Rohkem kui küllaga

Matt Barker, Leegitsev täiskuu. 
Varrak, 2001.

“Leegitsev täiskuu” on raamat, kus põimuvad argipäev ja nägemuslik maailm. Seda, et nihestatud maailmapilti ja skisoidsust suudab Barker hästi edasi anda, on tulnud juba korduvalt tõdeda (“Haripunkt”; “Sihtjaam – hullus” ja “Haige kõuts” jutukogus “Sarah’ jalad”). Kuid nagu juba “Haiges kõutsis”, on teatud asjad taas üle komponeeritud. Kuidagi liiga palju on selles raamatus kõike. Liiga paksult värve, liiga palju sümboleid.
Jutus “Haige kõuts” olid lisaks haigele kõutsile mängus veel kahemeetrine graniitkuju, leegitsevate silmadega pahaendeline koer ja ronk, kes akna taga luuras. Need olid märgid, mis jäidki lõpuni lahti seletamata ning mille tähendust teab ilmselt vaid autor. Ka “Leegitsevas täiskuus” on kuhjaga selliseid pisiasju, mis peaksid asjale salapära ja pahaendelisust lisama, nagu rotid, kivike, mis äraviskamise järel alati tagasi ilmub, uputatud kassipoeg, keda peategelane aeg-ajalt kohtab, madu ühikatoas jne. Aga saladuslikkuse asemel hakkavad need märgid iseendale vastu töötama. Ootad ja ootad, millal nad oluliseks muutuvad, kuid seda ei juhtugi. Nad jäävadki kistuks ja kogu loost eraldi seisvaks.
Ega seegi kasuks tule, et kogu klassikalise õuduskirjanduse raskekahurvägi on valimatult üksteise otsa kuhjatud: Kingi “Misery” stiilis algus, libahundi kalduvustega peategelane ja tema nõiaverd pruut, kes magatab lohet, manatarga moodi erak, doktor Frankensteini kalduvustega doktor jne.
See mustanahaline doktor on muidugi eraldi suurus. Tegelikult on tema kogu teose kõige huvitavam kuju, palju huvipakkuvam kui labiilne peategelane ja tema veelgi labiilsem pruut. Kumb doktor lõpuks ikkagi on – Faust või Woland? Peategelane pole küll kumbki neist, veel vähem on ta Meister, kuid kas Dok on Meister? Või on ta tõepoolest doktor Frankensteini sugulashing, kes teadus- ja kuulsusjanus teeb eksperimente, mis ta enda lõpuks hukutavad? Doktori eksperimendid tekitavad aga tunde, mis on tuttav juba “Pisuhännast” – kõik on tore, aga siis äkki – tolksti – see naljakas pisuhänd! Selles raamatus on korraga – tolksti – need naljakad kanainimesed. Oi, nad peavad küll olema pahaendelised, võikad ja salapärased; koletised, kelle mainimine peaks judinad seljale võtma, kuid on üks halenaljakamaid asju raamatus.
Samas on kohti, mis mõjuvad suurepäraselt, kuid annavad sellega märku, et raamat tervikuna on ebaühtlane. Barkeri eelmine teos “Haripunkt” oli selles mõttes isegi terviklikum, kuigi sajaprotsendiline õnnestumine polnud seegi.
Annotatsioon lubab, et tegu on mitmekihilise raamatuga, mida pole kerge ?anripiiridese suruda. Ega see petagi. Kihte on palju ja piiridesse suruda tõepoolest ei õnnestu, iseasi, kas see ka raamatule kasuks tuleb. Teatud selgepiirilisus oleks võibolla siiski parem olnud. 

Veiko Belials