Pilguheit rohelisse peeglisse

Clive Ponting, Maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkuvarisemine. Inglise keelest tõlkinud Ehte Puhang, toimetanud Indrek Rohtmets. Tallinn 2002. Varrak, 504 lk.

Kirjutades teemadel, mis seonduvad ökoloogilise eluvaate ja sellest tuleneva ühiskonnakriitikaga, olen ikka tundnud teatavat kohmetust. Piinlikkustki. Sest sellest on tegelikult juba piisavalt räägitud, kõik arukad ja mõistuspärasele toimimisele apelleerivad argumendid ammu esitatud. Rooma klubi, rahvastiku jätkuv kasv, Lõuna-Ameerika metsalaamade hävitamine, bioloogilise mitmekesisuse kadu, erosioon ja Sahara pöördumatu laienemine, Rio de Janeiro konventsioon, jää sulamine poolustel, freoon ja osooniaugud, vaalad ja sinivetikad, radioaktiivsed jäätmed, Kyoto kliimalepped – kõigest sellest oleme viimase neljakümne aasta jooksul küllalt kuulnud, ent inimkonna käitumises pole tuntavalt muutunud ikkagi miski.
Järjekordne tõend ökoloogilise apokalüpsise vältimatust lähenemisest mõjub ühiskonnaks nimetatavale kogumile tänapäeval nagu mutta visatud kivi. Ei mingit lainetust, ei vastukaja. Vaid arusaamatu ja kume plumps, ning vaikusehetkele järgneb taas tuhandehäälne ja ennast kordav uneloits uudistoodetest, majanduskasvust, vabakaubandusest, investeeringute vajalikkusest, (terrorismi)vastase võitluse hoogustumisest ning teaduse ja tehnoloogia jätkuvatest edusammudest.
Kui üks pool kuulamast keeldub ning pea jaanalinnu kombel liivasse peidab, saab ükskõik millisest mõttevahetusest paratamatult monoloog. Ühiskonna keeldumist ökoloogilisest dialoogist näitab ilmekalt seegi, et rohelisi nähakse aina enam ühe kentsaka subkultuurina, kõrvuti hipide ja new-age-tegelastega, kelle sõnum on vajalik vaid nende endi rühmakuuluvuse ülalhoidmiseks. Aeg, mil keskkonnaprobleeme avavaid artikleid võis kohata New York Timesi, Frankfurter Allgemeine ja teiste juhtivate ajalehtede esikülgedel, on jäänud pöördumatult kümmekonna aasta taha – ökoloogia on tänaseks lihtsalt moest läinud. Selline oleks lühidalt kokkuvõetuna kultuurikeskkond, millesse kõnealune inimajaloo ökoloogiline ülevaade ilmub. On see 1991. aastal ilmavalgust näinud ja selgelt ökoloogilist paatost kandev teos täna veel aktuaalne? Leiab ta Eesti haritlaskonna hulgas lugejaid? Vahest siiski.
Esiteks on Clive Pontingu “Maailma roheline ajalugu” väga hea raamat. See on ilmselt üks põhjalikumaid ja paremini komponeeritud tsivilisatsioonide ja kultuuride loodussuhete ajaloo ülevaateid, mis eales kirjutatud. Autor ei reeda küll oma allikteoseid, kuid tuhanded raamatukogudes teaduskirjanduse lappamisele kulutatud tunnid on aimatavad. Üksteise järel rullub lugeja ees lahti impeeriumide ja kõrgkultuuride saatus – Sumeri, Egiptuse, Maia, Polüneesia, Rooma. Selgemaks saavad varjatud reeglid, mis suuri tsivilisatsioone kord õitsengule, kord hävingusse määravad. Mudel on üldjoontes üsna sama: asustuse levik soodsa keskkonnaga piirkonda, mis jääb tavaliselt inimeste liikumisteede lõikumiskohta; kultuuri areng ja koos sellega looduskasutuse intensiivistumine; kõrgkultuuri periood, mille pikkus sõltub peamiselt looduskeskkonna ressursirikkusest ja vastupanuvõimest; näljahädad ja ühiskonna lagunemine, põhjuseks veepuudus, põldude sooldumine, soostumine, erosioon jt. inimtegevusest tulenevad keskkonnamuutused.
