|
|
Vajadus olla kellegi oma. Ja mitte vastutada
Mark Ravenhill, “Shopping&Fucking”. tõlkija Martin Algus, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, osades Hilje Murel, Martin Algus, Tanel Ingi, Meelis Rämmeld, Andres Tabun. Mark Ravenhilli näidendite tegevus toimub maailmas, mis heaoluühiskonnas kasvanuile on võõras ja võõristav. Õndsas ignorantsuses peetakse seda teiseks, allmaailmaks, mida nagu polekski olemas. Seksuaalvähemused, narkomaania ja aids, raha võim vaba tahte üle – need kõik on ju tegelikult olemas ükskõik millises ühiskonnakihis. Neist lihtsalt ei räägita. Siiski on ka Eesti teatrilavadel viimastel aastatel neist rääkima hakatud. Kõige järjekindlam on siin just Ingomar Vihmar: Nicky Silveri “Lendsaurused” Ugalas, Mark Ravenhilli “Mõned teravad polaroidid” Von Krahli Teatris ning sama autori “Shopping&Fucking” sel suvel Ugalas. Kui iseloomustada Ravenhilli kaht eespool nimetatud näidendit teksti tasandil, oleksid tunnuslikud üleminekuid välja jättev lineaarselt kulgev lugu (tekst koosneb mingist hulgast eraldi seisvatest stseenidest, sujuvat tekstilist üleminekut ühelt stseenilt teisele ei toimu) ja tüpiseeritud tegelaskujud. Pikemalt “Shopping&Fucking” näitel. Sotsiaalkriitika, mitte sotsiaalne pildistus Sellisest teksti ülesehitusest võib järeldada, et autorit ei huvita mitte niivõrd sündmused ise, kui nende tagajärjed, nende olulisus protsessis. Seetõttu ongi enamik sündmustest edasi antud tagasivaatena: tegelastel lastakse neist jutustada ja mitte otseselt laval läbi teha. Nii jutustab Mark, miks ta ravikeskusest välja visati; Robbie, miks ta kiirtoidurestoranist vallandati, miks ta jagas ära kõik 300 tabletti; Lulu, et ta nägi pealt pussitamist. Narratoloogiliselt on autor siin kõiketeadva jutustaja positsioonil – seega on “Shopping&Fucking” ideenäidend. Mark Ravenhillile on oluline näidata, et kõik inimesed on läbi aegade tahtnud olla omatud. Selleks mõtlevad nad välja lugusid kellestki, kes neid kammitseb (keskajale omane müüt jumala ainuvõimust, näiteks) “Shopping&Fucking” räägib sellest, et elame maailmas, kus suurim hirm on sund vastutada. Näidend on eelkõige just inimeste aina süveneva ükskõiksuse ja pinnapealsuse kriitika ja vähem allmaailma noorte elu sotsiaalne pildistus. Sama teed on läinud ka lavastaja Ingomar Vihmar. Tema eesmärgiks ei ole mitte näidata, kuidas elavad narkomaanid ja homod kuskil tsivilisatsiooni äärealadel, vaid kuidas elame meie kõik. Nii pole ka lavastuse mängukohaks valitud mõnd lagunenud ja haisvat puulobudikku, vaid hoopis Kirsimäe ajaloolise hõnguga vana aidahoone, kuhu sisenedes võtab publiku vastu mahe kollane valgus ja puhas ruum (kus, tõsi küll, mööblit eriti märgata pole – see on tükkhaaval maha müüdud, et uus doos heroiini välja osta). Tegelikult sõltub see, kui “puhas” mänguruum on, paljuski saalis istuvast publikust – kas see laseb lava-saali piiril langeda või vaatavb laval toimuvat kui perverssuste paraadi. Etendusel, mida mina nägin, tekkis hubasus ruumis pea kohe, kuid kuuldavasti on olnud ka minemajalutamisi ja kohatuid märkusi – võõrasse on ju ikka kergem suhtuda üleolevalt kui näha “omaga” sarnast. Lisaks valitud ruumile ja publikule on lavastuse “Shopping&Fucking” miljöö loomisel üsna märkimisväärne roll mängida ka muusikalisel kujundusel (nii kunstnik kui ka muusikaline kujundaja on lavastaja ise). Esiteks juba puht tehnilistel põhjustel. Kuna tekst on üles ehitatud üleminekuteta, nagu juba mainisin, siis on n.