|
|
|
Pilved on igasuguse loomingu tulevik Soome ja eesti ühisnäitusel “Juured” eksponeeritu kohta saab öelda ökokunst. Sedasi on teinud ka Margaret Tali eelmise nädala Eesti Ekspressis, jättes mainimata kogu näituse ehk kõige silmahakkavama teose, kunstihoone ees seisva Miina Äkkijyrkkä puidust “Pulli”, mis on ökokunst par excellence. Siiski lisaksin “Juurtele” omalt poolt veel ühe tasandi ja nimetaksin kaalukat osa näitusel nähtavast ajakunstiks.
Kui lähtuda natura – cultura teljelt, siis ehk üks ühendav, sild, tunnel inimühiskonna ja looduskeskkonna vahel ongi aeg. Mitte ainult seetõttu, et natura tundub olevat minevikulise ja cultura – ikka veel! – tulevikulise olemusega. Aeg puudutab nii inimest, puud, looma, mandrit kui ka tervet Universumi. Õieti on inimene harjunud nimetama tema ümber ja sees toimuvaid muutusi (nahk tõmbub kortsu ja veresooned lupjuvad, päike loojub ja tõuseb, suvest saab sügis, maapind kulub) nii, et nimetamine kasutab tihti just ajalist määratlemist. Aeg, ajalisus ongi tegelikult inimese pärisosa, andes ja mõtestades mineviku, tuleviku, eluloo. Inimese olemuse juured on kinnitunud ajalisuse pinnasesse. Aja olemusega peab inimene pidevalt kohtuma (rooste plekis, mädanev puu, mööduvad aastad). Aega ennast pole näha, samas väljendub aeg igal pool ja pidevalt. Tegelikult saab aga ka kunstilist tegevust nimetada inimese võitluseks aja ja selle “tegudega”. Õieti on see võitlus aja paratamatusega, tõsiasjaga, et ajalisus on paratamatu ja tekitab paratamatust üha rohkem juurde. Miguel de Unamuno on oma “Surematusenäljas” kirjutanud: “Keskendu, lugeja, iseendasse ning kujutle enda aeglast lagunemist, mille jooksul kustub sinu jaoks valgus, kõik sinu ümber jääb tummaks, ei kosta ainsatki heli, vaikus mässib sind endasse, käeshoitavad esemed sulavad sul peost, põrand libiseb sinu jalge alt, mälestuspildid hajuvad otsekui minestamisel, kõik haihtub eimillekski ning haihtud sinagi ja sulle ei jää isegi teadvust olematusest, kasvõi mingi varju viirastusliku pidemena.” Igasugune looming aga on rohkem või vähem võitlus selle haihtumise vastu, soov jääda mingilgi moel teadvusele (kasvõi siis elavate teadvuses) või jätta vähemalt mingigi märk enda teadvusest ja ületada sedasi aja paratamatu loomus, mille kohaselt tulevikku jääb iga sekundiga üha vähem järele. “Juured” näitabki minu meelest selle võitluse erinevaid vorme ja tulemusi. Ajatuse illusioon Esimene teos, millega “Juurte” külastaja kohtub, on Ene-Liis Semperi video “Uude koju”, mis määras ära ka kogu ülejäänud näituse jõujooned. Video tausta moodustab eesti maastik, mis aegluubilisena mõjub unenäoliselt. Unenäolisust rõhutab esiplaanil voodis lamav/magav kunstnik, kes hoiab käte vahel rotti. Kuna teos ei loo oma monotoonsuses, rõhutatud korduvuses mingit lugu, ei edasta verbaalset sõnumit, on tema sisse võimalik istutada üpris erinevaid nägemusi. Üks võimalikke ongi ajatuse, ajalisuse ületumise nägemus/illusioon. Unenägu moondab, teisendab tegelikku elu (sealhulgas ka aega), aga elu (elaja viibimine ajalisuses) võib tajuda illusoorse, “unenäolisena” – eks see ole õhtumaise loojutustamise üks suurimaid nägemusi. Ehk kirjeldabki Semper mingit oma unenägu või soovunelmat, kus tema voodi on hakanud ja jäänud liikuma pärastlõunasel ja suvisel kodumaastikul ning seda liikumist saadab uinutav ja muutumatu rütmiga rongirataste ja liiprivahede dialoog. Kuigi unenäos magaja voodi liigub, seisab magaja tegelikult