|
|
Kaarin Raidi nõidus
A. Tehhov, “Onu Vanja” . Lavastaja Kaarin Raid, kunstnik Krista Tool, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Nimiosas Peeter Tammearu, teistes osades Jaan Rekkor (külalisena Endlast), Triinu Meriste või Piret Simson, Maria Soomets, Leila SääA. Tehhov, “Onu Vanja” . Lavastaja Kaarin Esietendus Olustvere lossis 20. septembril. Olustvere lossi teisele korrusele viiv trepp nagiseb ägedasti. Asi, mida laval juba naljalt ei saavuta. Mõned täpsed, ilmekad käigud on sinna trepinaginasse ja -müdinasse kavalalt sisse lavastatud. Siin, mõnusa trepikägina kõrval, või tagatoas ehtsate vanade kappide ja põleva kamina vahel peab kõik olema lihtne ja tõeline. Mitte ainult esemed, vaid ka inimesed. Näitleja siin valetada ei saa. Ja enamasti nii ongi. Pealtvaataja istub väga lähedal, käeulatuses. Ruum võtab ta vastu, imeb endasse, ja inimesed neis tubades lubavad külalisel tulla eneste keskele. Kohaloleku efekt. Presence. Ja Kaarin Raidi silmadega jälgitud elu hakkab kujundama oma mustreid. Näitlejad ei mängi oma tegelaste siseelu liiga välja, nähtavale – nagu teatris. Inimesed on pigem läbipaistmatud, kaetud, vaid aimatavad – nagu elus. Aga nad mõtlevad oma mõtteid siin ja praegu, tõeliselt. Ning otsustavad kohapeal, kuidas käituda, kuidas küsimustele vastata. Kui muidugi on, mida vastata. Tihtipeale nad ju vaikivad. Või satuvad lihtsalt lobisemishoogu. Ja pärast häbenevad. Erutuvad ja rahunevad, lepivad – aga mis sinna vahele jääb, kõik valud, häbid ja vastamata küsimused, jääbki nende sisekosmosesse. Seda mõõtu teavad nad vaid ise. Tihti tajutakse teineteist, kuid ei mõisteta – lõpuni. Raid ei solidariseeru prof. Serebrjakoviga (Jaan Rekkor), kui see kergel toonil, olukorra ebamugavust ületada püüdva seltskondliku rutiiniga toob kuuldavale lause: “Võiksin kirjutada tulevastele põlvedele õpetuseks kas või terve traktaadi sellest, kuidas tuleb elada.” Lavastaja ja näitleja suhe on siin varjamatult irooniline. Nagu autorilgi, muidugi mõista. Raid ei näita “Onu Vanjas” kusagil näpuga, ei õpeta vaatajat elama, kuid... õpetab elu. Missugune elu siis on? Karm, tobe, liigutav, mõttetu, ilus, rumal, pingerikas, tühi, väljapääsutu, naljakas, kallis... Kohustuslik, vääramatu. Miks need inimesed siin istuvad? Kusagil Vene kolkamõisas, Melihhovos või Jaltas, Viljandis või Olustveres (milline täpseid assotsiatsioone tekitav kohanimi eesti keeles!)? Vastus: mis vahet seal on – Peterburis või Moskvas, Tallinnas või Stockholmis? “Kaks korralikku, intelligentset inimest kogu maakonnas”, Astrov (Andres Noormets) ja Voinitski (Peeter Tammearu), on lasknud elutuultel end rahulikult kanda ja teinud eluaeg kohusetruult oma tööd. Sihita ja karjäärita, rahulikult ja rahutult ühtaegu. Üks on kindel, edu pole nad jahtinud, karjäär pole neid huvitanud. Aga vaim ja hing ei tunne end enam päris hästi: “Lolliks ma pole veel läinud, jumal tänatud, ajud on oma kohal, kuid tunded on kuidagi tuimaks jäänud. Midagi ma ei taha, midagi pole mulle vaja, kedagi ma ei armasta,” registreerib Noormetsa dr. Astrov algul kiretult, pannes täpse diagnoosi. Tõsi, vahepeal justkui tahaks veel midagi/kedagi, armumistuhin käib korraks üle, leek kõrvetab pisut, aga lõpuks on täpselt sama seis. Ning tark doktor Astrov, olles tulnud meile selleks ajaks juba väga lähedale (tõsi, alati mitte päris