|
|
|
Fotograaf Aadu Treufeldti eluvärvid
Kes sealt tuleb – näha kaabu, Kui ma tema elulooga lähemat tutvust sobitasin, tekkis pea kogu aeg paralleele Voldemar Panso raamatu “Portreed minus ja minu ümber” esseega näitlejast Endel Pärnast. Ka Aadu Treufeldt sai sekundi murdosa jooksul oma seltskonna hing, kelle firmamärkideks olid kõvakübar, valge särk ja loomulikult fotoaparaat. Alalisteks kaaslasteks ülihea tuju, nakatavad naljad, pillimäng ja laul. Ta ei hoidnud oma elusaatuse paletil iial värve kokku. Essensoni õpilane Türil ja Pilistveres Aadu Treufeldt (kirikuraamatus Ado Treufeld) sündis 25. septembril 1874. aastal Kirna vallas Järvamaal. Isa kohta andmed puuduvad. Mõne aja pärast kolis Aadu koos ema ja õega Türile. Ametlik haridustee piirdus majandusliku kehva järje tõttu vallakooliga, edasi jätkas juba iseõppijana ja edukalt. Järgnev elugi tõendas looduse lopsakat kätt, mis oli jaganud noormehele rikkalikult andeid, oskusi ja ettevõtlikkust ning julgustki. XIX-XX sajandi vahetusel tundsid Türil peaaegu kõik elanikud üksteist. Nii on üsna loomulik, et kaks türilast Gustav Essenson ja Aadu Treufeldt, kel olid nii ühine kultuurihuvi kui ka pilli- ja laululood, veres sõpradeks said. Vaid tasakaalukam loomus sundis esimest endale varem kindlat elukutset otsima ning temast sai juba enne sajandivahetust Türi esimene paikne fotograaf. Just Essensonilt omandaski Treufeldt esialgsed teadmised fotograafiast. Esimene fotoaparaat hävis küll kahjutules, õnneks oli tagasilöök põgus, peagi muretses ta juba uue ning kuna ühest tegutsevast fotoateljeest oli Türile küllalt, jäi Treufeldti hooleks “töö objektidel”. Lugematud simmanid, pulmad, sünnipäevad, matused, kõikvõimalikud üritused, tööhetked või lihtsalt grupipildid, kõigis neis kaadreis on dünaamika, rütm, elu loomulik kulg. Tolle aja fotodele nii iseloomuliku tardunud silmadega kaamerasse vahtivate “kalanägude” vältimiseks vabastas ta inimesed kõigepealt krambist oma kindlate nippidega. Igaühele leidis ta mingi tegevuse või mõne eseme kätte, kui aga abivahendeid parajasti käepärast polnud, heitis Aadu ise poolkülitsi pildile ja alustas oma naljadega või palus endaga lihtsalt rääkida. 1904. aastal avas Aadu Treufeldt Pilistveres isikliku päevapildikoja. Sealse templiga vene- ja saksakeelsed kirjad rändasid Riiga ja Peterburi, Berliini ja Hannoveri, vastuseks saabusid fotoplaadid ja -paberid, raamatud ja ajakirjad. Treufeldti huvide ring ulatus fotograafiast ja muusikast lennunduse ning geograafiani. Lisaks keelteanne, pidevalt täiendas ta end saksa keeles, mille õppis selgeks iseseisvalt. Paraku Pilistvere variant ammendas end peagi ning Treufeldt naasis Türile, kus üritas ikkagi oma fotoateljeed avada. Kahjuks katseks see jäigi. Fotomatk läbi Venemaa Hiinani Mõtted tulevikust liikusid aina julgemalt Venemaa avarustele, kaaskodanikele avantüürina tundunud ettevõtmine algas 1906. aastal. Ettevõtlik fotomees asus reisima läbi Venemaa “tühjade taskute ja tühja kõhuga”, pagasiks vaid fotoaparaat ja soovituskiri Peterburi mõisnikult, kelle juures oli teenijaks tema õde. Välja jõudis Aadu Hiina piirini Pogranit?naja linna Mand¯uurias. Algas kodumaast kaugeim ja samas huvitavaim ning põnevaim periood Treufeldti