Märt Läänemetsa tõlgitud-toimetatud kahe Suni – Sun Zi ja Sun Bi teosed sõjaseadustest ja sõjakavalustest on esimene põhjalik Hiina vana kultuuri tutvustav raamat eesti keeles ja on hea meel, et midagi sellist on ilmuda saanud. Kuigi Hiina haritlaste hulgas ei ole sõda olnud nii populaarne kui mõnel ajal Läänemaailmas, on sõdimisel, sõjakunstil ja võitluskunstil (wu-shu) olnud Hiina kultuuris vägagi oluline roll, nagu Läänemets oma põhjalikus eessõnas meile selgitab. Sealt võime lugeda ka, kuidas üks kõige julmemaid ja sõjakamaid perioode Hiina ajaloos – sõdivate riikide ajastu, oli ometi kultuuri- ja mõtteloo arengus väga viljakas. Massimõrvarist valitseja Cao Cao, kes on ka Sun Zi esimesi kommentaatoreid, oli samal ajal silmapaistev luuletaja, nagu tema pojad Cao Zhi ja Cao Pigi. Sellel on analoogiaid mujalgi maailmas – nimetame vaid antiik-Kreekat, mille hiilgeaega ilmestavad sellised suurused nagu Platon või Sophokles ja teiselt poolt pidevad julmad sõjad linnriikide vahel. Sarnane oli olukord ka renessansiaja Itaalias. Võib ilmselt arutleda selle üle, kelle sõjakunst ja sõjamõte neist jõudis kaugemale, näib aga nii, et muistse Hiina militaarteooria on meile praegu eriti oluline sellepärast, et seal haaras sõda kõige suuremaid rahvamasse ja oli kõige totaalsem, kõige politiseeritum. Sun Zi ei ole lihtsalt sõja, vaid üldisemalt võimukonfliktide teoreetik, kelle ideid võivad rakendada peale kindralite ka diplomaadid, ärimehed ja poliitikud, kõik, kellel on tegemist võimuvõitlusega, vajadusega vastast võita. Nii on Sun Zi teos praegusel ajal, kus kõneldakse isegi kultuuri ja kunsti konkurentsivõime tõstmisest, aktuaalsem kui kunagi.
Sain sellest lõbusa õppetunni aastat kümme tagasi Kreekas, kus sattusime külla erukindrali perekonda, kes nüüd tegeles juhtimise ja managementiga. Tema meelest taandusid kõik tänapäeva sotsiaalsed, majanduslikud ja poliitilised probleemid strateegiale, strateegia loojaks pidas ta kindlalt Sun Zid, kes siis peaks aitama meil tänapäeva maailmas edukalt hakkama saada. Kas aitab, näitab tulevik.
Mulle oli huvitav lugeda teadet, et Sun Zi traktaadi tõlge olevat kuulunud Napoleoni põhilektüüri hulka. See viitab siis veel ühele peatükile Hiina-Lääne kontaktides, kus Hiina on olnud andjaks pooleks. Olen ise kindel, et Euroopa valgustusaeg sai otsustavaid impulsse just Lääne haritlaste tutvumisest Hiinaga, mida Euroopas vahendasid jesuiidid oma asjatundlike ja üksikasjalike aruannetega ning Hiina klassika tõlgetega. Vaevalt oleks Voltaire’ist saanud Voltaire, kui ta ei oleks tutvunud Kong Fu-Ziga – Konfutsiusega, ei oleks avastanud kultuuri, milles keskne ja obligatoorne ei olnud usk, religioon. Teada on, et Hiina kultuur huvitas sügavalt Leibnizi, kes korra teinud ettepaneku kutsuda Euroopasse konfutsianistlikud misjonärid eetikat õpetama. Selle soovituse eest pidi suur filosoof peaaegu kirikust välja heidetama – Läänes ei olnud aeg selliseks kultuurivahetuseks veel küps. Huvitav on, et sellest oli teadlik Hiina imperaator Qian-long, kes küsis katoliku misjonäridelt, kellel ta oli lubanud oma maal tegutseda, kas nende maade valitsejad laseksid seal tegutseda tema saadetud õpetlastel. Misjonärid jäid vastuse võlgu...