kainena), nendib rahulikult, minimalistlikult: kõik jääb, nagu oli. Ainult Andres Noormetsa silmad on äkki väga teravad ja väga pruunid... Etendusel meenus, et Astrovit ja Voinitskit on mõni uurija pidanud ühe tegelaskuju kaheks palgeks, ühtseks topeltkarakteriks. Ütleks siis nii – et neid on rohkem kui üks, on see märgiks, et neid mehi on palju. Ja neid kaht ei seo mitte sõprus, vaid samasustunne, sarnasus. Erinevus ei tulene selles lavastuses tõepoolest mitte niivõrd inimtüüpide/karakterite lahknevusest kui kahe näitlejanatuuri, näitlejaindividuaalsuse erinevusest. Peeter Tammearu mängib onu Vanjat ülimalt normaalse, asjaliku mehena. Ei mingit eluaegset tüütut virisejat, hädist luuserit. Ei mingit vaimset, kuid hajevil, äraolevat astraalset veidrikku. (Nende kahe võimaluse vahel need Vanjad ju tavaliselt jagunevad). Ta tõesti imestab enda üle – mis siis nüüd lahti on? Tammearu Voinitski veab oma mõttekäiguga pidevalt kaasa, mõtleme tahtmatult tema mõtteid, kuid nagu alati selle näitleja puhul, tajume tuha all hõõgumas plahvatusvõimsat tundejõudu. Aga reaalsusega on see mees pidevalt kontaktis. Näeb, kuuleb ja saab aru. Suureks mängib hetke, kui senine reaalsusetaju kipub tõesti kaduma, – siis, kui ta õemees Serebrjakov teeb teatavaks oma plaani mõis maha müüa, mõtlemata, mis saab sel juhul ta enda tütrest Sonjast ja onu Vanjast. Hiilgav stseen. Rekkor – suurele auditooriumile rääkima harjunud professorina, ennast nautiv, rahulolev retoorik tahvli ees äriprojekti tutvustamas, ja Tammearu – oma kõrvu mitte uskuv Voinitski, 25 aastat seda mõisa pidanud, majapidamist juhtinud, oma tööga perekonna võlad likvideerinud faktiline peremees. Konflikt puhtratsionaalse, arvestusliku egoismi ja terve mõistuse, normaalse inimliku õiglustunde vahel. Aga tegelikult ka enesekeskse, sihikindla tulevikukindlustamise ja stoilise minnalaskmise vastasseis. Viimasel juhul lubatakse enesele luksust mitte mõelda tulevikule: on, nagu on, ja läheb, kuis läheb (alles viimases pildis haarab Voinitskit hirm tuleviku ees). Siin on ninapidi koos kaks eluhoiakut. See on lavastuse kulminatsioon. Grotesk ja draama korraga, kogunisti tragikomöödia. Püstolipaugutamine, mis sellele järgneb, on ju vaid halenaljakas absurd, mille mõlemad asjaosalised püüavad ruttu unustada. Jaan Rekkor, Pärnus viimastel aastatel end mugavalt mängima seadnud tark näitleja (milleks üleliia rabelda ja end kulutada... tõsi, siinkirjutajal on nägemata ta Kaval-Ants “Põrgupõhjas”, võib-olla tuleks pärast selle vaatamist sõnad tagasi võtta?), on Raidi “Onu Vanjas” kui ümber sündinud. Intensiivne, erk, irooniaterav. Teise pildi algul, üksinda öövaikuses oma jalavalu mõnusa napsuga peletava ja salaja maiustava professori juures kohtasime juba suurejoonelist, punjabalikku mängulusti, aga ka täiesti uusi värve. Kas mõjus ergastavalt suvine taaskohtumine “Punjaba potitehase” ja Pedajasega või esmakohtumine Raidi ja uute partneritega? Tahaks loota, et mõlemad – siis oleks ju saadud topeltlaeng, mille mõju kestab kauem. Trio Tammearu – Noormets – Rekkor moodustab ühe praeguse teatripildi tugevaima “meesansambli”, keda võib häbenemata “Isade ja poegade” võimsate meeste ja “Kopenhaageni” veenva dueti kõrvale seada. Aga näitleja on Ugala “Onu Vanjas” väga autonoomne. Kuidas Raid õieti proovis töötab, pole aastaid keegi aru saanud. Mingi hämar intuitsiooni ja professionaalse re?iitehnika naiselik sümbioos. 