Elu viimane reede
Fotograaf Carl Sarapi dramaatiline eluteekond

Oli 27. juuni 1941. aastal. Eestimaad äratav suvepäike piilus varahommikuse udukardina vahelt, linnud sädistasid päeva algust, kehtisid looduse igikestvad seadused. Vaid inimene oli jõhkralt trüginud sellesse loomulikkusesse oma reeglitega, õhus oli tajutav hirm, äng ja teadmatus, kajasid küüditavate rongide kaugenevad rattakolksud ja läheneva sõja hoolimatu müra. See hommik oli viimane Carl Sarapi elus, kus ta sai oma unesassis pea padjalt tõsta, jalad teki varjust põrandale libistada, mõelda, vaadata, teha plaane. Ta oli nelikümmend üheksa aastat, kolm kuud ja kakskümmend kolm päeva vana. Ja sellestki ligikaudu kümme aastat teati tema tegemistest avalikult vaid seoses Johanna Triefeldti nimega. Ainult kaks viimast aastat oli ta saanud tegutseda oma nime all ning edukalt, teda ootasid suured plaanid. Paraku, samal reedel ta areteeriti…
Carl Sarap oli sündinud 4. märtsil 1892. aastal Virumaal Sompa mõisas. Tema isa Johann oli lõpetanud Rakvere kreiskooli ning töötanud aastaid Voka koolmeistrina. Carli sünniajaks pidas pereisa Sompa mõisavalitseja ametit. Haridusteed alustas Carl Voka koolis ja jätkas Hugo Treffneri gümnaasiumis.
Esmakordselt ilmus Carl Sarapi nimi avalikkuse ette 1912. aastal, mil ta asutas äsja sõjast vabanenud Tartus raamatupoe ning kirjastuse O, mis lahtimõtestatult tähendas Odamees Carl Sarap. Fanaatilise optimistina pühendus ta esijoones kultuuriajaloole ning eesti noorele kirjandusele. Ta kirjastas eelkõige Siuru loomingut (peamiselt Artur Adson, August Alle, Johannes Barbarus, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Marie Under ja Henrik Visnapuu).
Oli alanud Carl Sarapi elu Tartu periood, kus ilmusid tema eestvedamisel ka kolm erinevat väljaannet, mis kõik kandsid ühte nime Odamees. Esimene oli kirjandus- , kunsti- ja teadusajakiri Tuglase toimetamisel, mida ilmus 1919. aastal kokku viis numbrit. Teine oli kirjandusliku huumori ja päevasündmuste nädalaleht Alle toimetamisel, mida ilmus samal aastal kokku kümme numbrit. Ning kolmas katse sai alguse Albert Kivikase toimetamisel 1922. aastal Berliinis. See juba järgmisel aastal Tartusse kolinud illustreeritud ajakiri käsitles kultuurielu, peamiselt kirjandust ja kunsti, ning ilmus ebaregulaarselt kuni 1929. aastani.

