Omade arengust
Esimesena eestlaste seast tuli festivali kolmandal päeval, 26. X lavale Ralf Taal. Taalil on seljataga pikk Schuberti-praktika – Schubertit ta mängiski. Tema avaloo “Wandererfantasie” esimestest taktidest peale ning järgnevat Kolme klaveripala ja Sonaati A-duur kuulates võis veenduda, et pianist tunneb asja, paigas olid nii välised raamid – kõlavahekorrad, fraseerimine, dünaamika, ülesehitus kui ka muu. Meloodia ei taandunud lihtsalt ilusasti kujundatud helireaks, passaa?id puhtaiks sõrmeväleduse näitajaiks – Taali tõlgendus omandas sügavama tähenduse, tähendusrikkuse, mis Schuberti puhul hädavajalik.
27. X jäi festivali sees puhtalt “eesti päevaks”: esinesid klaveriduod Nata-Ly Sakkos – Toivo Peäske, Kai Ratassepp – Mati Mikalai, Reet Kopvillem-Ruubel – Piret Habak, Lauri Väinmaa – Piret Väinmaa. Duod mängisid omavahel, ühinesid kolmikuteks, nelikuteks ja kontserdi lõpuks 16 käel mängivaks klaveriorkestriks. Muusika, mis asendas varasematel sajanditel televiisorit, raadiot ja heliplaate, jõudis oma naturaalsel kujul uuesti kuulajate ette. Kõlanud Mendelssohnist, Rahmaninovist, Milhaud’ “Scaramouche’ist” ja Czernyst jäi uudsena kõrvu duode meesliikmete (Toivo Peäske, Lauri Väinmaa, Mati Mikalai) esitatud Dallapiccola “Musica per tre pianoforti”. Elegantne, samas karm, mustvalge neoklassitsism, salamisi naljatlev, mitte efektitsev, tõsine ja pingeline.
Kava “nael” ja lõpulugu oli Sisaski uudisteos “Universumi hääled”, mille tarvis klaveriorkester oligi kogunenud. Sisask on olnud ülimalt leidlik nimetatud koosseisu võimalusi kasutama, vaheldust leidma, avardades kõlavõimalusi, sümboliseerides kosmoses kehtivaid frekventse. Nimetaksin väga meeldejäävana lõiku, kus üksainus solist esitab unelevat meloodiat ülejäänute saates teda lahtistel klaverikeeltel – või teisal globaalset glissandot ühelt ansamblilt teisele, üksteisega kohti vahetades. Suur, laialivalguv ja keerukas oli taandatud lihtsatesse, üldarusaadavatesse vormelitesse. Teos, mida on mängida niisama tore kui kuulata.
Järgnes maestro Arbo Valdma juubelikontsert, koostatud enamasti uuemast ja vanemast nüüdismuusikast. See kompromissitult kaalukas kava oli esitatud trafaretti tardumata. Valdma inspireeriv intellekt ja võime näha asju värskest aspektist kumas läbi nii lugude valikust kui tõlgendustest. Inimloomuse mitmeid tahke avas Valdma Ives’i ja Janáèeki sonaatides, haaravalt mänguline oli Janáèeki kontsertiino koos Reval Ensemble’iga. Suurepärane, oskuslikult komponeeritud ning heade ideedega teos oli maestro õpilase Eichbergi “H¿rv¿rk”. Mõnevõrra langes kava üldisest tonaalsusest välja vaid Skrjabini Viies sonaat.
28. ja 29. X sai kuulda Age Juurika ning Sten Lassmanni soolokontserte. Mõlemad on VI üleriikliku konkursi võitjad – konkursitunnustusi on saadud, küllap neid veelgi saadakse, kuid peaasi on pidev areng. Selle jälgimisest sai klaverimängusõpradele üks haaravam uurimisobjekt.
Age Juurikas – väga hea pikkades, eepilistes, kaugele laiuvates perspektiivides (Ðostakovitð, Prokofjev), tugev nakatavat rütmienergiat nõudvates episoodides (Prokofjev), kuulama panev mitmetes värvikates karakterkujundites (Schubert). Nii mängu kui selle kaudu paljastuvat isiksust hingestab võluv eleegiline kirglikkus. Mis ei tundunud veel täiesti “oma”, oli Chopin, kus võiks jätkata otsinguid stiili vallas, taotleda nüansse, liikuda väikseima suunas, et sealt taas tervikusse sulada.
Sten Lassmann – kiire muutumine, kiire edasiminek. Sisuline küpsemine 2001. aasta sügisel, edukas jõukatsumine suure ja mastaapsega 2002. aasta kevadel, emotsionaalse skaala laienemine ning kujundite mitmekesistumine samal sügisel. Muutused olid kõige selgemad Brahmsi Kolmandas sonaadis, välgatasid Beethoveni viimases, “Vaba õhu” “Ööhäältes”. Musitseerimine on muutunud keerukamaks, aga ka rikkamaks.
 
