|
|
|
Lähiajaloost, aga tasakaalukalt
Ajaloo tõlgitsemist, hindamist rõhub teatavasti raske koorem, iseäranis siis, kui allikaks osutub ainult arhiivimaterjal. Mis on peaaegu alati juhuslikku laadi, nii kronoloogiliselt, mahult kui ka dokumentide kirjapanijate olukorrast lähtudes, kas siis ametialasest kohustusest või ka hetkemeeleolust. Sellised ülestähendused pakuvad arhiivitolmutajaile laialdasi võimalusi interpretatsiooniks, “ajaloo revisionismiks” ehk isikliku vaatekoha eksponeerimiseks. Nõnda on näiteks juhtunud eestiaegse poliitilise ajaloo selliste tõlgendustega, mis baseeruvad (juhuslikult/kogemata) säilinud dokumentidel ning nende valikulisel, isepäisel kasutamisel. Janika Kronberg kirjutab Rootsis tegutsenud Eesti Kirjanike Kooperatiivi (EKK) kirjastuse ajaloost, algusest lõpuni, 1950 – 1994. Keskseks teemaks on raamatute tootmisega seotud küsimused, kuid loomulikult ei saa mööda ka raamatute sisust, st. kirjandusest endast. Uudset ning huvitavat leiab teosest isegi EKK väljaannete omaaegne tellija-lugeja. Ka raamatu autor Kronberg on “arhiivitolmutaja”, kuid tema kirjapandul on omad suured eelised. Esiteks näib EKK arhiiv peegeldavat kui mitte just tervet kirjastuse ajalugu (mida ükski arhiiv nagunii ei suuda), siis ikkagi piisavalt olulist. Seda paljuski tänu Valev Uibopuule, kes koosolekute väsimatu protokollijana – ja misnimelisi ameteid ta veelgi pidas – on talletanud nii kirjastamise probleemistikku kui ka päevakajalisi detaile. Teiseks – ja siin peitub raamatu üks keskseid väärtusi – sai autorile osaks õnn isiklikult tutvuda EKK tegijatega, Bernard Kangro, Valev Uibopuu, Arvo Mägi jt. asjaosalistega, neid usutleda ja nõnda siis ka kõige primaarsemaid allikaid kasutada. Millele eelnes juba 1989. aastal tekkinud kirjavahetus ülalmainitute ning ka Raimond Kolga ja Kalju Lepikuga. Ütleksin, et üsna erakordne pluss lähiajaloo lahtimõtestamisel. Ja last but not least – Kronbergil on õnnestunud nood kaks allikat, säilinud paberid ning elav kontakt paguluse kirjasõna suurkujudega (autor viibis stipendiaadina Lundis neli kuud), omavahel siduda, tulemuseks peaaegu ammendav, eelkõige aga tasakaalukas kroonika. Mis on muidugi autori isiklik panus, see objektiivne suhtumine nimelt. Eelduseks on aga ta pädevus kirjandusloolasena; pagulaskirjandust on ta juba aastaid asjatundlikult eritlenud. Autor tsiteerib ja kommenteerib mitmeid kirju kirjastuse ja kirjanike vahel. Mõnikord tundub, et ta olnuks justkui kirjeldatava perioodi isiklikult kaasa elanud, autentset ajajärgu hõngu ilmneb ta tekstist siin ja seal. Kuid selline “olnuks justkui” ei pea ometi paika. Sest kui ta olnukski (mis talle inimpõlv nooremana nagunii keelatud), siis kirjutanuks ta oma loo tõenäoliselt teistmoodi: vaevalt oleks üks toonane kaasasolnu suutnud n.