Metseenlus ja kirjastamine
Kõigis neis väljaannetes avaldati hulgaliselt fotosid ning samalt kirjastuselt ilmus ka postkaarte, ent ometi polnud ühegi juures märgitud autori nime. Ikka ütles tekst kiretult: “Pildilehe Odamees foto”. Kuna tänasel päeval teatakse Carl Sarapit enamasti kui fotograafi, tekib loomulik küsimus, kas ta ka juba tol ajal pildistas. Kuid tõenäoliselt see nii ei olnud. Alust selleks annavad Visnapuu mälestused. Too oli 1914. aastal Tartus üldhariduslikel kursustel tutvunud Carl Sarapiga ning käinud seejärel temaga Jõhvi kihelkonnas etnograafilist vanavara korjamas. Neis mälestustes (vt. H. Visnapuu “Päike ja jõgi”, Tallinn 1995) ei maini ta sõnagagi, et Sarap oleks selle pika rännaku jooksul fotografeerinud. Vaid aasta varem oli samas käinud Eesti Rahva Muuseumi ülesandel filmi- ja fotomees Johannes Pääsuke. Ning on väheusutav, et Sarap oleks pildistamata jätnud, kui ta selle alaga vähekegi kokku oleks puutunud. Tõenäolisemalt pidas ta sel ajal oma elutööks just kirjastamist, millele enesestmõistetava kaasusena lisandus metseenlus, igakülgne abi oma sõpradele, peamiselt kirjanikele. Tema kümnetoaline korter Tartus Õpetaja tänavas oli alati avatud. Peagi lisandus sellele ka Toilas asuv talu, mille ta isa ostis pärast mõisavalitseja ametist lahkumist. Ilmselgelt elati üle jõu, üha tihemini tuli otsida võlausaldajaid ning kord sellele karussellile astununa oli pea võimatu seda peatada ning sellelt maha astuda. Tekkinud võlgu tuli tasuda sugulastel ning neil vähestel sõpradel, kes olid noore ärimehe veksleid käendanud. Kuidas Sarap ka ei üritanud, oli krahh paratamatu. Pankrott kuulutati välja 1929. aastal. Lisandus isikliku elu purunemine, tema abikaasa siirdus koos pojaga Ameerikasse.Valikuvõimaluseta seisis Carl Sarap hetke ees, kus tuli teha täpne ja otsustav kannapööre.
Millal fotograafia tema ellu tuli, pole võimalik enam täpselt kindlaks teha, kuid Carl Sarapiga aegade tagant tutvust tehes tundub tema otsus fotograafiale pühenduda küllalt loogiline. Pea kõiki mehi ja naisi eesti fotoajaloos iseloomustavad mõned ühised jooned. Need on meeletu uudishimu, tugev kultuuriline taust, nägemisvõime ulatus detailist üldistuseni, järjekindlus, iseäralik pillav egoism ja loomulikult tohutu töövõime. Nendest omadustest ei olnud puutumata ka Carl Sarap, lisaks veel kangekaelne fanatism kontra boheemlase leebus. Ja loomulikult puhas anne. Ning kui ta leidis endises Toila kooliõpetajas Johanna Triefeldtis endale mõtte- ja elukaaslase, kolisid nad peagi koos Rakverre.

Fotorändur Rakvere hoovimajakeses
Algas Carl Sarapi eluperiood, mille võib koondada kummastava nime alla – Johanna Triefeldti periood. Kiriku kõrval Pikas tänavas avati naise nimel olev raamatupood, kus peagi hakati müüma ka fototarbeid. Elati väikeses hoovimajakeses, kus leidus ruumi ka laboritööks. Ajakikirjas Kultuur ja Elu (1988/2) meenutab Villem Raam: “Rakvere koolipoisina ja sageli hiljemgi külastasin raamatupoodi kiriku kõrval igal võimalikul juhul. Ma ei tundnud tollal kedagi teist, kes nii köitvalt jutustanuks eesti uutest raamatutest ja nende loojatest kui tema. /---/ Kustumatult on meelde jäänud ta murenenud küüntega pikad sõrmed, mis olid fotokemikaalidest kollaseks parkunud. Või kuidas unustada ta jutte fotomatkadest.” Just viimastest kujuneski Carl Sarapi elu pärisosa. Need olid Eestimaa avastamise, aga ka eneseotsimise ja -leidmise retked. Teadmised, oskused, kogemused aitasid teda nii mineviku koormaga elada kui ka meistriks kujuneda. See oli aastatepikkune enesesalgamise tee, lai avalikkus teadis postkaartide mammutsarja autorina taas Johanna Triefeldti ja populaarne oli see sari “Kaunis kodumaa” küll.