60-aastane re?issöör Kaarin Raid on tänaseks juba niisugune tark kilpkonn Torttila, kes juhib küpseid proffe paljalt oma sigaretisuitsuga ära nõidudes. Kui tal endal on aine täpne tunnetus sees, siis kaitseb ja valvab ta tükki eelkõige vaid ses mõttes, et kogemata vigu sisse ei lipsaks. Annab näitlejatele suuna kätte ja laseb neil enestel luua, valida mängurada ja -variante, muidugi kujuneva struktuuri ja helistiku piirides. Vaataja vastuvõtukanalit ta aga ahendada ja piirata ei armasta: igaüks mõtleb etendusel omi mõtteid ning neid on lavastaja pigem rütmide ja suhete atmosfääriga mõjutanud kui konkreetselt, eesmärgipäraselt suunanud. Raid ei viitsi enam edvistada üllatavate ja kujundlike misanstseenidega, kõik olgu lihtne, sisuline ja usutav. Mis siiski ei tähenda, et kujundlikke ja mõjuvaid lahendusi, tõelise ande juuresviibimise märke, endiselt sisse ei lipsaks. Näiteks liigub siin kolme mehe ja ühe naise (Sonja) elus ringi üks naeratav sfinks, noor professoriproua Jelena Andrejevna (Triinu Meriste), kelle suhted teistega jäävad looritatuks – kõik on selge ja midagi pole lõpuni selge. Ta toimib kui imekaunis katalüsaator, on tõesti vältimatu, et tema lähedal kaotavad mehed oma tavalise hingerahu. Tundub, et kui ta kellegi ees milleski tahtmatult süüdi on, siis vaid Sonja (Maria Soomets) ees, kelle elu ta kipub liigagaralt korraldama. Ja äkki reedab see Jelena oma mõttemaailma piiratuse... misanstseeni kaudu: Raid laseb tal Astrovi sisukate seletuste ajal astuda oma kena kingaga doktori metsa- ja maastikuplaanidele elegantselt peale, kõndida neist põrandal otsejoones üle, sest teda huvitavad sel hetkel vaid meeste-naiste suhted ja väike flirt doktorihärraga Sonja-teema kaudu. Nii selgubki ilusa Jelena suurim süü: sügavama huvi puudumine (ka) Astrovi vastu. Võrrelgem seda Sonja-Soometsa hingestatud innukusega Astrovi metsandushuvide ümberjutustamisel (I vaatus). Kindlasti teeb Jelena vea, otsustades (enda järgi!), et vastuarmastust leidmata oleks armastaval Sonjal kergem, kui ta ükskõikset Astrovit enam oma ligiduses ei kohtaks. Sonja on aga teistsugune naisolend, temale piisaks lõppude lõpuks rõõmuks ja hingerahuks ka võimalusest aeg-ajalt doktorit ainult näha, temaga kõnelda. Nii erinevateks on inimesed loodud, isegi naised. Istuvad kord Astrov ja Sonja kahekesi kõrvuti aknalaual, ebatavaliselt lähestikku, ja on öö. Vestlevad avameelselt ja soojalt. Mees on pisut purjus, aga mis siis. See oleks armastavale Sonjale šanss. Aga ta aina ootab, räägib mõistu. Ja kui teatrirutiinne vaataja otsib selles stseenis Maria Soometsa näost mõnd elevuseväljendust, rõõmuhelki, õrna erootilist allteksti, siis peab ta pettuma. Raid tunneb elu, loomulikult tõmbub kujunenud situatsioonis armunud tüdrukus kõik krampi: ta jalad on külmad, lihased pinges, ja et hingamist kontrolli all hoida, räägib ta nimme rahulikult ja mõistuslikult. Elevus vallandub hiljem, pihtimusdialoogis Jelenaga. Ja veelgi hiljem, teisel päeval, kui ta oma põletavas erutuses on nõus korraks lahkuma isegi oma lahutamatust pearätist – koorima end lahti ja usaldama oma saatuse üle otsustamise Jelena Andrejevnale. Lõpuks on jälle kõik endine: rätt silmini, käed küünarnukkideni sügavas seelikutaskus, samm mehelikult pikk ja jõuline. Peab