-ö. pimestseenide kasutamisest hoidumine sellises ruumis peaaegu võimatu ja seda ei tehtagi. Otse vastupidi, pimestseenid on pikemad, kui oleks vaja näitlejate vahetumiseks laval, ja muutuvad nii tähenduslikuks. Iga stseeni vahel (ning esimese stseeni alguses) mängib muusika – kasutatud palad on erinevad ja nende eesmärk on viia publik juba enne sisse peatselt algava stseeni miljöösse. Võib öelda, et iga stseen mängitakse maha alati kahes märgisüsteemis: kõigepealt muusikat ning siis teksti ja näitlejat kasutades. Siinkohal jõuangi Ravenhilli näidendite teise iseärasuse, tüpiseeritud tegelaskujude juurde. Hoolitsev ema ja laps-mees Hilje Mureli mängitud Lulu on eriline juba seetõttu, et on ainuke näidendi naistegelane (ja, mis seal salata, ka ainuke hetero). Lulu on noor naine, kes armastab Robbie’t (Martin Algus), üsna naiivset noormeest, kes püüab lihtsameelselt jagada oma armastust Lulu ja Marki (Meelis Rämmeld) vahel. Nii kaua, kui nad Robbie’ga kuuluvad Markile, on Lulu üks sõpruskonnast, semu. Kui aga narkosõltuvuses Mark pole enam võimeline kellegi eest hoolitsema, peab selle ülesande enda peale võtma Lulu. Hilje Mureli Lulus on seda emahoolitsust, milleta noormehed kuidagi hakkama ei saaks. Lulu on kaine mõistus, katalüsaator laps-meeste maailmas. Ta on ka ainuke sellest kolmikust, kellel on säilinud nähtav side oma vanematega – “jõulud peame koos”, nendib ta, teised kaks ei maini oma vanemaid kunagi. Ravenhilli jaoks on iga naine tulevane ema, perekonnahoidja ja olgu Lulu kui tahes mõistev “poiste tempude” suhtes, tahab ta ikkagi kunagi luua perekonna, saada emaks: “Poisid kasvavad suureks, tead, ja lõpetavad üksteise nokudega mängimise. Mehed ja naised loovad tuleviku. Normaalsed inimesed, kelle vahel toimub puhas südamlik seks, siis kui nad seda tahavad. Ja poisid? Poisid lihtsalt kepivad teineteist.” Martin Alguse Robbie seevastu pole kunagi midagi vastutusest kuulnud ega tahagi sellest midagi teada. Ta elab oma lapsemaailmas, armastab siiralt kasvõi kaht inimest korraga, tajumata, et teeb nii teistele haiget. Robbie on vist ka ainus tegelane, kelle muutumine loo arenedes on kõige silmnähtavam: esimeste stseenide nutvast lapsest saab sündmuste arenedes vargsi täiskasvanute maailma kardinate vahelt sisse piiluv noormees, kes võtab omaks mängureeglid. Kahjuks oli see tegelaskuju muutumine toodud paljuski välja just välist kasutades – hüsteeriline nuukslemine ja meeletu kogus fucke tõmbas küll tähelepanu Robbie’le, kuid muutus ka üsna kiiresti sisutuks. Viiendaks stseeniks oli aga see “tulevärk” Alguse mängust õnneks kadunud. Sõltlased – heroiinist ja valust Enim jäi näitlejatest meelde Meelis Rämmeld. Tema Mark on – nõrk mees, kes sõltub kõigest, ka sõltuvusest endast. Kui Ravenhill jagab inimesed kaheks – omanikud ja