Sest autor ei pildistanud vaid pelka keskkonda, ta tabas midagi peenemat, sõnastamatut, tabas õhustiku, meeleolu, lõhnamaailma… Tema fotod on väga täpsed ja tundlikud keskkonnakirjeldused, mis eeldavad fotograafi analüüsivat suhet ümbritsevaga. Kas ja kuidas saab ta sellises isekõnelevas ¯anris nagu vaatekaardid ilmutada oma suhet? Siin tulebki mängu jäädvustaja elupagas, isiklik valuline suhe ümbritseva, lähedastega. Näeme me ju tegelikult tavalisi, igapäevaseid asju – puid ja põõsaid, künkaid ja metsi, merd, maju, autosid. Ja veel, käies kaameraga mööda Eestimaad, ei vaata ta tegelikult kunagi inimesele otsa, ennem läheb ta pilk juhuslikult kaadrisse sattunud inimesest lihtsalt mööda või läbi või asetab ta pildivälja meelega oma elukaaslase Johanna, kuid ka siis nagu poolkogemata sinna astunud kodaniku. Need kaadrid on ometi ajaskaalas kaotamas konkreetset mõõdet, tähendust. On ju kinni püütud sajandiksekund, mis kasvab ja väärtustub igavikuliseks ajakuluks. Iga kaader sisendab turvatunnet, kindlust selle hetke lõppematusest.

Suitsu ja Tuglasega mööda Eestimaad
Carl Sarapi areng lihtsalt fotograafist heaks fotograafiks ja meistriks toimus väga lühikese aja jooksul. Selle tunnistajateks olid tema lähedased, kõik, kes temaga kokku puutusid või koostööd tegid. Koos professor Gustav Suitsuga käis ta läbi kogu Virumaa ja pildistas kõiki noore Kreutzwaldiga seotud paiku ning “Kalevipoja” lugude sünnihälli. Samasuguse matka tegi ta ka koos oma sõbra Tuglasega, alustades teekonda Otepäält ja läbides kogu Lõuna-Tartumaa, pildistades ainult neid kohti, mis ühenduses “Väikese Illimari” sündmustikuga. Koos ajaloolase Otto Liiviga tegi Sarap mitmeid fotoretki tähtsamatesse lahingupaikadesse ning kindluste ja losside varemeisse.
Aeg oli lisanud Carl Sarapi elule täiesti uue tasandi. Sõbrana aitas see korrigeerida suhteid minevikuga, arengut olevikus ja julgustas tegema tulevikuplaane. Võib vaid ette kujutada seda kergendust, kui Carl Sarap sai oma töid viseerima hakata oma nimega. Olles endiselt tihedalt seotud eesti kultuuriilmaga, pidi ta mõistma oma kohta nii kolmekümnendate eesti fotoelus kui ka kultuurielus laiemalt. Selle perioodi tippsaavutus, fotoalbum “Vana Narva” (Tallinn, 1939) ilmus juba ta õige nime all. Ja aasta hiljem esitles just Carl Sarap Eestit Leipzigi messil, milleks valmistas spetsiaalselt kolm 1,5 x 1,2 meetri suurust fotomontaa¯i, igas viis või kuus pildikildu. Üks pannoodest kujutas linnu (Tartu, Tallinn, Narva), teine loodust, kolmas tööstust (kaevandus, õlivabrik, paberitööstus). Ajalehele Rahvaleht (14. 02. 1940) antud intervjuus julgeb ta avalikustada oma suurejoonelised plaanid. Seal oli nii kogu Eestimaad hõlmava üldteose väljaandmine piirkondlike fotoalbumite kogumikena, koolidele eraldi geograafiliste pildisarjade koostamine, piltide sari kunsti- ja kirjandustegelastest, kirjanduslooga ühenduses olevate paikade, Eesti ajaloos oluliste kohtade ning loomade ja lindude pildisarjad.
Carl Sarap oli jõudnud oma loometee kõrgperioodi. Ta oli ületanud viimasegi barjääri, et olla vaba looja, õigustatult oli ta elevil ja tulvil plaane. Ka uue võimuga õnnestus tal sõlmida leping, et alustatut jätkata, ent saatusel olid teised plaanid. Sõjaaeg karmistas paljusid seadusi, sealhulgas ka pildistamisse puutuvaid. See segane ja närviline aeg tõmbas ka Carl Sarapi “mängu”, mille reeglid olid talle mõistetamatud ja vastumeelsed. Eespool nimetatud mälestustes kirjeldab V. Raam sündmusi 27. juunil kui saatuslikku Juhust, kus Carl Sarap, püüdes päästa oma hindamatut fototehnikat, sõitis Toilasse, et see sinna kindlalt ära peita. Raudteejaamas aga kohtus naabrimehega, kes lahkelt küüti pakkus ning kelle vankril tema õue peal täpselt sõduritele sülle sõideti. Pika bee¯i veluurmantli ning elegantse inglise soniga Carl Sarap oli vormis võimuesindajatele üleplaaniline leid, rääkimata tema “spioonivarustusega” kahest kohvrist.