elus. R. Gottliebi fotoäri piltnikuna töötades kujunes ta üsna kiiresti kohalikuks “staarfotograafiks”, kes pildistas nii vene riigi- ja raudteeametnikke, kohalikke hiinlasi ja jaapanlasi, sündmusi ning loomulikult imelist loodust ja keskkonda. Enda jaoks seadis ta kokku parimatest fotodest rännualbumi, kust leiame ka kaks tõeliselt haruldast fotot, mis on unikaalsed mitte ainult eesti, vaid ka maailma fotoajaloos. Neil on jäädvustatud kohalike röövlite, hunhuuside pea maharaiumine karistussalga poolt (17.06.1909 on piltide alläärde kirjutatud Treufeldti enda käega). Ent ühe koha peal pikem olemine oli talle täiesti vastuvõtmatu, nipernaadilik rännukihk viis teda edasi Harbiini, lõpuks Vladivostokkigi. Tõsiselt plaanis ta seal edasi reisida koguni Ameerikasse, paraku tervise järsk halvenemine sundis kavatsusi muutma ning 1909 aasta teisel poolel naasma Türile. Keskeale läheneva mehena igatses Treufeldtki sisimas paiksemat ja rahulikumat tulevikku. Veel samal aastal üritas ta Berliini kosjasobituskontori kaudu oma perekonnaseisu muuta, kahjuks edutult. Tervise paranedes tegi ta veel ühe katse oma elule uusi võimalusi leida, 1915. aastal otsis ta kirja teel Helsingist erialast tööd ja ikka tulutult. Ning siis ta kõigile ootamatult abiellus, naine oli pärit sealtsamast Türi lähistelt. Allakäik abikaasa ja põllumehena Kuni pere loomiseni võis Aadu endale lubada endist lõbusat ja üsna muretut välifotograafi elu, ent neljakümne ühe aastase vabadust nautinud “elupõletaja” raskused uue rolli, perepea eluga harjumisel alles algasid. Selles kiirabielus põrkasid kokku kaks täiesti erinevat maailmatunnetust, kasvasid ebakõlad kodus, kumbki pool ei andnud järele, sagenes Aadu napsitamine, kuni lõpuks põgenes ta endisesse ränduri ellu, ikka fotoaparaat kaasas. Populaarsus asendus märkamatult tüütusega. Ka tütre sünd 1916. aastal ei toonud suhetesse abikaasaga leevendust; õnneks valitses isa ja tütre vahel siiras sõprus ja armastus. Elu veeres järjekindlalt allamäge ning kahjuks oli saatuse tagavarades Aadu Treufeldti tarvis aina vähem plussmärgiga päevi, need päevad kahanesid peagi vaid hetkedeks, mil tal lubati olla tütrega. Ootamatult üksildane ja rahutu oli ta elu. Sõjajärgsel ajal üritas Treufeldt veel kord, ta võttis endale uusmaasaaja koha, ent ka põllumeest temast ei saanud. Ta elas kord ühe, kord teise sugulase juures. Kaotsi läksi pea kõik tema elutöö, negatiivide ja fotoplaatide kogu. Viimne, pöördumatu minek toimus 28. novembril 1954. aastal. Aadu Treufeldt on maetud Türile Saunametsa kalmistule. Tegelikult on ju vähe selliseid iseenesest loomuliku ja mõistetava andekoormaga siia ilma sündinuid ning veel vähem neid, kes ei pea seda koormat isegi vedama. Koormal on “rattad all” ja sina ainult naudi, paraku aga läheb lõpuni nii ju vaid muinasjuttudes, reaalajas põrutatakse pahatihti naudiskledes õigest teeotsast mööda ja on õnn, kui kraavis ei lõpeta. Arvatavalt jäi ka Aadu Treufeldtil midagi olulist tunnetamata, märkamata. Selle kahetsusväärseks tulemuseks on vaid üks meieni jõudnud fotoalbum, see rännualbum Tallinnas Fotomuuseumis, ja pildid türilaste ning ümbruskonna elanike perealbumeis. Vürtsiks arvukad legendid, mis aga elavad edasi juba oma elu. ÜLLE LILLAK
|
