Kunagi ilmus väliseesti raamatusari “Iseseisvuslase kirjavara”. “Rehapapp” liigituks suurepäraselt olematusse raamatusarja “Meie juured” või “Ugri-mugri”. Mis esialgu imestama paneb, on raamatu suur müügiedu. Ei õnnestu teist enam paljudest poodidest saadagi. Läbi müüdud. Ei ole ju Eesti kadakamentaliteediga kodanlane varem kodumütoloogiast eriti huvitunud. Vaevalt, et suurem osa meist teabki, kes see rehepapp oli. Neti otsingumootor reageerib otsisõnale “rehepapp” 86 vastusega. Sealt leiame ka definitsiooni: “Rehepapp on ajutine mõisa ametimees ülesandega kütta mõisa rehtesid ja valvata rehepeksu ja vilja järele. Rehepapiks võeti mõni talumees külast või elatanud mõisa ametimees. Rahvaluules on rehepapp seotud Vanapagana-juttudega. Harilikult kaval ja naljamees, tüssab Vanapaganat (Kuradit) ja ka mõisnikku, vt. mj. “Kurat ja mõisa rehepapp” (Rosenplänter, Beiträge VI) –http://haldjas.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/37.html.
Elame ajal, mil maailm jätkuvalt globaliseerub ja see sunnib igat etnosekildu küsima, mida huvitavat ja müüdavat meil suure maailma rootsi lauale (smörgåsbordile) pakkuda on. Räägitakse palju ka inimmasin küborgist ning see oligi esimesi paralleele, mis “Rehepappi” lugedes meelde tuli. Mitte inimese ja masina vastastikku kasulik kooselu, vaid inimsümbioos krattide ja muude vähemate vaimudega. Suure ilma huvi võiks säärane mütoloogiline küborg hea üleshaipimise korral äratada küll.
Hans H. Luik ongi juba 26. novembri Päevalehes rehepaplusest Eesti Nokia teinud. “Rehepapi kavalus tuleb välismaal mõnikord kasuks,” kirjutab ta. Niinimetatud kaval on aga raamatus pigem eetikavaba, mis peaks pigem küll terroriste kui ärimehi iseloomustama. Õppige teiste keeled ära, aga ärge neile seda öelge. Ärge oodake oma kõnekorda, kuid ärge rääkige ka vahele, sest põhjamaalane pahandab selle peale, kõlavad artikli näited ja soovitused. Töökus, eetikapuudus ning kultuuriliste erinevuste oma kasuks ärakasutamine on H. H. Luige artikli motoks. Jah, aga viimati ongi terrorismil ja majandusel teatud paralleeljooni. Mis parata, kui me nii väiksed oleme, et suurte tehtud reeglite järgi elades tihtipeale väljagi ei paista. Omaette küsimus on aga see, kas rehepaplus ka Eesti usaldusväärsust ja eurokõlbulikkust suurendab. Arvan, et pigem vastupidi ning seetõttu on “Rehepapp” ikkagi peamiselt seespidiseks tarvitamiseks mõeldud.
Raamatu alapealkiri on “November”. Seda vett ja lörtsi, harvade kohatiste päikesekiirtega on seal nii palju, et omalgi saavad jalad märjaks. Umbes samamoodi kui Jaan Oksa “Vaevademaa” mõnes loos võid peaaegu et oma esivanemate mustuse- ja ihuhaisu tunda. Kindlasti tunneb eestlane oma saamahimulise ja kiusaka iseloomu raamatus kohe ära. Selles osas oleme “õnneks” iseendaks suutnud jääda. Omamoodi ekstremist-pragmaatik on Muna Ott – meile nii omase maagilise mõtteviisi karakteerne esindaja. Tähelepanu väärivaks pean tema äraostmatuse väljatoomist Vanapagana teenistuses, kus ta erinevalt teistest korruptantidest ei tee katlas istujatel vahet, vaid kütab kõiki ühtemoodi. Seda aga mitte aatelisuse tõttu, vaid seepärast, et on teise kandi mees, kel katlas tuttavaid ei ole. Tema “äraostmatuse” pahupooleks on see, et ta Vanatühja vara omale mustadeks päevadeks kõrvale tassib. Säärast mõtteviisi kohtab sagedasti ka tänases Eesti poliitikas: kui tegu juba rikka ärimehega, siis on ta ka korruptsiooni suhtes seetõttu immuunsem, et ta juba rikas on. Minu teada peetakse vähemasti Põhjamaades heaks tooniks just seda, et ärimehed poliitikast eemal püsivad. Ega meiegi katsed selles osas seni just väga julgustavad ole.
Eestlase kui üdini maagilise mõtteviisiga olendi elukreedo ütleb Muna Ott ära leheküljel 172: “Kõik jumalad on head... Tark mees pügab neid kõiki.” Usundiloos eristatakse maagilist ja usundilist mõtteviisi. Esimest iseloomustab vaimsete jõudude manipuleerimine soovitud eesmärgi saavutamiseks. Usundis väärtustub aga vastupidiselt jumalale allumine ja kuuletumine ning omakasu jääb tagaplaanile. Eestlase kui ürgpragmaatiku loomuse selget väljatoomist ja karikeerimist pean raamatu suurimaks õnnestumiseks. Ei ole eestlane tänasekski usundilise mõtteviisini jõudnud. Vähe sellest, osa usundiloolaste meelest kehtib seesama suuresti ka meile ristiusu toonud sakslaste kohta. Kuidas nad siis meist midagi paremat või enamat oleksidki teha saanud.
Postmodernsete filosoofide järgi on ajaloo tõlgendamise eesmärgiks alati legitimeerida eksisteerivaid võimustruktuure. Rahvuslaste heroilisele Eesti ajaloo tõlgendamisele tõmbab see raamat küll paremini “vee peale” kui mis tahes faktoloogia muinaseestlaste kannibalismist, orjapidamisest, verepilastamisest või mitmenaisepidamisest. Teisalt näitab raamatu suur müügiedu sedagi, et tunneme end oma uues olemises juba niipalju kindlana, et söandame ka enda üle nalja heita.
Ei ole siin külatanumal veel ükski meie tegelikku saamahimu ja kiusakust õigustav ideoloogia jõuliselt kanda maha saanud. Eduteoloogiad ja kristlikud ärimehed on siiani marginaalseteks gruppideks jäänud. Ikka oleme pidanud häbenema ja varjama oma tegelikku mina ja unistust: “Peremees läbi peksta, Luiset keppida ja seepi süüa.” (lk. 199). Nüüd vahest on meil “Rehepapi” näol oma ürgpragmaatilisele helesinisele konsumeristlikule unelmale ka mütoloogiline legitimatsioon olemas. Eks ta naerma aja, teisalt aga võtab tõsiseks, sest sellised me ju olemegi. 

ANDRUS NORAK