Jesuiitidele võlgnemegi tänu esimeste tõeliste kultuurikontaktide eest Hiina ja läänemaailma vahel. Senised kontaktid piirdusid peaaegu ainult materiaalsete väärtustega: Hiinast on pärit mõnedki meie kõikide elu tugevasti mõjutanud leiutised nagu püssirohi, trükikunst, kompass ja väga võimalikult ka piiritus. Hiina vaimuvarale pääsis eurooplane ligi aga alles jesuiitide vahendusel, kelle misjonitöö Hiinas algas XVI sajandil. Pole ime, et valgustusaja suurmeestele nagu Voltaire sümpatiseeris konfutsiaanluse ratsionalistlik traditsionalism. Uuel romantilisel ajajärgul Euroopas muutusid sümpaatiad ja suhtumine Hiinasse jahenes, osalt kindlasti tänu ka Hiina riigi allakäigule. Hiina luule ja mõttetarkuse mõjust Euroopale võime kõnelda alles XX sajandil, kui Ezra Pound esitab oma vabad hiina luule tõlked ja tõlgendused, mis annavad tõuke ima?ismi tekkeks. Mõjukad on ka Richard Wilhelmi romantilise kallakuga taoistlikute klassikute Lao-zi, Zhuang-zi ja Lie-zi tõlked. Usun (ja olen sellest ka kirjutanud), et Ludwig Wittgensteini “Tractatuses” võiks olla otseseid mõjutusi sellest literatuurist, konkreetsemalt Zhuangzist. Zhuangzi tõlget arvustab ja tsiteerib muude hulgas Oscar Wilde. Hiina vaimsuse mõju võime leida selliste XX sajandi suurte kirjanikkude loomingus nagu Robert Musil, Jorge Luis Borges ja Elias Canetti.
Igal ajal on oma vaim ja iga aeg otsib vaimusugulasi endistest aegadest ja muudelt maadelt. Nii on nüüdne postmodernistlik, teaduse ratsionalismist ja ideoloogiatest väsinud aeg, pöördudes salateaduste ja irratsionalismi poole, leidnud Hiinast palju innustavat. Aastat viiskümmend tagasi ei teadnud Eestis vist keegi midagi Hiina astroloogiast, feng-shuist või ci-gongist, mida nüüd harrastab terve läänemaailm. Eesti keeles on feng-shuist vist avaldatud juba õige mitu raamatut. Mulle tunduvad selle kõige hulgas kõige tõsisemalt võetavad tai-ji ja teised Hiina võitlus- ja võimlemiskunstid, kuigi omal kombel ka feng-shui ja astroloogia aitavad inimestel ülejõukäivalt keerulises maailmas orienteeruda.
 
Säärasel taustal on kiiduväärt, et meil on ka inimesi, kes visalt jätkavad jesuiitide ja valgustajate traditsiooni ning tutvustavad Orienti meil ratsionaalsemalt, hoidudes odavast esoteerikast ja eksootikast. Mõtlen siin Linnart Mälli ja tema õpilasi, kelle hulgas Märt Läänemets on ilmselt orientalistika vallas jõudnud kõige kaugemale ja on õpetajast tõlkijana ka stiilitundlikum. Nagu tõendab äsjailmunud raamat, mis muidu kannab Mälli koolkonna vaimu nii suunitluse kui stiili osas. See on tema tugevus ja kui temast otsida nõrkusi, siis võib neidki seostada sama koolkonnaga. Koolkonda aga muidugi selle rajajaga, kelle koloriitses isiksuses ühinevad – alati mitte kõige harmoonilisemalt – teadlane ja boheemlane.