omatavad – siis Marki suurim õnnetus on see, et elu on liigitanud ta omanike kilda. Ravenhilli maailmas, kus sund vastutada on midagi välditavat, on just omanikud nõrgem pool – sa küll omad, kuid satud lõpuks ikkagi omandist sõltuvusse, see aga tähendab juba langemist. Rämmeldi Mark ei ole siiski hale, ta püüab uues olukorras väljapääsu leida ja kuigi ta vahepeal püüab olla omatud (justnagu Gary poolt, kuigi tegelikult omab teda vaid tema oma vajadus olla omatud), võtab ta lõpuks ikkagi tagasi omaniku positsiooni ja päästab oma Lulu ja Robbie’. Ja ka Gary, pakkudes noorele poisile seda, mida too kõige rohkem ihkab – olla taas ahistatud. Tanel Ingi mängib Gary lapseks (oma 14 eluaasta juures ta seda ju ongi), kes on juba liiga palju näinud, kes on muutunud väliselt kalgiks, tõmmanud ette ükskõiksuse maski, jäädes sisimas siiski läbi elama lapsepõlve, mida tal kunagi pole olnud. Ka tema tahab olla kellegi oma – tahab, et suur tugev mees tal silmad kinni seoks ja siis noaga kepiks. Kuna see on ainus isalik armastus, mida ta eales tundnud on (kasuisa oma), ei oskagi see laps midagi enamat loota – ikka parem, kui olla üksi ja vanemateta. Filosoof-gängster Kui Lulu, Robbie, Mark ja Gary on lapsed, kes alles avastavad täiskasvanute maailma, siis Briani (Andres Tabun) jaoks on avastamisrõõmu sära juba ammu kustunud. Ta on soliidne härrasmees, kes ei karda näidata, et ta nutab, kui kuulab oma poja tšellomängu. Tal on maailmast oma kindel arusaam ja ta teab, et selle põhimõtte järgi elades lööd sa siin maailmas läbi. Seda püüab ta õpetada ka Lulule ja Robbie’le, paludes neil korrata: “Tsivilisatsioon on raha. Raha on tsivilisatsioon.” Andres Tabuni rahulik madal hääl paneb saalis istuja Briani teksti pingsalt kuulama, see mõjub nii sugestiivselt, et jää või uskuma. Ja miks ei peakski seda uskuma: me liigume üha kiiremate sammudega maailma poole, kus ka seni rahata saadud väärtused – armastus – omandab oma kindla vääringu müntides. Vähemalt sellise tuleviku maalib meile Mark Ravenhill. “On aasta kolm tuhat peale kristust. Turupäev. Ja ma vaatan ühte mutanti. Mõned neist on kiiritus väga koledaks muutnud, väändunuks. Aga see…Vau! See on muutnud ta… Ta on päevitunud ja blond ja lihastes ja tema riist…ma mõtlen, tema riist on kolme jala pikkune. Mingi paks ahvi moodi asi tuleb minu juurde ja ütleb: “Näed seda kolme jala pikkuse riistaga mutanti?” Jah, ma näen teda. “Noh, ta on minu oma, ta kuulub mulle. Ta kuulub mulle, aga ma vihkan teda. Kui ma teda täna maha ei müü, siis ma tapan ta.” Lõpumärkus Tõlkija Martin Algus ütleb kavalehel, et sõnad “fuck”, fucking” ja “fuck off” on jäetud tõlkimata, sest need sõnad on “meie kaasaegsesse keelepruuki juba aastaid tagasi sulandunud ja kõigile mõistetavad… siin ei ole tegemist meie emakeele moonutamiskatsega, vaid kaasaegsuse ja tõetruuduse taotlusega”. Arvan, et müüt, justkui oleks eesti keeles ropendamine võimatu, on muutunud liialt valdavaks ja selle kallal ei viitsitagi vaeva näha. Pealegi, olgu need sõnad kuitahes meie kaasaegsesse keelepruuki imbunud, oma keeles ropendamine kõlab alati vängemalt. Putsi, raisk! OTT KARULIN
|
__