-ö. erapooletuks jääda, isiklikud seisukohad ja emotsioonid seganuks neutraalsemat ülevaadet. Nii et püüe ajajärku “jäägitult sisse elada”, nagu seda diplomeeritud ajaloolaste puhul juhtub, ei ole alati vooruseks, ei elusta tingimata “ajaloolist tõde”. Millest siis täpsemalt on selles raamatus juttu? – Kirjastus on oma olemuselt ka, või isegi peamiselt, äriettevõte. Ja EKK võlgnes oma edukuse suurelt jaolt ühele isikule, Bernard Kangrole, kelles oli harukordselt ühendatud nii loov vaim kui ka praktilise asjaajamise oskus. See sai selgeks juba EKK algaegadest peale ning Kangro sellelaadset võimekust on ka hiljem korduvalt täheldatud. Nõnda siis on käesolevas teoses tähelepanu all kirjastuse äritegevus. Loeme raamatute levitamisest raamatuklubi alusel, ettevõtte sissetulekuist-väljaminekuist, võrdlemisi detailselt (ja kohati ehk ka tüütavalt) autorite honoraridest, kes ja kui palju keegi sai jne. See honoraride aritmeetika peegeldab ka tõsiasja, et nõndanimetatud puhtale idealismile ei olnud pagulaskirjanduse tootmine rajatud teps, ei saanudki olla. Siiski aga vastandub see teatud määral meie (= pagulastest EKK raamatute ostjate/lugejate) omaaegsele arvamusele, rohkem ehk aimusele, et kirjanikud kirjutavad üksnes nn. missioonitundest, saamata selle eest sentigi. Tasusime EKK raamatute eest oma margad, kroonid, dollarid, seda küll, kuid see pidi minema vaid trüki-, asjaajamise-, posti- jms. kuludeks. Ei olnud nagu mõeldavgi, et keegi oleks neist taalritest ära elanud. Ainult ehk täisajaga ettevõttes töötajad, Kangro et al., kuid mitte n.-ö. tavakirjanik. Kronberg aga kirjutab: “Kirjastuse makstud honorarid kajastuvad iga-aastastes müügi- ja honorariaruannetes /.../, mille järgi otsustades said produktiivsed kirjanikud oma loomingu eest kokkuvõttes märkimisväärset tulu.” (Lk. 68.) Siiski tuleb tõdeda, et vaevalt oli see tulu palju enamat kui lisake igapäevase leivatöö palgale; Gailiti puhul vast ka elatumise toeks. Meenutagem, et paguluses ei olnud elukutselisi kirjanikke, read seati paberile pärast päevatööd, mis algaastatel võis olla nõudepesemine restorani köögis – näiteks Kolga ja Lepiku puhul – või küürutamine kontoritoolil, mis sai osaks Ristikivile kogu ta pagulaselu jooksul. Jne. Nii et siis ikkagi suurelt jaolt nn. missioonitundest, või siis tollest sisemisest, külgesündinud sundusest, mis kirjaniku kutsumust tundvale rahu ei anna. Pagulaskirjanike tööolusid-tingimusi Kronberg oma raamatus ei maini (või ei hakanud mulle silma). Ja arusaadavalt ei kuulu see otseselt “Tiibhobu märgi alla”. Samuti nagu võrdlus kolleegidega toonases Nõukogude Eestis, nende eluvõitlusega, kirjastamistingimustega ning tasuga töö eest. Allakirjutanu ei saa aga jätta viitamast kuuldud/loetud honoraridele, mida tollal maksti, küll üksnes teatud suleseadjatele kodumaal, kus kirjanik oli “inimhinge insener”, “professionaal”, mõnevõrra ka untouchable. Alles hiljuti lugesin taas, et nende hulgas oli päris jõukaid mehi-naisi. Oli kuidas oli, kuid see “professionaalsus” etc. ei paista olevat kadunud ka tänapäeva sõnavarast või hindamise kaalukeelelt. Või nõnda torkab silma Kultuurkapitali toetuse saanute nimistust, milles kohati vilksatas/vilksatab ka mõne omaaegse “inseneri” nimi (pluss loomulikult nüüdisaegsete “inimhinge konstruktorite” omi...). Pardon ebakohase kõrvalepõike eest. EKK majandusliku olukorra vaatlust oleksin pidanud alustama Enn Vallakuga, metseeniga, kes kogu üritusele rahalise aluse pani. Idee on üks asi, kuid ei seisa püsti ilma konkreetse toeta. Muide, Vallakust ning tema panusest EKK käikupanemisel ei olnud omal ajal palju kuulda, vähemalt väljaspool Rootsit. Nii et autor on seda haruldast isikut ning tema rolli tänuväärselt valgustanud. Suhetest ja konkurentsist EKK ning kirjastuste Orto ja Vaba Eesti vahel leiame asjaliku reportaa?i. Muide, Orto ei saa siin ülemäära nuhelda, nagu seda toona võistluse käigus kiputi tegema. Näiteks tunnustatakse Orto raamatuklubi süsteemi, mille EKK n.