Sun Zi raamatu tõlge on korralik ja üldiselt mõnus lugeda. Kes on vanade hiina tekstidega tegelnud, teab, kui palju vaeva kulub tõlkijal, et ladusa loetavuseni jõuda, ja oskab seda hinnata. Erinevad on keeled ja kultuurid, erinev on ka tekstitüüp – tõlkija nimetab seda, nagu teisi taolisi tekste (Lao Zi, Zhuang Zi) skeemtekstideks. Hiina tekstidele väga iseloomulike parallelismide ülekandmine eesti keelde ei ole eriti keeruline, riimide kasutamine aga – kuigi see poleks võimatu – muudaks vähemalt proosateksti meie lugejale kentsakaks. Alliteratsioon, mis ei ole võõras hiina keelele, on eesti keelele väga omane ja selle kasutamine muudab teksti veidi vanapäraseks (mis antud juhul on hea) ja ka suupäraseks. Siin on Läänemetsal häid leide nagu kasvõi VII, 13: “Nõnda võib panna sõjaväel vaimu värisema, kindralitel võib panna südame värisema. Sest hommikul on vaim virge, päeva peale vaim väsib, õhtu eel on vaim valmis ümber pöörama.” Või I, 15: “Väljapuhanu väsitatakse ära. [Ehk oleks lakoonilisem ilma “ära”-ta]. Lähedased lahutatakse...” Hästi mõjuvad ka rahvapärased paarissõnad nagu “sinna-tänna” või “vimplid-lipud”. Näiteid õnnestunud tõlkekohtadest leiab palju. Soovitaksin ise tõlkijale (kui minu soovitused teda huvitavad) vältida kroonukeelsuse maiguga väljendeid (üldjuhul, samastab, järgib, ajastus, saab kaotuse osaliseks...) ja süveneda vanema eesti keele võimalustesse, lugeda kasvõi vanu piiblitõlkeid, O. W. Masingut ja Wiedemanni sõnaraamatut.
Hiina vanade tekstide tõlkimisel ongi minu meelest üks tõsisemaid probleeme see, kuidas markeerida teksti vanapärasust, arhailisust, leida aga vasted sõnadele-terminitele, mida on ohtralt muistses kõrgkultuuris, mis aga puuduvad vanemas eesti keeles. Samasuguse probleemi ees olid omal ajal piibli eesti keelde tõlkijad ja ei või öelda, et see oleks edukalt ja lõplikult lahendatud nüüdki. Piibli tõlkimine jätkub ja mõnigi sõna on selle käigus saanud uue vaste: Jumala auhiilguse asemel räägitakse nüüd Jumala kirkusest. Piiblitõlkijad on teinud umbes seda, mis Mäll ja tema jälgedes Läänemets – nad on vältinud võõrsõnu, kuigi olnuks ju ka võimalik nad otse üle võtta: nii võiksime nüüd rääkida näiteks Jumala glooriast, agapeest, trinitasest jne. Meile tundub nende mõistete eestistamine nüüd endastmõistetavana, ei ole seda aga tingimata. Paljud islami, hinduismi ja buddhismi terminid on eesti keelde laenatud, jäetud oma sõnadeks tõlkimata nagu šariaat (peaks küll olema šariia), sufism, mahajaana, karma, tantra jne. Hiina sõnu-termineid on Mälli koolkond püüdnud järjekindlamalt eestistada: daost on saanud kulg, dest vägi, shangrenist õnnis, fast seadus. Mõnel puhul on see kindlasti õnnestunud, mõnel puhul on tulemus aga kaheldav.