nii füüsilises kui ka vaimses mõttes paigal. Aeg on ületatud, unenägu kordub ja kordub, meeleolu ja maastik, millel see tekib või mida see vajab, tuleb pidevalt tagasi ega muutu selle käigus. Istusin seal video ees päris kaua ja jälgisin teisi külastajaid: kellelgi polnud kannatust “Uude koju” lõpuni vaadata: kas neil polnud aega? Semperi seisundivideoga haakuvad minu meelest hästi Hannu Pakarineni, Pekka Turuneni ja Jüri Okase fotoseeriad. Pidades silmas just Pakarineni ja Turuneni, kirjutab Margaret Tali: “Soomlaste erinev suhe loodusesse avaldub sarjades.” Kas saab Pakarineni seeriat “Ruotsinkylä”, mis kujutab erinevaid korstnaid, nimetada suhteks loodusesse? Pakarineni teise seeria “Küünimeri” objektid on küll puust, kuid inimese poolt töödeldud ja teatud vormi surutud puust. Pakarineni kahe sarja objektid on korstnad ja küünid. Väidan, et eriti Pakarinen kujutab tegelikult aega; seda, et aeg teeb oma töö(d). Loodus ei tee oma tööd, loodus on. See, mis teeb töö, on aeg. Aeg teeb töö nii inimese kui loodusega. Loomulikult on kõik toorained, mida inimene kasutab ja tehnilisena ilmnemisse seab, pärit loodusest. Kuid ka loodus allub aja seaduspärale – kui nii öelda võib. Pakarineni korstnad on enamasti telliskivist. Paljud neist on aja jooksul lagunenud. Arvatavasti lagunemise takistamiseks on mõned Ruotsinkylä korstnad plekiga üle löödud. Aja jooksul on ka plekk roostetama hakanud. “Küünimeri” koosneb 144 mustvalgest fotost, mis kõik kujutavad küüne keset talvist ja tühja Soome maastikku. Küünid on lagunenud ja tühjad: aja jooksul on aeg teinud oma töö. Olulisim on, et neis nukker-lüürilistes fotodes on näha culturale paratamatult osaks langevat saatust: kogu oma edasipürgivuse taga pesitsevat pöördumatut minevikulisust. Seega sulanduvad “Küünimere” sarjas kokku kõik kolm aja dimensiooni: minevik (küünid olid kunagi uued ja vajalikud), olevik (fotod ise, õieti nende vaatamise hetk) ja tulevik (lagunemine, tagasiminek looduse rüppe jätkub). Jüri Okase “Väike Moodsa Arhitektuuri Sõnastik” kujutab tühje või tühjana paistvaid/mõjuvaid ehitusliku inimtegevuse ilminguid või nende detaile (kaalukodadest veskiteni, bussipaviljonidest veduridepoodeni ja koguni kraavideni). Osa hooneid on varemetes, osa on pooleli või jäid pooleli. Osa uued, osa vanad. Seinad, trepid. Papi või laudadega üle löödud aknad. Praod. Praod, millest saavad või on saanud lõhed. Telliskivid. Sildid: “Liha. Mÿñî”. Sellesama lihapoe juures on fotole jäänud seeria ainuke inimene, justkui mingi naljakas rudiment planeet Maa ühest ajahetkest. Millegipärast turgatas mul “Väikse Moodsa Arhitektuuri Sõnastikku” vaadates täiesti kontekstiväliselt meelde üks Joseph Brodsky lause. See kõlas mu mälus umbes nii: “Pilved on igasuguse arhitektuuri tulevik.” Mälu muidugimõista valib, lauset sellisel kujul Brodsky kirjutanud ei ole. Oma suurepärase essee “Kummardus Marcus Aureliusele” XV peatükis kirjutab Brodsky Aureliusele (või tema pronkskujule Kapitooliumil), et aeg on edev, eriti ajaloo või mõne isiku kuju võttes. Brodsky: “Ja kui sa siiski eelistad valget pilve taevasinas pea kohal balustraadi marmorsammastele ja hästi päevitunud rindadele allpool, siis ainult sellepärast, et pilved meenutavad sulle antiiki, kust sa pärit oled: nemad on igasuguse arhitektuuri tulevik.” Kummalisel kombel hakkas see lause – kontekstist väljarebituna – Okase fotosarja ees kõnelema nii: igasugune inimlik tegevus, olgu siis looming, teadus