-ö. üle võttis; levitamise osas oli see end ainuõigustav menetlus, ilma milleta oleks vaevalt kogu ettevõte õnnestunud. Muidugi kooskõlas tellijate/lugejate heatahtliku suhtumisega. Sama asjalikult on Kronberg käsitlenud küsimust kirjastuse “tsensuurist”, mida on huvitavalt kirjeldatud seoses Karl Asti “Krutsifiksiga” (lk. 171 jj.), samuti peatükis “Avaldamata autoreid ja teoseid” (lk. 97 jj.). Kaasaegsena ja pisut ka mõnda asjaosalist tundnuna väidaksin kokkuvõttes, et nii see EKK lugu oli, niipalju kui seda siinkirjutaja silmapiirile imbus. Küllap leidub raamatus ka küsitavusi mõnes detailis, kuid siis pärinevad need kasutatud allikaist. Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu, aga loomulikult ka muust pagulaskultuuri kirjasõnast osa saades – Tulimuld, Mana, Vaba Eesti jne., kui vaid mõnda tuntumat üllitist mainida – kuulusime nn. kultuurikogudusse (kas mitte Visnapuu vermitud sõna?). Mida tohiks teatud määral võrrelda, küll obliikselt ning ehk ainult ühes punktis, “laulva revolutsiooniga”, st. mis “koguduse” n.-ö. emotsionaalsesse kokkuhoiutundesse puutub. Raamatute tellimine-ostmine-lugemine oli iseenesestmõistetav, seda võeti kui (meeldivat) kohustust. (Paraku ei käi see kogu laiaharulise pagulaskonna kohta, hõlmab vaid “koguduse” liikmeid.) Tagantjärele nostalgitsemine paneb ikka ja jälle imestama-imetlema noid saavutusi, mille üheks keskseks mootoriks oli EKK ja mida Kronbergi raamat adekvaatselt taas ellu äratab, ja millest ülaltoodus ainult juhuslikke märkusi esineb. Ajaloo huvides ei saa jätta kiitmata “Lisade” äratoomist raamatu lõpus: EKK põhikiri, EKK kodukord, EKKga ühinenud kirjanike deklaratsioon, EKK aktsionäride nimistu, EKK kirjastusel oma teoseid või tõlkeid avaldanud autorid (neid on 78!) ja EKK kirjastusel ilmunud raamatud – täielik nimekiri koos vajaliku, üsna ammendava teabega, koos kordustrükkidega 415 teost!! Ja et tegemist on teadustööga, siis leiame ootuspäraselt raamatust vastava viidete aparatuuri (tekstis 134 nimetust, lisaks “Viidatud käsikirjalised materjalid”). Päris lõpus seisab isikunimede register. Kui see puudunuks, võtaksin, uskuge või mitte, osa oma kiidusõnu tagasi. Nüüd aga tunnustan autori asjatundlikku tööd. Kas siis laitust ei olegi? On. – Leheküljel 69 kirjutatakse honoraride suurusest jms. ning järgnevalt: “Muidugi muutuvad need numbrid (rõhk lisatud) kõnekaiks alles ...”. Ja see pole ainuke koht tekstis, kus märkame sellist “keeleuuendust”. Kuid see pole autori teene, et eesti keelest näib olevat kadumas sõna arv ja selle mõiste. Ajakirjanduses ning reporterite, poliitikute et al. sõnavõttudes näeme/kuuleme aina number, number... seal, kus tegelikult on juttu arvust. Vähemalt kaugelviibijale kõlab selline nihe kõhedalt. (Muide, kuidas õpetatakse tänapäeva koolis?). AMANDUS EKSIILIS
|