Suhteliselt lühikese kõrgkultuuri perioodi jooksul suudavad tsivilisatsioonid kujundada keerulise ühiskonnakorralduse ning püstitada endale mälestusmärke püramiidide, kivikolosside ja muude kummaliste ehituste näol, mille järgi neid tänapäeval peamiselt tuntakse. Samuti mõelda ja üles tähendada mõtteid oma võimsuse ja erilise positsiooni kohta. Mõtted, mida hiljem, langusaegadel, mõeldakse, kaovad ühes nende kandjatega.
Hämmastav tundub, mil määral sõltub tegelikult inimkonna ajalugu looduskeskkonna tingimustest ja rütmidest. Euroopa pimeda keskaja üheks põhjuseks saab Pontingu järgi maa kliima külmenemine XIII sajandil. Okeaania ja Kesk-Ameerika kultuuride hävingus on oluline koht Euroopast levivatel haigustel, millele anastatud maade põliselanikud vastuvõtlikuks osutuvad. Iirimaal sureb aastatel 1846 – 1848 umbes miljon inimest, ikalduse põhjuseks Ameerikast sisse toodud kartulilehemädanik.
Keskkonnaga peetava pika ja küllalt tasavägise võitluse tulemusena ilmub viimaks kaasaegne euroopalik tsivilisatsioon. Et Ponting näeb maailma ökoloogi pilguga, st. aine- ja energiaringete terviksüsteemina, järeldab ta jõuliselt, et hüvede kogunemine ühes maailmajaos saab toimuda vaid teiste laostumise arvel. Tsiviliseeritud läänemaailma pahupooleks saab seega kolmanda maailma loomine majanduslike ja poliitiliste vahendite abil. Pea kõikjal asumaades järgneb “avastamisele” paikkondliku looduse kiire ja süstemaatiline väljakurnamine, kohalike maavarade ja rikkuste väljavedu ning põliskultuuride mandumine.
Clive Pontingu raamatu vahest kõige tähelepanuväärsem joon ongi nii-öelda ökoloogiline absolutism. Kui globaalse ökoloogilise vaatega piisavalt kaugele minna, näib see tõesti haaravat peaaegu kõike. Ilmuvad vastasseosed mandrite geograafilise paiknemise ja tsivilisatsioonide arengu vahel, kasutatava majandussüsteemi ja filosoofilise mõtteloo vahel, demograafiliste protsesside ja riikide poliitiliste taotluste vahel. Siit kusagilt settib arusaam, et pikas perspektiivis saab tsivilisatsioonile olla tulemuslik vaid selline arengutee, mille puhul erinevad jõud inimkultuuri sees arvestavad nii üksteise kui ka looduskeskkonna vajadusi.
Väike Eestigi paistab aimatava mosaiigikivikesena Pontingu raamatus, asetudes kultuuri- ja kaubavoogude ning inimrännete globaalsesse võrgustikku. Meil läbi sajandite toimunule leiab paralleele nii Aasiast kui Lõuna-Ameerikast, selgemaks saab kohaliku ajaloo sõltuvus klimaatilistest protsessidest, aga ka Eesti geograafilisest asukohast Läänemere kaldal, Euroopa ääremaal. Kuid me tänases püüus kaasaegsesse Euroopasse peegeldub Pontingu raamatu valguses ehmatavalt pelk katse pääseda rüüstatute seast rüüstajate hulka, raisatute seast raiskajate poole peale. Sellest pole kindlasti piisavalt räägitud!
Tervikliku ajalookäsitlusena, mis kirjeldab nii inimkultuurides kui füüsilises keskkonnas toimuvaid muutusi ja nende vastasmõju, sisaldab Clive Pontingu raamat kindlasti rohkem kui järjekordset rohelist “nuttu ja hala”. Need, kes kultuuride arengu seaduspärasid mõista püüavad, peaksid seda teost kindlasti lugema.

TIMO MARAN