|
|
|
Valgusepüüdja Nikolai Nyländeri elu ja looming
Vanast ja haritud suguvõsast Nikolai Nyländer (sõprade jaoks hiljem Nixi) sündis 23. juunil 1902. aastal Tallinnas. Tema isa Johann oli lõpetanud Tartu ülikooli majandusteaduskonna, enne seda õppinud ka arstiteadust. Vabariigi ajal oli ta aktsiisi peavalitsuse direktor. Peres oli neli poega: Vladimir, kes oli Pariisis maalikunstnik; Benjamin, kes järgis isa esimest valikut ja töötas arstina; Georg, kes teenis kahurväeohvitserina, ja Nikolai. Kodukord oli poistele küll range, ent eelkõige teadmiste suhtes. Vaheldumisi kõneldi neljas keeles – saksa, eesti, vene ja prantsuse keeles. Selles polnud midagi imelikku, Nikolai Nyländer pärines põnevast, haritud, küllaltki vanast, kindlasti tugevate loominguliste eelduste ja omalaadsete “kiiksudega” suguvõsast. Tõsise huviga uuritud esiisade ajaloos jõudis ta isa poolt seitse ja ema poolt isegi kuusteist põlve tagasi. Üks koloriitsemaid kujusid oli kindlasti vanaisa vend Voldemar, kes ratsutas 1892. aastal kihlveo peale isiklikul hobusel võidu rongiga Kadrina jaamast Peterburi. Ja loomulikult võitis ning sattus ka kohe tähelepanu keskmesse ja ajakirja Vestnik Konovotstvo artiklisse koos täies hiilguses fotoga. Nikolai onu Konstantin Nyländer oli lõpetanud Müncheni Kunstide Akadeemia ning teisigi tuntud ja Eesti ajaloos olulisi tegelasi leidus nii isa kui ka emapoolsete esivanemate seas. Nikolai soontes voolas rootsi, saksa ja prantsuse veri. Kõrgest päritolust midagi teadmata alustas ta oma haridusteed Tallinna Peetri reaalkoolis, mille lõpetas 1920. aastal. Selleks ajaks oli ta juba osalenud vabatahtlikuna Vabadussõjas, omandanud esimesed oskused fotograafias (mis andis talle võimaluse 1917. aastal Vääna kindluste juures vene sõdureile fotosid tehes raha teenida), käinud ka Petrogradis, kus juhtus nägema miitingul kõnelevat Leninit ja Trotskit. Pärast kooli asus Nikolai isa tungival soovil tööle speditsiooni alal Eesti Transpordi AS Gerhard & Hey, kus pidas vastu 1924. aastani. Onu ja venna eeskujul alanud iseseisvate kunstiõpingute ja -katsetuste ning lõpliku fotograafiasse armumise tõttu muutus väljakannatamatuks kohusetundliku bürokraadi elu perspektiiv. Ja Nikolai tegi kannapöörde, millele jäi truuks elu lõpuni. 1925. aastal astus ta taaselustatud Eestimaa Fotoamatööride Ühingusse ning 1926. aastal kunstfotograaf Valter Lembergi ateljeesse, esialgu õpipoisina, õige pea juba laborandina. Ja ehkki Lemberg oli üks tolle aja vaieldamatutest autoriteetidest, sai Nikolai aru, millise töö ta iseõppijana juba teinud oli, puudus vaid pidev praktika.