Naabrimehe õuel katkeski kogu elu, edasi jäi vaid kuudepikkuseks venitatud brutaalset vägivalda täis selle elu viimane reede. Eesti kirjandusmuusemi fondis on hoiul Carl Sarapi tädi Mia ahastav kiri Tuglasele (01.07.1941) palvega, et too aitaks kuidagigi oma sõpra, keda hoiti sel ajal Rakvere julgeolekus. Millal on enne toores jõud midagi või kedagi kuulda võtnud? Igatahes meenutab V. Raam, et juba neljandal juulil nägi ta Carl Sarapit Tallinna Keskvanglas, kust peagi algas tee tundmatusse.

“Spiooni” teekond tundmatusse
Riigiarhiivis säilitatakse Carl Sarapi isiklikku toimikut, kust vaatab vastu see elu, mida ta oli sunnitud taluma. Küllalt mahukad koltunud lehtedel ülikorraliku käekirjaga kirja pandud ülekuulamiste protokollid on täis masendavalt mõnitavaid küsimusi. Peasüüdistus on loomulikult spioonisüüdistus, vahelduseks on leitud ka nõukogudevastalisust, sotsialistliku kodumaa halvustamist jne. Ülekuulaja taset ja kohaliku elu tundmist näeme arvukatest kirjavigadest kuni püüdlikult kirja pandud Friediberg Duglase nimeni. Et ülekuulajaid rohkemgi oli ja et nad mitte teed ei joonud, on aimata leht-lehelt vaevalisemast Sarapi allkirjast. Süüdistuskokkuvõttest (01. 04. 1942) saame teada, et 4. juulil 1941. aastal Carl Sarap hoopis “evakueeriti” Molotovi oblastisse, kus ta jätkas oma nõukogudevastast tegevust, mistõttu soovitati rakendada kõrgeimat määra – mahalaskmist. Erinõupidamise otsus (09. 05. 1942) määras talle viis aastat paranduslike tööde laagrit, mis tähendas surma. Carl Sarapi piinad lõppesid 5. novembril 1942. aastal Solikamski linna lähedal Permi oblastis. Rehabiliteeriti ligi nelikümmend seitse aastat hiljem.
Samal ajal elas Eestimaal üks mees, kes fotoajalooga tegelemisel taasavastas meile Carl Sarapi ning avas tandemi Sarap-Triefeldt elu ja tegevuse tagamaad. See mees oli Peeter Tooming, keda sidus Carl Sarapiga arvatavalt ka mingi hingeline side – oli ta ju sama fanaatiline ja täpne oma tegemistes. Läbi vaadanud Rakvere muuseumis ligi kolm tuhat ja Tallinna Linnamuuseumis ligi kolm tuhat üheksasada negatiivi, küpses tal plaan taaselustada Sarapi omaaegne unistus lokaalsetest fotoalbumitest. Asetades kõrvuti omaaegsete pildistustega viiskümmend aastat hiljem tehtud võtted, on lisandunud üks oluline dimensioon – aeg, mis ei suuda väliste kortsude taha peita möödunud poolsajandi hingemoondusi. See projekt “55 aastat hiljem”, kus pole tüütuid aastaarve, nimesid ega üldse teksti, on parim õpik läinud sajandi eesti ajaloost. On vaid tummad murdosad sekunditest, mis ometi ühel hetkel jutustama hakkavad. Ehk alles 1999. aastal, mil ilmus selle sarja viimane osa “Virumaa fotokillud 1936 – 1995”, võisime mõtteliselt punkti panna Carl Sarapi elule, ka viimasele reedele.