist kui viimasest tšuudist. Ja tutvustades me parimaid näitlejaid või muusikuid, peab enesestmõistetavaks nende karjääri jätkumist Euroopa või Ameerika lavadel.
Isegi kui me oleme Lääne-Euroopast vaadatuna geopoliitiline perifeeria – seda andestamatum on kuulutada end ise ääremaaks vastavaid väärtushinnanguid omaks võttes. Mida on meil mäletada? Väätsa, Kärla, Koonga, Sutlepa, Jõõpre, Naravere – millised kummalised, hõrgu kõlaga kohanimed (Microsofti speller, mida kasutan, joonib need nimed punaseks, tähistades nõnda vigu, mis ootavad parandamist.). Lootes väljakujunenud põlvkondade mälule, võib uskuda, et enamik Sirbi lugejatest ei pea maakaardi järele küünitama, meenutamaks, kus nimetatud paigad asuvad. Või vähemasti peaks neil, kes on siinse kultuuri püsimise eest ühel või teisel keerukal ajalooetapil seisnud, olema piisavalt isiklikke motiive selle vastu ka edaspidi huvi tunda. Aga nooremates, kelle lapsepõlv ja kujunemisaastad on nüüd, uue Eesti Vabariigi aegu, ei või paradoksaalsel kombel enam nõnda kindel olla. Kas pole me kultuuri mälukaardile traditsiooni katkemise läbi ilmumas esimesed valged, nimedeta laigud, esmalt vargsi ja ääremaadele?
Eesti Instituudi koostatud brošüüris, mille eesmärk on tutvustada eestlasi inglise keelt kõnelevale maailmale, kirjutab Fred Jüssi: “Eestlane on nagu puu: vaatad läänest, on niisugune, vaatad idast, naasugune, ja nõnda teistestki ilmakaartest /.../ Valitsevad tuuled on läbi aegade vorminud selle puu võra, aga mitte ta juuri. Juured ajab puu mulda...”²
Kui Jüssi vaimus edasi mõelda, siis näib, et kuigi me kümmekond aastat tagasi lootsime tuulevaikusele, pole tuul siinse kultuuripuu jaoks siiski vaikinud. Tuul lihtsalt muutis suunda ja puhub nüüd teiselt poolt peaaegu niisama halvavalt. Vallutuste ja konfliktiderikast ajalugu meenutades näib, et geograafilises paigas, mida me asustame, polegi tuulevaikus ja rahusolemine kuigi püsiv seisund. Kui nii, siis kas ei otsusta sel juhul väikekultuuri kestmajäämist seose tugevuses selle maaga, mille pinnalt ta arenenud on? Nõndasamuti, nagu rannamändide püsimise määrab nende juurte haardevõime.
Maa tähendab kohalikkust, omapära. Seosed konkreetse paigaga ja sellest tulenevad kombed, traditsioonid ja iseärasused annavad väikekultuurile oma näo ning eristavad teda globaalkultuurist (viimane omandab identiteedi pigem abstraktsetele ideedele ja püüdlustele keskendudes). Loodusnähtustest, mis on kohalikus keskkonnas tähelepanuväärsed, saavad alguse pärimused, samuti kujuneb keel lokaalses keskkonnas esinevaid objekte kirjeldama. Mida kauem on kultuur sama keskkonnaga seostes arenenud, seda rohkem tunneb ta oma paikkonna rütme ja iseärasusi ning seda enam on ta ka võimeline ümbritsevaga suhtlema. Nii on põliselanikul erinevalt võõrsilt tulnust põhjust oma maad usaldada, sest ta teab enda ja varasemate põlvkondade kogemustest, kuhu rajad ja jõed viivad, tunneb intuitiivselt seaduspärasid aastaaegade vahetumises ja ilmastikumuutustes. Erinevalt võõrsilt tulnutest, kes tihti ehitavad endile müüri ümber, kaitsmaks end nõnda väljaspool hiiliva tundmatuse eest, võib kohalik elanik elada ka hajakülades metsade ja jõgede vahel. Tema jaoks peitub metsades ehk vähemgi ohte kui kõrge asustustihedusega ja kaheldavate normidega linnakeskkonnas.
Võib väita, et siinpakutu on vaid teoreetiline ideaal ning et me kultuur on juba liialt lõhestunud maa ja linna, saksa-, vene- ja inglisepärasuse vahel, et tast üldse kõnelda kui terviklikust ja ennast taasloovast süsteemist. Osati on säärane vaade põhjendatud, ent siiski ei tasuks alahinnata kultuuri eneseregulatsioonivõimet ja kohavaimu mõju. Võõrvõimude tegevuse tagajärjel on palju rahvarühmi siia ümber asunud ja aja jooksul kohanenud. Rannarootslaste kultuuripärand või Peipsi-äärsete vanausuliste kogukonnad näivad siinset kultuuri ja maastikupilti pigem rikastavat kui vaesustavat. Ka baltisaksa kogukond arenes emamaast kaugel omamoodi erinevaks, sellest sirgunud mõtlejad, nagu näiteks Uexküllid ja Keyserlingid, arendasid teooriaid, mille omapära võib ehk just näha tulenevat pikaajalisest kokkupuutest siinse looduskeskkonnaga. Ja viimaks – kui mitmeid kordi on suurte sõdade eel sisserännanuid emamaale tagasi kutsutud. Põlisrahvast pole aga võõrsil kedagi kutsumas ja kui olekski, siis vaevalt me läheks, sest liig raske on end mõnes teises paigas koduselt tunda; nii on ju enamik väliseesti kirjandusest eemalolemise ja lahtirebituse lugu.
