|
|
|
Puunimega karismaatiline kunstnik, Enno Lehise näitus “Mis värvi on armastus” Kristjan Raua muuseumis 2. juunini. Enno Lehis on põnev looja ja karismaatiline inimene. Tema austajate ring on suur. Seetõttu kujunes näituse avamine rahvarohkeks sündmuseks: sel päeval oli muuseumiesine tänav autodest ummistunud ja maja ülakorrusele viiv trepp lausa välisukseni puupüsti rahvast täis. Nii tuli külalistel kunstnikuni jõudmiseks pikalt järjekorras seista.Põhilise osa näitusest moodustavad Enno Lehise mahlakalt teostatud meeleolukad akvarellid, loodusvaated, natüürmordid ja figuurid. Kokku 17 maali viimasest neljast aastakümnest. Vanemad tööd on pärit 1960ndatest, kunstniku loomingulisest kõrgajast. Kuldsed kuuekümnendad assotsieeruvad paljudele akvarelliaustajatele nimekombinatsiooniga Lehis – Pilar – Pirk. Nad olid siis viljakad kunstnikud, kes aktiivselt näitustel üles astusid. Kuid elujõuline Enno Lehis maalib oma 90 eluaastale vaatamata veel praegugi. Viimane pilt näitusel kannab aastaarvu 2000. Ärritun alati, kuuldes kedagi akvarellist kui marginaalsest või isegi tähtsusetust tehnikast rääkimas. Justkui akvarellitehnika ei võimaldakski teha arvestatavat kunstiteost. Lahmida ju võib, kuid see väljendab ülimat pealiskaudsust. Kõik oleneb siiski tegijast. Akvarellikunst on põneva subkultuurina oma iseseisvat elu elanud juba üsna pikka aega. Aprikoosi, akaatsia, virsiku, kirsi, mureli, ploomi või muudest viljapuuvaikudest valmistatud liimist ja purustatud värvipigmentidest tehtud akvarellvärvi tunti juba vanas Egiptuses. Renessansi tuntumaks akvarellimeistriks on aga kõigile tuntud Albrecht Dürer, keda peetakse esimeseks kunstnikuks, kes akvarelli iseseisva kunstitehnikana kasutas ja kelle Itaalia reisil tehtud maastikuvaated on saanud väga kuulsateks. Samal ajal oli akvarell aktiivselt kasutusel ka ettevalmistavatel töödel suurte maalide ja freskode puhul. Kuni XVIII sajandini oli akvarell siiski suures osas veel abitehnika. Kuid sellest ajast alates saabki sellest Inglismaal iseseisev kunstiliik. Kuidas aga kasutab seda tehnikat Enno Lehis? Puuviljad tema maalidel on tõesti väga isuäratavad. Ja seda mitte vaid värvide ehtsa viljapuu päritolu tõttu, vaid ikka oskusliku maalitehnika pärast. Läbipaistvad viinamarjad väikeste valguslaikudega lausa nõretavad mahlast. Huvitav on võrrelda aastakümneid tagasi maalitud “Natüürmorti pirnidega” (1960) hilisema, üheksakümnendate omaga. Algselt läbikumav maalimisviis on nüüd muutunud kuivemaks ja sametisemaks. Nii ka linna- ja maastikupanoraamidel: vanemad neist reedavad suurt meisterlikkust märjalt-märga maalitehnikas. Kiired, justkui hooletudki, aga väga täpselt paigutatud pintslipuuted lummaval “Gorki panoraamil” (1967) või “Sumgahiidi külal”(1967) ja “Kaspia merel” (1967) asenduvad kihilisest ja paksust värvipinnast väljapestud värskete lumelaikudega loodusvaadetel. Valitud kaader tuleb nüüd meile lähemale ja vahetab veenvalt välja eelneva avaruse. Ja kuigi kunstnik on osavalt peatanud nii mõnedki liikuvad hetked (“Plahvatused”, I, II, 1987, “Aserbaid?aani tants”. 1968), hõljuvad erinevad rohelised veel tänagi mööda pildiruute (“Sügis”, 1997; “Suvi”, 1997). Lehise kevadõhtud on karged ja turvalised, talv aga hele ja habras, figuurid dünaamilised. Sel näitusel on vaatajaile ka üllatus varuks. Esmakordselt eksponeeritakse Enno Lehise karikatuure ja joonistusi. See on ootamatu avastus paljudele näitusekülastajatele. Tõsi küll, mitte muusikutele, sest enne kui Enno Lehisest üldse kunstnik sai, oli ta juba ammugi tuntud muusik, täpsemalt trompetist Eesti Raadio estraadiorkestris. Selles seltskonnas viibides on ta üles joonistanud väga paljusid tunnustatud muusikategelasi. Näete seal nii joonistusi kui sõbralikke šar?e noorest Eri Klasist ja Georg Otsast ning paljudest teistest tuntud inimestest. Olgu näiteks toodud Matsov, Rjabov, Prohhorov, Barsadanjan, Vinter. Ja ta joonistab hästi! Siinkohal võiks nimetada veel teisegi nimekombinatsiooni, mis samuti suurt osa publikust ükskõikseks ei jäta. Selleks on Oit – Ojakäär – Naissoo. Esimeselt laenas kunstnik näitusele meloodilise pealkirja. Laulust, mis oma olemusega kogu väljapaneku kahele liinile rajatud kontseptsiooni ilusasti kokku võtab. Pealkirja lõpus pole meelega küsimärki, sest nii Enno Lehis ise kui kogu näituse tonaalsus ja meelolu annavad sellele kindla vastuse. Armastus on roheline. ANU PURRE
|