Külaliste ainulaadsusest
Välisinterpreetidest alustas ðarmantne 13aastane Nare Argamanjan. Ta on loomulik, tundlik, mitte üleõpetatud noor inimene, kava koostatud lühematest lugudest: Clementi ja Scarlatti sonaadid, eakohaselt kui ka pisut etteruttavalt Liszti, Chopini, Schubertit, Brahmsi, efektpalu. Nare Argamanjanilt kuulis väga ilusat laulvust, peent ja nõtket fraseerimist, vähem meeldisid tema forte ning siin-seal ka “ludistamiseks” läinud passaa?id.
Kohe pärast seda “soojenduskontserti” oli aeg küps ühe peaesineja, Arkadi Volodosi ilmumiseks. Ootused olid kõrgeks kruvitud, kuulajad ei pettunud.
Muusika on Volodosi element nagu vesi vee-elanikule, klaverimäng on talle loomulik, enesestmõistetav tegevus. Ta on ürgselt pulbitsev anne ja jõud, mis haarab ja paneb end maksma, suurejooneliselt ja heldelt jagab ta küllusesarvest muusika-aardeid. Volodosi Skrjabin – “Enigme”, “Guirlandes” ja Seitsmes sonaat koos Schuberti-Liszti lauludega jäid mulle kõige lähedasemaks. Miks? – Seal tundsin ma isiklikku, tundlikku, haavatavatki. Muu kõrgus Olümpose jumalate täiuses ja rahus.
Järgmisel päeval mängis Peter Donohoe ERSOga Rahmaninovi Kolmandat kontserti. Donohoe’st hoovab vana, rikka kultuuri traditsioonide jõudu. Ta on armastusväärne, mängib targalt, visandab seal, kus mõni viimse detailini välja nikerdab, vihjab seal, kus mõni kõik selgeks seletab. See toimib, tema väidetel on tõepõhi all. Kahju ainult, et orkestripartner temaga päris “ühele meelele” ei jõudnud.
Anthony de Mare oli Ameerika kultuurisaadik. Tore ja entusiasmi tekitav saadik, kelle öeldu jõudis pärale nii erudeeritud muusikasõbrale kui ka lastele-noortele. Keerukas ja vahel raskesti mõistetavgi nüüdismuusika kõlas tema esituses makilindilt, videoekraanilt ja tekstiga täiendatuna mõistetavalt, huviäratavalt. Kui osa autoreid (Cowell, Cage, Nancarrow, Monk) on juba enam või vähem (aga kunagi mitte ülearu) tuttavad, siis Mobberley, Jordanova, Rzewski ja Del Tredici loominguga kohtuti Eestis esmakordselt. Kõige nõudlikumate taotlustega teos, Jerome Kitzke “Sunflower Sutra” jättis ka mõjuvaima mulje. See Allen Ginsbergile toetuv sürrealism oli kui eneseleidmine Woodstocki-järgses pohmeluses. Meredith Monki stiilis vokaliseerimine mõjub mulle ikkagi võõristavalt, Kitzke puhul oli see aga täiesti omal kohal.
Piotr Anderszewski oli Arkadi Volodosi kõrval teine festivali tunnustatum esineja. Kummagi tunnustatus ei pärine konkurssidelt, teed on rajatud ande ja ainulaadsusega. Seisavad nad aga kumbki omal mäel. Kui Volodos kogub kuulajaid endast väljakiirgavasse valgusringi, siis Anderszewski tõmbab nad kokku ja viib sügavikku; sinna on kõhedavõitugi järgneda.
Beethoveni “Diabelli-variatsioone” kuulama asudes valmistusin pingutuseks, kuid osaks langes kõrgeimast klassist intellektuaalne nauding.
Anderszewski Bach – midagi uudset, tegelikult täiesti omamoodi. Uus sõna Bachi-interpretatsioonis? Veel ei tea, aga kuulasid lummatult seda kontrapunktiga mänglemist, tajusid imestusega Bachi hiigelehitisi kui vee alt välja kerkimas. Anderszewski on pealtnäha jahe ja kalkuleeriv, sisimas kirglik. Ja võimeline ka kirge tekitama – kasvõi et teda veel ja veel kuulda.
Itaallane Carlo Grante oli teinud panuse romantilis-virtuoossetele lugudele nagu Liszti “Réminiscences de “Don Juan””, Bachi-Busoni “Chaconne”, Balakirevi “Islamei”. Kuuldes aga tema Sorabjit ning omaenda “Nocturne’t”, oli sellest mõnevõrra kahju. Eelnimetatud efektpalu kuuleb ju ikka ja jälle ning tuleb tunnistada, et ka paremini ettekantuna, kuid see üks palake Sorabji hiigelloomingust ning pianisti kummardus samale müstilisele erakule näitasid, et tegemist on innustunud ja huvitava muusikuga. Täit ettekujutust temast siiski ei saanud.
Festivali lõpetas Põhjamaade Sümfooniaorkester dirigent Susanna Mälkki ja solist Per Tengstrandiga. Mälkki on täpne, konkreetne ja inspireeriv dirigent, kes näitas end väga heast küljest nii nüüdismuusika (John Perseni “Or Nor”) kui ka Sibeliuse interpreteerimisel. Õpilastest-tudengitest koosnev orkester mängis tema taktikepi all rõõmu ja andumusega. Punapäine, tuline Per Tengstrand veenis Stenhammariga. Teose edenedes hakkas üha enam idanema soov kuulda tema sooloõhtut või veel mõne teise kontserdi esitust.
 
Ühist nimetajat klaverifestivalil pole, peale klaveri enda muidugi. Ei peagi olema. Tähtsad on isiksused, kellega kokku sai puutuda – lõputult erinevad, elamuslikud, uued. Nagu värske tuul, mis puhub läbi avatud akende. Kust ilmakaarest edaspidi, saame kogeda järgmisel korral.

Ia Remmel