Ajalooliste paratamatuste vastu aga ei saa ja küllap segatakse siinne kultuuride kooslus kokku uueks omanäoliseks sulamiks. Millised elemendid selles esindatud saavad, sõltub praeguste põlvkondade vaimust. Kas ei pööra me mitte postmodernistlike diskursuste arendamise kõrval liiga vähe tähelepanu põliskultuurile? Kas pole seigas, et praegused teismelised kipuvad Ameerika Ühendriikide geograafiat ja kultuuri paremini tundma kui Eesti oma, ka pisut süüd tänastel intellektuaalidel ja kirjameestel, sest mäletada saab vaid seda, mis on edasi antud?
Suhe paikkondliku looduskeskkonnaga on väikekultuurile parim kaitse kultuurilise invasiooni eest. Looduskeskkond on kultuuri terra firma – kindel pind, mis läbi põlvkondade samana säilides annab identiteedile pidepunkti. Nii püsib sõnum, mis on varjatud seostesse loodusega, kohalike inimeste jaoks mõistetavana senikaua, kuni on alles too ümbritsev loodus ja mõttetraditsioon, jäädes samas teistele hoomamatuks. Meenutagem näiteks nõukogude ajal kirjutatud loodusluulet, milles tihti sisaldusid vaid pühendatuile mõistetavad viited maale ja kohalikkusele. Samuti kõnelevad külade asukohad ja valdade piirid vanadest kaubateedest ka sajandeid pärast infrastruktuuri ja riigikorra muutumist.
Kohaliku kultuuri kõige iseloomulikum joon ja ka defineerimise alus on ta eksporditamatus – tehniliselt on küll võimalik näiteks ristpalkmaja Havai saarele ehitada, ent tähenduslikkus, mis on sundinud siinsete ehitusmeistrite kunsti just sääraseks arenema, jääb võõra taeva all mõistetamatuks. Globaalkultuur ei mõista kohaliku kultuuri seost keskkonnaga ja sestap ei suuda sellele seosele adekvaatselt tähelepanu pöörata ka ükski väljastpoolt tulnud ettepanek kohalike probleemide lahendamiseks. Rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide jaoks on kohalikud eripärad mõistetamatud veidrused, halvimal juhul takistused majanduskasvu teel, mida kasulikum välja suretada. Samuti on keskkonna ja selles arenenud kultuuri suhte lõhkumine vallutussõdades äraproovitud strateegia – Ameerika põliselanike vaim murti peamiselt nende pagendamisega reservaatidesse, sarnaselt toimiti ka Austraalias. Midagi head pole identiteeti puudutavates küsimustes “võõrastelt” loota nii või teisiti.
Kired Kaarli puiestee pärnaallee ümber on mu arvates näitena maailmavaadete kokkupõrkest parim. Globaalse mõtte jaoks tavapärane lahendus – asendada vananev kaasaegsemaga sattus vastakuti paigakeskse mõtteviisiga, mis õigusega tõlgendas võimalikku põlispuude hävitamist rünnakuna iseenda ja oma kultuurilise identiteedi vastu. Paigakeskse maailmataju jaoks polnud nood pärnad mitte lihtsalt abstraktsed haljastuselemendid, vaid konkreetsed elusolendid, mis lugematute mõtte- ja mälestusseoste kaudu kasvanud ja kujunenud osaks kultuurist. Kurb on kuulda, et märgatavalt laialdasemat hävitustööd me vanade puude ja seega ka kultuuri kallal plaanitakse järgnevail aastail Kadrioru pargis (KesKus 4. I: 36). Põlispuu langetamine nagu ka ajaloolise väärtusega hoonete lammutamine peaks olema lubatav vaid ühel juhul – kui nood on murdumis- või varisemisohu tõttu tõesti inimestele ohtlikud. Esteetilise sobimatuse argument ilmestab vaid nende esitaja totaalset võõrandumist.
Seoste tekkimine looduskeskkonnaga mälestuste, nimede, rahvajuttude ja kommetena ning kohati isegi kultuuri ja looduskeskkonda eristava piiri hajumine ongi protsessiks, mis kultuurist kohaliku teeb. Sääraste seoste nõrgenemine on ohumärk – hetk, mil me ei oska ammendavalt vastata küsimusele, mis on meie ümbruses teistmoodi kui prantslastel, inglastel või sakslastel, tähistab rahvuskultuuri lõppu. Milline on eestlase ettekujutus kodumaastikust, kevade tulekust, õigest eluviisist? Milliste keskkonnaelementidega need arusaamad seonduvad? Kas me mäletame veel, kes me oleme?
Enam kui aastapäevad tagasi kirjutas Priit-Kalev Parts paljukritiseeritud artiklis “Surra vabana või elada?”, et riigipatriotismi propageerimise asemel oleks elutervem toetada mõtteviisi, et mis iganes ka ajaloos ei juhtuks, sellel maal jääme me ikkagi kestma (Sirp 17. III 2000). Olen Partsiga mõneti ühel meelel, eriti selles osas, et maa ja inimeste side ning selles juurduva kultuurimälu katkematu püsimine on märgatavalt olulisem kui mis tahes riikluse vorm. Põhimõtteliselt pole võimatu sobivatel ajaloohetkedel üht riikliku formatsiooni luua ka kolmandat või neljandat korda, aga unustatud kõnekäänd või kohamuistend on juba jääv kaotus. Seda enam, et meie kahekümne esimese sajandi alguse reaalsuses ei lange oma-võõra piirid paraku kokku ei riigi ega riikluse piiridega. Hoidkem siis vähemalt maad! Ka eneste meeles!