Julgen veel kord avaldada kahtlust selles, kas “kulg” on ikka kõige õigem vaste hiina daole. “Kulg” on Mälli kunstiline leid ja on mõistetav, et tema ega ta koolkond ei taha sellest loobuda. Nii on ka Sun Zis dao ainult “kulg”. Eesti sõna on aga eesti sõna, olgu ta kirjakeeles hiline soome laen, mida Wiedemanni sõnaraamat näiteks ei tunne (soomemõjulistes kirdemurretes on küll tuntud), ja tal on oma tähendus. Kulgemine tähendab ennekõike tahtmatut liikumist, ajumist, sujumist, toimumist, mitte teadlikku toimimist: “elu kulgeb”, “päevad kulgevad”. Kuid imelik oleks öelda “laps kulgeb”, “auto kulgeb”, “mina kulgen”, vaevalt ka “rood kulgeb”, “voor kulgeb”. Sun Zi teoses tähendab dao siiski pigem “sihipärast liikumist”, “olukorra tundmist ja oskust erinevates olukordades õigesti toimida” (tsiteerin Läänemetsa määratlusi raamatu saatesõnast). X, 13 on tekstis fraas “lahingu kulg”. Normaalses eesti keeles tähendaks see seda, kuidas lahing läheb, sujub, edeneb, mitte selle lahingu taod, seda, mida võiks nimetada tema õigeks teeks, sisemiseks seaduspäraks, selleks, mille järgi, millepäraselt lahing sujub, kulgeb või peaks kulgema. Kui võtame appi läänemaise filosoofia, võiks ehk öelda, et kulgemine on midagi nähtumuslikku, aktsidentaalset, dao aga olemuslikku, substantsiaalset. Nii oleks võimalik küsida, kas lahing ikka kulges kulupäraselt, kas protsessi kulg järgis kulgu. Nii võib sigida arusaamatusi, mille üks võimalik lahendus oleks säilitada terminina hiinapärane “tao”, mida olen oma tõlgetes ise teinud, kasutada tõlkesõna “tee”, võimalikult suure tähega “Tee”, nagu on teinud mitmed lääne-euroopa sinoloogid, või siis kirjutada suure tähega “Kulg”, et teha vahet tao-kulu ja lihtsalt kulu vahel...
Teine kaheldav termin on minu meelest Mälli-Läänemetsa tõlkevaste “õnnis” hiina “shengrenile”. Õnnis tähendab ju sisuliselt õnnelikku, vahel isegi napi intellektiga inimest (“õndsad on vaimust vaesed”), kes on eluga täiesti rahul ja vähenõudlik. Nii nimetas Mark Soosaar oma vaimupuudega kunstnikute loomingut õndsate kunstiks. Kasutada sõna “õnnis” tähenduses “võimekas ja kompetentne ametnik” (Läänemetsa määratlus Sun Bini tekstile peatükis XI lk. 294) ei ole minu meelest kõige parem lahendus. Selliseid näiteid leiab veel ja neid tingimusteta ja käredalt kaitstes on Mäll ja Läänemets minu meelest mõnel puhul ületanud piiri, kus koolkondlikkus saab õukondlikkuseks ja kohasus kohatuseks. Kohasuse juurde kuulub akadeemilises maailmas seegi, et ei jäeta mainimata ka tõelisi või kujuteldavaid rivaale, kes on käsitlenud sama ainevalda (vististi pärineb esimene eestikeelne esseekene Sun Zi sõjatarkusest Vikerkaares allakirjutanult)...
Aga õnneks ei anna selline kohatus raamatus tooni ja kohati näib Läänemets tahtlikult või tahtmatult koolkondlikkuse ka kõrvale jätvat ja tunnistavat muidki tõlkevõimalusi – näiteks “pühamees” shengreni vastena. Kriitilisemal hoiakul püsides võiks veel küsida, kas meie ülivõrde (eriti neologistliku lühikese ülivõrde) kasutamine arhailise hiina teksti tõlkes on põhjendatud, kas ei võiks “parimast parim” asemel olla lihtsalt “paremast parem” või isegi “väga hea”, “ülihea”’. “Parimast parim” sobib minu meelest rohkem reklaami- või panegüürika keelde kui karmi sõjakunsti-õpetusse. Hiina keel ei tunne meie moodi ülivõrret nagu paljud muudki keeled ja kompareerimist, omaduse rõhutamist väljendatakse teisiti kui meile tuttavates euroopa keeltes.
