Suvemuusika kui unistus 

Kontserdipeeglist vaatab pealtnäha justkui suvi vastu: välismaal töötavad või õppivad muusikud tulevad koju käima, noored interpreedid testivad ennast publiku peal. Soololaul, orelihelid ja kaunis tonaalharmoonia; turistidest publik – (loodetavasti) lõõgastunud ja lahke. Tundub, et mingil kontrollival, kriitilisel jõul ei ole suvemuusikas kohta. Soft-kultuuri miraa?id, olemise sulnis kergus on õhus... Kui just ei ilmne, et ka kuulaja meeltes – isegi keskmise Euroopa või Ameerika pensionärist kultuurituristi teadvuses – istub muusikat “maitsev” subjekt ehk ettenähtamatu kriitik.

Et istub, seda oli (mõnestki kommentaarist või kulmukergitusest) kuulda ja näha ka 25. juunil toimunud Niguliste suvemuusika kontserdil. Esinesid kontratenor Ka Bo Chan, organist Andres Uibo ja trompetist Jüri Leiten. Kõlasid baroki instrumentaalvormid (tokaata, prelüüd, süit) ja J. S. Bachi, A.Vivaldi, G. Fr. Händeli ning H. Purcelli enamasti suurvormidest pärit aariad.
Oreliteosed olid kava raamiks. XVIII sajandi saksa helilooja Dietrich Buxtehude Prelüüd oli baroki vormivabaduse tüüpnäide, reastades improvisatoorseid ja korrastatud kontrapunktilisi episoode. Selle teose esitus oli ehk kontserdi parim oma rühika dramaturgilise kujundusega. Kava teises ääres oli XIX sajandi autori Julius Reubke Orelisonaat – dramaatilistest kromatismidest küllastatud neljaosaline teos, võrdkuju Vana Testamendi psalmile nr. 94, mis kõneleb Jehoova, kättemaksujumala ja kaitsjaga. Muusika “tegi” viha-jumala kujundit ülikülluslike kromatismide, halvaendeliste orelpunktide ja tumedate registrivärvidega. Suurvormi esitustervik kippus paraku kromatismide sügavikku kinni jääma. Muidugi mängis selles kaasa ka teose muusikakeel: hilisromantilise harmoonia lõpmatu teelt eksimine ja tunglemine hägustab muusikamõtte sihti. Ja vajab seda enam võimukat kujundust.
Säravpidulik piccolo-trompet ja orel on pidulik ja eufooriline kõlakomplekt. Ja kui tämbrivärvid kõnelevad, siis võibki muusika süüdimatult kolmkõlahelisid ja figuratsioone mängitada. Seda sorti, trompetikõla esile tõstvat pidumuusikat esindasid Giuseppe Martini Tokaata ning John Stanley Süit trompetile ja orelile. Jüri Leiten on tugeva kõlakontrolliga trompetist, kelle figuratsioonitehnika oli üsna nauditav. Aga siiski mitte veatu – kuigi tema intoneerimisvead olid pigem juhusliku kui “fataalse” loomuga. Erinevalt vokaalsolistist...
Hongkongist pärit, USAs laulmist ning dirigeerimist õppinud ja 1997. aastast peale meie muusikaelus osalev kontratenor Ka Bo Chan on üsna kauni häälematerjaliga laulja, kes jäi paraku mõne keerukama meloodiajoonisega lausa hätta, et mitte rohkem öelda. Barokkmeloodika on kaunis, kuid nõudlik.
 
26. juunil esines Mustpeade Majas noor pianist Hanna Heinmaa (1978), kes on 1997. aastast Arbo Valdmaa õpilane Kölni Muusikakõrgkoolis. Heinmaa omapäraks on eriline “matt”, kantileeni vältiv toon, väga täpne vertikaal (akordi helide suhted), aga mingitel äraarvamatutel poeetilistel kaalutlustel “lõhutud” horisontaal – miniatuuride reana mõjuv, kummalisi, sageli motiveerimata katkestusi tulvil muusikakujundus.
Mängitud kava oli mitmekesine, ulatus Bachist ja Viini klassikutest Chopini ja Skrjabinini. Paraku hakkis too läbiv, kohati võluv ja kohati kummastav miniatuursus lakkamatult muusikakõne loogikat ja voolavust. Ja iga autori puhul tekitas see omamoodi probleeme.
Bachi teoste elustamine ja puhastamine akadeemilisest tuimusest on esituspraktikas ju mitmesuguseid huvitavaid vilju kandnud. Ka Heinmaa mängitud Bachi Toccata d-moll mõjus esialgu huvitava eksperimendina, milles barokkvorm avanes justkui läbi romantiliste – prelüüdlike, nokturnlike, skertsolike kõla- ja ?anrikujundite. Kaotsi läks polüfoonia mustriselgus, meloodiate jõujooned.
Beethoveni esituses (Sonaat A-duur op. 101) sai kannatada selle autori puhul vältimatult vajalik muusikalise mõtte sidusus. Mozartis (Sonaat D-duur KV 311; eriti finaalis) oli enam seotud retoorikat kuulda: pianist mängis muusikasse üpris ilmekaid “kõnefunktsioone”. Skrjabini Sonaadis nr. 2 jäi Heinmaa tihedale faktuurile lihtsalt alla.
Mõnedes Heinmaa mängitud kiiretes kulminatsioonides (Mozarti, eriti Skrjabini puhul) köitis tähelepanu tema kuulipilduja-stiilis, erksa sõrmelöögiga motoorika, mis oli määratud kehastama suurvormi kõrgpunkte või energiatippe. Aga ei mõjunud sellisena. Kulminatsioon muusikas ei lähtugi ju kunagi jõust ja mehhaanikast, vaid nähtamatust muutumisteest või energiakaarest.
Kõik kokku tekitas vastolulise üldmulje. Seostamise probleemid ja sageli eestlibisev tervik... Ometi on Heinmaa kõlakäsituses ja muusikakõne laadis kirjeldamatut ja vaieldamatut harulduse hõngu, mida ei oska täpselt määratledagi. Ehk on seda musikaalsust vormitud mingi sobimatu mudeli järgi...?
 