Meistrikursus Parikaste ateljees Tõeliseks maiuspalaks Nyländerile sai aga töökoht Parikaste ateljees, kus ta oli aastatel 1927 – 1938. Selleks ajaks oli Parikaste ateljee maine langemas, noorem vend Peeter ei huvitunud enam ammu fototööst, Johannes aga nokitses laboris tehnilise kvaliteedi kallal. Parikaste juures sai Nikolai Nyländerist täieõiguslik fotograaf, kelle kunstnikusilm, tehniline taip, kogu tema olemus sai seal olla ta ise, vaba, aus, loominguline. Üsna ruttu taastas just Nikolai Parikaste ateljee endisaegse hiilguse. Pehmelt joonistavate objektiivide ja mahendite kasutamine, valguse ja varjuga peenetundeliselt mängimine portreteerimisel polnud iseenesest uudis, kuid Nyländeri modellide sisemaailma kaemused olid kindlalt ületamatud. Paralleelselt ateljeetööga pildistas ta ka vaid iseendale, näitustele. Erilisel kohal oli sünnilinn, eriti vana Tallinn. Kindla kava järgi liikus ta tänavalt tänavale, jäädvustades fotoplaadile iga maja tuulelippude ja seinareljeefideni välja. Samasuguse huviga pildistas ta eeslinnagi, eriti neid tänavaid, mis kuulusid lammutamisele. Esmaspäevas (1. II 1936) kirjeldab Nyländer juhust, kui tal sadamas käreda pakasega pildistades aparaadiga kohmitsedes oleks äärepealt sõrmed ära külmunud ja kõige lõpuks selgus laboris, et plaat oli tugevalt alavalgustatud ning ta pani selle teiste praakide juurde seisma. Alles mõned aastad hiljem, enne sama plaadi puhtakspesemist, otsustas ta igaks juhuks kontrollsuurenduse teha ning sai tulemusest meeldiva ehmatuse. Sellesse süvenedes veendus ta aina enam selle heas tasemes, isegi niivõrd heas, et Nyländer saatis selle Bostonisse rahvusvahelisele fotovõistlusele ning sealne ?ürii pidas seda fotot auhinna vääriliseks. Sama pilt tiirles Ameerikas veel ligi kaks aastat erinevatel näitustel tõelist imetlust tekitades. Esimest korda võttis Nikolai Nyländer osa fotovõistlusest 1925. aastal ja juba järgmisel aastal Tallinnas Eesti Foto Klubi (EFK) korraldatud I rahvusvahelisel näitusel saavutas ta teise auhinna. Sellest ajast peale algas ta võidukäik: ta noppis auhindu pea igalt näituselt ja konkursilt. Eesti kuulsaim foto Kuulsaim fotodest on juba mainitud “Memento mori” (“Pea meeles, et oled surelik”), mis valmis 1925. aastal. Oma mälestustes kirjeldab ta selle foto valmimist lihtsalt: “…mulle on see tänini teadmata, kuidas ma selle mõtte peale tulin. Oli üks vana piibel, pealuu, paar konti ja harilikus päevavalguses tegin selle pildi”. Nii lihtsalt, iseenesest, loomulikult valmiski eesti tuntuim, kindlasti meie fotoajaloo üks ikoonidest ja rahvusvaheliselt tunnustatuim foto. Selle võidukäik jätkus 81 rahvusvahelisel näitusel. Kõrgeimaks tunnustuseks võib pidada kuldmedaleid Londoni Kuningliku Fotograafide Seltsi näitusel 1927. aastal, Pariisi maailmanäitusel 1937 ja Berliinis 1938. Eriline väärtus oli Londoni näitusel. Oli see ju maailmas vanim rahvusvaheline fotonäitus ning iga fotoamatööri suurimaks unistuseks oli sinna pääseda, ehkki Londonisse võeti vastu ainult parimaid aasta jooksul valmistatud pilte ning üle maailma saadeti tuhandeid fotosid. Siiski pääses sellest nõelasilmast läbi ka Nikolai Nyländeri “Memento mori”. See oli võimalikest suurim tunnustus, Nikolai Nyländeri nime teati seejärel Budapestis, New Yorgis, Milanos, Madridis, Luzernis, Prahas ja veel kümnetes linnades. Kõik tänu sellele, et 23aastasena vilksatas ta peas üks idee, mis sai perfektselt teostatud. Nikolai Nyländeri sädelev isiksus nakatas ka ta lähedasi. Tema abikaasa Marta-Helene alustas fotoõpinguid ja osales näitustel. Ühel neist, 1930. aastal toimunud “Pirita elu ja ilu”, “tegi ta ära” oma armsale mehele. Kaksikvõit tuli taas Nyländerite perre, sedapuhku esimesel kohal Marta ja Nikolai alles teisel. Kuidas see peresiseselt möödus, sellest vaikib ajalugu, kuid ühiselt osaleti näitustel veel edaspidigi. 