või võimuiha (mis on ju tihti arhitektuuris ühinenud), pihustub tulevikus (kosmilises plaanis mõne aja pärast) atmosfääri. “Väike Moodsa Arhitektuuri Sõnastik” kirjeldab ajalise lagunemise märke, nii et kui kogu arhitektuuri tulevikuks on pilved, siis lõviosa arhitektuuri atribuutidest sinnamaale ei jõua, nende osaks jääb ja saab pinnas, tolm. “Juurtes” otsitakse ajatust ja ajalisust ka teisi teid pidi. Janna Syvänoja “Vana sõber” on teravmeelne tekstiilikunst: hobusejõhvist ja siidtüllist hiigelsuur taies, mis kujutab justkui puu aastaringe. Kaugemalt vaadates võivad aastaringid muutuda maastikuks, topograafilisteks kõrgusjoonteks. Syvänoja põimitud aastaringe saab kokku lugeda ainult kannatlik inimene. Nii ongi hobusejõhvidest aastaid rohkem, kui inimene haarata suudab. Ning tänu võimalusele näha “Vana sõpra” ka maastikuna – mis sisaldab arvutul hulgal puid ja nende aastaringe – saamegi loendamatu arvu, mille taga on lõpmatult erinevaid kogemusi. Niisiis on Syvänoja valmistanud hobusejõhvidest ajaülesuse kaardi. Ajatus Omamoodi paarisrakendi moodustavad Jaan Toomiku lühivideo “Nimeta” ja Jussi Kivi valgus- või pigem pimedusinstallatsioon “Metsa ajaloost”. Üks kahte tööd ühendav sõna võikski olla “pimedus”. Ning pimedus toimib mõlemas töös ajatuse metafoorina. Toomiku videos ripub puude vahel mees, kes kuku(ta)b (ennast) auku. Maa justkui neelaks ta. Pime auk, üsk. Video allegoorilisus on ilmne, samuti mitmeti mõistetav. Variant: rippumine õhus kui elamine (inimene otsib oma pinnast, pinda) ja kukkumine kui suremine. Pime auk kui surm. Kuid mida tahetakse näha surmas, surma taga? Enamasti surematust, tegelikku elu. Igavest elamise aega, ajatust. Elu on Toomiku videos tegelikult väga lühike – nagu ka tihti reaalsuses. Jussi Kivi kirjutab oma installatsiooni saatvas tekstis: “Ööbimine metsas annab muu hulgas võimaluse kogeda pimedust.” Installatsioon ise asub pimedas ruumis, tegu on väikse ja hämaralt valgustatud klaaskastiga, mis kujutab talvist metsa tähistaeva all. Pime ruum, vaikus ja hubane kujutis talvisest, unnesuikunud põlislaanest viitavad jällegi väljapoole meie ühe tempokama ajalisusega sootsiumist. Eemale tõsiasjast, et aeg on raha, et aega pole. Jussi Kivi taiest ei saa kogeda kärsitult, kiirustades: seda tingivad juba pikk ja mõtlik saatetekst ning unenäoline ja pime ruum, kus tuleb aeglaselt, ettevaatlikult, hääletultki liikuda. Ja-jah, lugesin Brodsky essee üle ja leidsin sealt lausejupi: “vähemalt ajalises plaanis oleme me kõik nomaadid”. Aega tajume me just liikumisena, kes kulgemise, kes rändamise, kes kihutamisena. Foto või video püüe on ju aeg peatada, saada tükike ajast kätte, panna ta seisma ja selles seismises iseennast justkui lõpmatuseni kordama. Mida rohkem fotosid, seda rohkem nüüdsusi, mis tulevad tagasi igal hetkel, kui neile visatakse pilk. Aga videolint läheb aja jooksul katki ja foto tuhmub. Aeg teeb oma töö. Sellepärast ongi “Juured” võimas näitus. Meie semiosfäär on vajumas üha sügavamale paradoksaalsesse ajatajusse. Ühelt poolt on positiivseks muundunud justkui see, kui inimesel üldse aega pole, sest see näitab, et inimene on ettevõtlik, et ta nopib aega. Teisalt aga püütakse unustada, et tegelikult on seegi aeg, mida meil kunagi pole, vähene, sama lühike kui mehe rippumine ja kukkumine Toomiku videos. Nii et kui kellelgi on kümme minutitki, käigu veel kähku “Juurtel” ära. See kümme minutit võib hetkeks igavesti venida. JAN KAUS
|