28. juunil esinesid Tallinna raekojas bariton Taimo Toomast, Viinis õppinud ja aastast 1998 Dessau Ooperiteatri solist, ning pianist Ivari Ilja. Taimo Toomast on ooperihääl. Tema element on romantilised murdumised ja pinguldatud vibrato. Teatraalne ooperivokaal mõjuski kõige ehedamalt mõnes ooperiaarias (Verdi Milleri aaria “Luisa Millerist”; Tšaikovski Jeletski aaria “Padaemandast”; Hamleti joogilaul Thomas’ samanimelisest ooperist). Aga paratamatult tekkis tahtmine Toomasti häält raekoja kõledusest ooperisaali pehmendavasse akustikasse kujutleda...
Ja paraku oli solistil tõsiseid hääleprobleeme, mis nii “suure joonega” kui ka (ja eriti) kammerlikke vorme kahjustasid. Barokkautorite meloodikat (Carissimi ja Caldara) koormas dramaatiline vibrato. Schuberti ja Straussi lauludes ei lubanud seesama kramplik hääletoonus muusikamõtet nüansseerida.
Esitusprobleemidele vaatamata jäi meeltesse kumisema René Eespere “Epigramm” III alapealkirjaga “De Spe”/”Lootusest” vanale ladinakeelsele tekstile. Autori huvi tihedate, tähendusjõuga, epigramlike filosoofiliste tekstide vastu on pikaaegne. Aga püsivalt tuleb seesama epigramlik täpsus ja tihedus esile ka tema muusika tekstuuris. Sõnarütmist või intonatsioonist lähtuv “dramatiseeritud” “minimalism”, mis ka Eesperele algusest peale omane, on ju eesti muusikas lausa üks omaette liin – kui mõelda ka Pärdi ja Tormise peale. Tegelikult on see ka lihtsalt tagasiminek “õpitud”, abstraktsete tervikukujunduse printsiipide ja arhitektoonilise mõtlemise juurest intonatsiooni tähendusrikkuse juurde, mis võib korduda vist iga põlvkonna puhul ja ka iga helilooja otsingutes. Mõnikord räägitakse sel puhul autori “küpsest” stiilist. Mõnikord on see intonatsioonitundlikkus juba algusest peale antud.
Lootus kui petlik virvatuluke ja magus pahe – umbes nii kõneles üsna karmi retsitatiivse meloodiakujundusega vokaalpartii tekst. Ivari Ilja mängitud klaveripartiis väreles justkui seesama virvatuluke: ühe hapra, kuid kõneka intervallikompleksi arendus ja täpsed repliigid. Ilja-sarnast dialoogipidajat muusikas meil teist (siiani) ei ole kuulda olnud: ta suudab kujundit tekitada ühe repliigiga, ühe kõlaga, ühe fooniga. Ta ühendab raskesti ühendatavat: on poeetiline, olemata laialivalguv; on täpne ja reageerimisvõimeline, olemata masinlik. Sellelgi kontserdil jäi kõrv sageli püüdma omaette huvitavat klaverikõnet – Schuberti ja Straussi lauludes. Aga muusika kahele esitajale eeldab sünergiat, mida ühe poole tehnikaprobleemid eriti ei soosi...
Kontserdinädalast paistis taas, kui suur liialdus on arvata, et suvel moondub muusika justkui iseenesest pehmeks meelelahutuseks – nagu soft-kultuuri loosung meile vastupandamatult sisendada püüab. Loosung ei aita. Isegi suvel tahab muusikakunst kannatust ja käsitööd. Ja alles siis, kui Jumal annab – kui vaim on valmis ja hääl ei ole ära – tulevad mõnikord lendutõus ja ilmutus. 

Evi Arujärv