1933. aastal loodi Tallinna Fotoklubi (TFK), kuhu astus ka Nikolai Nyländer, kes tegutses selle juhatuses üsna agaralt. Minoxi spioonikaamera ristiisa Üks Nyländeri sõpru oli leiutaja Walter Zapp, võiks öelda, et tegelikult omaette hoidvale Zapile oli Nixi parim sõber. Nikolai toetas Zapi tööd minikaamera kallal igati, aitas leida õigeid inimesi nii finantseerimiseks kui ka proovimudeli valmisehitamiseks. Ja kui Walter Zapp oli probleemi ees uuele fotoaparaadile nime leidmisel, tuli taas appi Nixi. Omavahelistes vaidlustes jõuti variandini contax + mini = minax. Oma mälestustes meenutab Zapp ühte hilist õhtutundi, kui Nixi oli lahkudes uksel hetkeks peatunud, mõelnud ja siis öelnud: “Ei, minox on ikka õigem nimi.” Niisiis sai Nikolai Nyländerist kuulsa minikaamera ristiisa. 19. veebruaril 1937. aastal õiendas Nikolai Nyländer fotograafia meistrieksami. Selleks tuli ette valmistada kogukas mapp kindlatel teemadel fotodega. Sellega saab tutvuda Raevangla fotomuuseumis Tallinnas. Selle eripäraks ei ole ainult ülikvaliteetne teostus, aga ka võimalus oma silmaga näha XX sajandi 1930. aastail fotograafidele esitatud nõudeid, mis tunduvad täna lausa uskumatud. Ja ehkki see mapp on õppetöö, võib selle kõrgest tasemest õppida iga fotohuviline ja ka professionaal. Meistrieksami edukas sooritus andis Nikolai Nyländerile võimaluse teostada oma ammune unistus. 22. septembril 1938. aastal avas ta koos Herbert Eggertiga Tallinnas Pika tänava majas nr. 5 ateljee, mis pretendeeris kõige kaasaegsema fotoettevõtte nimele. Avaratele ruumidele lisandusid tollel ajal tehniliselt täiuslikem ateljee ja fotolabor. Üldse peab ütlema, et Nyländer oli noorest peale tehnika osas väga nutikas: oma esimese fotoaparaadi ehitas ta ise, ta oli üks esimesi, kes omandas tol ajal kuuma sõna Leica ja riputas rullfilmist tehtud 18 x 24 cm suurendused uskmatute jaoks Parikaste reklaamkasti. Rääkimata huvist minikaamera vastu. Ja siis lõpuks oma ateljee. Nende kahe meistri õhinat võib ette kujutada, isegi mahedat raadiomuusikat reklaamiti pildistamise taustal. Läbi Poola ja Saksamaa Ameerikasse Paraku oli aga saatus nende kahe mehe plaanidele vastu. Euroopal lasus suure sõja eelaimdus, Hitler kutsus oma alamaid kodumaale, NSVL seisis ähvardavalt kõrval. Nikolai Nyländeri pere ja esivanemad olid küll sündinud Eestis, kuid rahvuselt olid nad sakslased. Mida see periood endaga kaasa tõi, võime vaid ähmaselt aimata. Oli see otsus kui raske tahes, kuid see tuli teha. 5. novembril 1939. aastal astus Nikolai Nyländer koos perega laeva: Esialgu viis sõit Poznanisse, kus ta avas kohe kaks fotoateljeed, ühes neist ka fototarvete kaupluse. 1945. aastal põgenes ta punavägede eest Dresdeni, Karlsbadi ja lõpuks Baierisse. Seal sai temast USA sõjaväeüksuse ametlik fotograaf ning seal toimus ka otsustav kohtumine E. G. Hilliga. Ehkki kõik fotoauhinnad olid sõjamöllus Poznanis kaotsi läinud, uskus Hill Nyländeri autorsust ja püüdis teda austusest aidata. Alles 1949. aastal õnnestus perel ametlikult USAsse emigreeruda, asuti elama Californiasse, kus esimese asjana avati kohe jälle oma fotostuudio. Appi tulid ka pojad Sven ja Lennart. Nikolai Nyläner ei saanud päevagi ilma fotota, see oli tema jaoks õhk, söök ja jook. Fotograaf on ju kui valgusepüüdja. Meie oleme oma igapäevases rahmeldamises unustanud pahatihti selle, mida märkas juba keskaegne esteetika, käsitledes valgust kui kauneimat kaunite seas – valgus on kaunis iseenesest, sest ta loomus on lihtne ja kõik ülejäänud kaunis on tema sarnane. Seda lihtsat saladust valdas Nikolai Nyländer täiuslikult ja püüdis seda oma töödes näidata elu viimaste päevadeni, kuni valgus ta 16. aprillil 1981. aastal endaga viis. ÜLLE LILLAK
|
1947. aastal külastas kuulus ameerika fotograaf E. G. Hill ühte Eestist pärit fotograafi viimase kodus Saksamaal Baieris. Äratundmisrõõm oli suur, kui ta nägi seintel tuttavaid fotosid. Eriti kakskümmend aastat varem Londoni näituselt meelde jäänud vaikelu “Memento mori”. Teada saanud, et teisel pool lauda istub fotode autor, kasvasid Hilli üllatus ja uudishimu. Ameeriklasele vaatas silma Nikolai Nyländer.