jaksama elada argielu. Ning jaksabki, nagu paljud naised. Ja mehed ka. Noore näitleja pärast on hea meel. XX lennu lõpulavastustes polnud Maria Soometsal päris õiget võimalust saada laval kokku iseendaga. Kuigi kooliseinte vahel kõik teadsid, mis selles tüdrukus peitub ja miks Nüganen ta üldse kooli võttis. Olen omaette mõelnud patust mõtet, kas tulebki õigel ajal mõni põhjamaine filmimees, mõni uus noor Bergman, kes avab ja näitab selle näitlejanna tegelikku loomust. Õnneks piisas Kaarin Raidistki, see kokkupuude võiks olla näitlejale saatust määrava tähtsusega sündmus. Elame – näeme. Ja kuigi Sonjal on vanaema (Leila Säälik) ja lapsehoidja (Anne Valge), mõlemad lavastuse struktuuris täpselt oma kohal, tahan järelejäänud ruumi kasutada veel ühel noorel näitlejal peatumiseks. Teistpidi debüüdijuhtum – “Onu Vanja” mänguväljal ja tegelassüsteemis on Karol Kuntseli Telegin õige ja huvitav värv. Temaga tuleb sisse absurditasand, nihestatus, veider paradoks: ainus inimene (eelnimetatud vanade naiste kõrval), kes on eluga rahul, kes on peaaegu õnnelik – ja seegi ullike, õrngroteskne lihtsameelne äbarik. Hea roll, kuid noore näitleja enese arengu suhtes tõenäoliselt üks viimaseid võimalusi kasutada seda näitlejavärvi, seda mängukanalit, mille abil on loodud tema Puudel Artemon “Burattinos” ja poiss “HIV” -projektis. See ei ole veel enesekordus, kuid nüüd tuleks Karol Kuntselil ja lavastajatel hakata otsima teisi vilesid selles looduse poolt rikkana loodud näitlejaorelis. Kaarin Raid teab Tšehhovist kõike. See on tema tajuruum. Seepärast pole “Onu Vanja” puhul vaja tarku targutusi tšehhovlikkuse teemadel. Tuleb lihtsalt vaatama sõita. (Just homme on uuesti publiku ees ka tema “Kirsiaed” (1993) ja kolled?i õue-“Kajakas”(2001). Viimane viitab, et Raid kipubki lavastajana “keskkonnateatri” peale üle minema.) Kuid “Onu Vanja” näitlejad näivad koos lavastajaga teadvat selle autori kohta veel üht praktilise teostuse saladust: Tšehhov vajab intensiivsust, mitte loidu rütmi (nagu sageli arvatakse), kiireid rütmivaheldusi, näitleja kontsentreeritust, tegelaste siseelu dünaamikat ja suhete pinget, siis tekib ka vaatamispinge. Kui finaalis jõuab kätte Sonja lõputu loits – seal, teispool hauda me puhkame endid välja, tuleb äkki mõte: küll seal praegu rõõmustab oma Kaarini üle vana õpetaja Maria Knebeli hing. Aga ei ole veel lõpp. Viimane vint, veel üks läbimurre intensiivsest lihtsusest naturaalsesse ehtsusse: sama monoloogi tekst hakkab kostma vene keeles, originaalis. Kui ilus, poeetiline tekst (kui vähesed vaatajate seast sellest täna Eestis aru saavad?)! Ning samas pole see ainult ehedus, naturaalsus, mis nöörib kõri, vaid ka rafineeritus, kunstiline võõritus – keelevahetus ja teine ?anr. See on muusika, see on Rahmaninov (laulab Jaana Kukk). Etenduses oli palju nalja. Nagu elus ikka. Nüüd viimaks võib soovi korral ka nutta. Nagu hea kunsti puhul ikka. Lõpuks me puhkame endid välja. Ja kuuleme inglite hääli. REET NEIMAR Ugala teater tähistab lavastaja Kaarin Raidi juubelit kolme Tsehhovi-lavastusega, mis on juubilari poolt erinevatel aegadel Ugala lavale toodud. Kaks neist taastatakse just selleks puhuks. 19. oktoobril kell 17 etendub “Kirsiaed” (esietendus toimus 1993. aastal), 19. ja 20. oktoobril kell 12 “Kajakas” (esietendus 2001) ja 20. oktoobril kell 17 “Onu Vanja ”.
|