Norida muude neologismide, ennekõike läänemaiste sõjandusterminite (armee, jagu, rood, ohvitser) kasutamise üle ei tahaks, kuigi nad vanas tekstis võivad esialgu mõjuda kummaliselt. Alternatiiv oleks leida sõnadele päris eestipärased vasted (näiteks armeele “malev”), aga see ei oleks ilmselt parem ja takistaks teksti kasutamist õppetekstina. Analoogne probleem on kõigile hiina keelest tõlkijatele olnud tiitlite (wang, gong) tõlkimine, siin on ilmselt tõlkesõnad “kuningas” ja “vürst” paremad kui hiina sõna säilitamine, mis oleks ehk põhjendatud akadeemilisemas tõlketekstis.
Sisuliselt, nagu nimetasin, on raamatu saatesõna kirjutatud asjatundlikult ja hästi. Mõne märkuse võiks siiski teha: piirdun siin ühega, mis mulle kui Zhuangzi mõnede peatükkide tõlkijale ja ka tema kohta üht-teist kirjutanule on eriti südamelähedane. Läänemetsal ei ole kerge veenda sinoloogide enamikku, et taoistliku klassikuna tuntud Zhuangzi oli algselt Konfutsiuse järgija, kuigi ta on selle väite puhul esitanud tõsiseltvõetavaid põhjendusi (pikemalt tänavuses Akadeemias). Pole vist võimatu, et ka selle seisukoha kujunemisel on kaasa mõjunud Mälli koolkonna konfutsianistlik kallak. Eks ole ka Hiinas taoistlikke tekste tihtipeale tõlgendatud ja tõlgendata nüüdki konfutsianistlikus vaimus. See tõlgendus jätab aga märkamata ja pisendab Zhuangzi müstilise mõõtme, mis on paljude uurijate meelest siiski oluline. Zhuangzi autoriteetne tõlkija ning kommenteerija Angus Graham arvab, et ta võis alguses olla sofist Hui Shi õpilane. Miks Zhuangzile omistatud raamatu osades Konfutsiuse suhu on pandud Zhuangzi enda mõtted, mis sageli on konfutsianistlikest väga kaugel, on Grahami meelest mõistatuslik. Maailmakultuuris on Laozi ja Zhuangzi huvitavad selle poolest, et nad on arvatavasti esimestena esitanud midagi, mida nüüdsel ajal võiks nimetada iseregulatsiooni teooriaks.
Aga tasub veel korrata: mõlemate Sunide tekstid on Läänemetsal tõlgitud õnnestunult. Võibolla oleks raamatule tervikuna kasuks tulnud see, kui tõlketekst ja kommentaarid oleksid olnud trükitehniliselt veel selgemini eraldatud; kursiiv ei täida seda osa kõige paremini, sest oleme harjunud kohtama kursiivi normaalkirjaga segamini, samas tekstis ja paragrahvis. Raamatule annab palju juurde eesti- ja hiinakeelsete sõnade ja nimede register, milles siiski tundub olevat pisemaid lünki – nii ei leidnud ma eesti registrist sõna “luht”. Muidugi oleks olnud ideaalne, kui vähemalt hiina registris oleks antud ka hiina märgid (hieroglüüfid), kuid ilmselt oleks see olnud trükkijatele liiga raske ülesanne.
Kokkuvõttes: eesti mõtlev ja õppimishuviline lugeja on saanud ühe huvitava raamatu võrra rikkamaks, raamatu voorused kaaluvad tema puudused (neistki osa vaieldavad) kindlasti üles. Ootame Läänemetsalt järgmisi hiina klassikute tõlkeid. 

JAAN KAPLINSKI